Tõlkimise tagamaast

Hanna Miller, t?ja

  Kas Eestis saab tõlkija oma tööd hästi teha?

 

Hiljuti viitas üks tõlkijast kolleeg 3. veebruaril ajalehes Sirp ilmunud Toomas Boltowsky artiklile “Tõlkeraamatute häda ja viletsus”. Suurepärane artikkel ja tugimaterjal igale tõlkijale, kes sõjandusvaldkonnaga kokku peaks puutuma! Selline ekspert ja toimetaja oleks ilmselt iga professionaalse ja südametunnistusega tõlkija unistus! Kuigi ma ei ole seotud ühegi raamatuga, millele artiklis viidati, ajendas see kirja panema mõned aspektid tõlkimistöö tagamaadest, mida lugeja ei pruugi teada. Samas – lugeja ei peagi ehk neid tagamaid teadma. Lugeja peab lihtsalt makstud kõrge hinna eest kvaliteetse toote saama. Kuid ehk aitab tähelepanelike ja keskmisest nõudlikumate lugejate kriitika kaasa ka tõlkekvaliteedi tõusule…

Kirjastus on ettevõte ja

ettevõtte eesmärk on kasum

 

Tegelikult võikski sellega kõik öeldud olla. Aga vaatame lähemalt. Tõlkija seisukohalt. Võtmata siinkohal ette eestikeelse raamatuturu süvaanalüüsi, on põgusalgi pilgul selge, et Eestis ilmub raamatuid eestikeelse lugejaskonna potentsiaalse arvu kohta uskumatult palju. Tahtmatult tekib küsimus, kuidas on ühildatav eestikeelse turu suurus, sellel opereerivate kirjastuste arv(ukus) ja toodangu maht ehk teisisõnu – kust tuleb kasum, mis lubab eksisteerida sellisel hulgal kirjastustel? Mulle on üldjoontes teada tõlkijatele kirjastustes pakutav keskmine honorar ja raamatu hind müügiletil, pole raske välja arvutada, mitme eksemplari hinnaga on kaetud toote kõige otsesemale tootjale tema töö. Praeguste tõlkehonoraride ja raamatute letihinna juures piisab selleks isegi umbes 80 raamatu müügist…

Raamatute hind vastab juba praegu, erinevalt paljudest muudest kaupadest ja sõltumata keskmise palga erinevusest, raamatute hinnale Kesk-Euroopas. Eestikeelne lugejaskond on küll silmanähtavalt väiksem kui saksa- või prantsuskeelne, kuid raamatute tiraaž pole üldjuhul sugugi vastavalt suurem. Küll on seal aga tõepoolest kordustrükkide ja seega ka kasumi suurem võimalus. Julgen arvata, et enamik Eestis ilmuvast kirjandusest on tõlkekirjandus. Eeldades, et tõlkekirjanduse maht on suurem, saame vastuse küsimusele, kes toodavad kirjastustele (kasumi)materjali. Kui ei oleks tõlgitud teksti, ei oleks tööd toimetajatel, kujundajatel, trükikodadel, müügimeestel, kirjastustel. Seega algab kirjastuse (valdavalt tõlke)raamatust saadav kasum tõlkijast (resp. autorist).

Kogemuse põhjal tean öelda, et tasuks pakutakse umbes 56 krooni lehekülje eest. Aga mida tähendab täpselt lehekülg? Enne, kui arvutustega edasi minna, tuleb täpsustada, et tööhinna arvestuse aluseks on kirjastustel nõukogudeaegne ja ebamäärane autoripoogen, mille täpset mahtu ei oska vahel öelda isegi kirjastuste toimetajad ise. Tõlkebürood kalkuleerivad hindu aga väga täpselt, sama võiksid teha ka kirjastused. Paraku ei tuleks see vist kirjastustele kasuks. Levinud arvestusaluseks tarbetekstide tõlkimisel on Eestis tähemärgid (enamasti koos tühimikega). Hinda võivad tõsta teksti keerulisuse aste, teksti spetsiifika, kasutusotstarve, tähtajad, töö kiirus jms. Siinkohal pruugib vaid heita pilk mõne tõlkebüroo koduleheküljel avaldatud hinnakirjale või teha hinnapäring.

Kui tõele au anda, võtavad bürood väga suure osa vahendustasuks, mis ületab tavapärase vahendustasu määra (5 – 10%) mis tahes muus valdkonnas mitmekordselt. Seega, enamjaolt kasutavad tõlkijaid odava tööjõuna, töösipelgate ja kasumitootjatena ära nii tõlkebürood kui kirjastused. Ametialast solidaarsust veel ei eksisteeri ja ikka leidub keegi, kes on valmis pakutud hinna eest töö “valmis viskama”. Üle kolme kuu kestvat lepingut ei taha kirjastused üldjuhul pakkuda, kuna siis tuleks vormistada see püsivama töösuhtena, mis ei ole kirjastusele kasulik.

Esimesel kandmisel lagunenud kingad võib poodi tagasi viia, aga ma ei tea, kas keegi on püüdnud tagastada kehva tõlget… Tähelepanelikumad ja teadjamad lugejad vahetavad omavahel seltskonnas muljeid värskete “leidude” üle (vt ka ülalmainitud artikkel), naeravad omaette või elavdavad sõprade päevi. Samas tunnistan, et seni, kuni tõlget ei tee ära masin, jääb parimagi tahtmisegi korral mõne inimliku näpuvea võimalus. Tunnen ka oma tööde puhul tagantjärele sügavat piinlikkust mõne näpuvea või arusaamatult kahe silma vahele jäänud rumala apsaka pärast. Isegi mitmekordsest ülelugemisest ja suurepärasest toimetajast pole vahel abi. Pealegi on toimetaja samavõrd alamakstud kui tõlkija ning põhitööna see tihtipeale lihtsalt ei toida. Ja veel ütleb kogemus, et kasulik on tekst mõneks ajaks (paariks kuuks) kõrvale panna ja siis värske pilguga üle vaadata. Seda “luksust” enamasti endale lubada ei saa. Töörütmi muutmiseks nii, et “laagerdusaeg” oleks tööprotsessi programmeeritud, pole ju aga põhjust seni, kuni toodangut niigi ostetakse.

 

Kehv eneseõigustus?

 

Tulles tagasi tõlketöö hinna juurde ja eeldades, et professionaalse tõlkija puhul on tegemist pikaajalise praktikaga, üldise eruditsiooniga ning vältimatult kõrgharidusega, võiks eeldada, et tõlkija eeldab oma töö eest kõrgema haridusega spetsialisti palka. Kirjastuste pakutud tööhinna eest peaks tõlkija tootma seega päevas vähemalt 10 lehekülge (!) puhast, korrigeeritud teksti, et saada päevas umbes 500 krooni bruto.  Kes on tõlkinud, teab, et see on püsiva koormusena lihtsalt võimatu. Sellele ei pea vastu ei vaim, silmad ega tähelepanu. Eeldada selle juures erialaseid konsultatsioone, erialaste teoste uurimist, mis peaks loomulikult töö juurde kuuluma, on mõeldamatu. Seda tööd kinni ei maksta ja tellijad ei ole sellest (loe: ilmselt siis kvaliteedist) huvitatud.

Tunnistan, et see kõik võiks kõlada kehva eneseõigustusena, kuid õnneks ei ole siinkohal eneseõigustuseks põhjust ja halbade tõlgete pärast on nördinud ka mitmed tõlkijad. Pigem on tegu laiema probleemiga: tõlkijate töö ilmse alahindamisega ja ärakasutamisega kasumi nimel ja lugeja arvel. Oluline nüanss on ka see, et kuna eestikeelne turg on liiga väike, et tõlgid-tõlkijad saaksid spetsialiseeruda vaid ühele valdkonnale nagu suurte keelte puhul võimalik, peab meie tõlkide-tõlkijate silmaring olema tõepoolest 360°.

Eks üht-teist tuleb aja, praktika, kogemusega, kuid eelkõige on siiski vaja  vastavalt tasustatud reaalset tööaega, et töö käigus tekkivad küsitavused ja probleemid lahendada, välja selgitada, teha endale selgeks detailid sõjandusest meditsiinini, füüsikast IT-valdkonnani, juriidikast põllumajanduseni ehk teisisõnu – ampluaa on piiramatu ja ükski tõlk ega tõlkija ei ole üliinimene.

Tõlketööst äraelamiseks vehitakse enamasti tööd teha nii, et silme ees must, ja ma ei imesta, kui mõni tõlkijaist tunnistaks, et ei jõudnud teksti enne üleandmist isegi üle lugeda. Tõlkijate töö ülelugemiseks ja korrigeerimiseks ongi olemas toimetajad. Aga nemadki on samas seisus. Mõne raamatu puhul on küll tunne, et toimetaja nimi on seal küll kirjas, kuid teksti vaadata pole tal olnud mahtigi. Ja on ka täiesti vastupidiseid kogemusi, kus tõlkija võlgneb oma töö tulemuse kvaliteedi suurelt jaolt kogenud ja äärmiselt pühendunud toimetajale.

Kuid ikkagi, milline on siis paremate tõlkeraamatute saamise alternatiiv? Alternatiiv tõlkijatele on alandava hinnaga tööpakkumisest  keelduda, kui majanduslik olukord seda võimaldab ja kui südametunnistus ei luba kehva tööd teha. Või “seljad kokku panna” ja oma töö väärilist tasustamist nõuda. Paraku ei söandata enamasti hirmust tööpakkumistest ilma jääda sel teemal isegi mitte suud paotada. Seega jääb vaid loota, et euro tulek toob kaasa eurohinnad ka selles valdkonnas, kus näiteks Saksa standardite kohaselt tasutakse tõlkijale 55 märgist koosneva rea eest kuni 1 euro või enamgi, sõltuvalt lisatingimustest. Ja tõlkija ei pea leppima väiksema töötasuga kui koju tellitud toruparandaja…

Austusega toimetajate ja kirjastuste vastu, kes suhtuvad tõlkijatesse ehk teisiti, ja lugupidamisega lugejate vastu, kes meie piinlikud apsud ehk andestavad.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming