Tõde ei ravi

Aet Annist

2005. aasta novembri rahutused Pariisis algasid sellest, kui kaks araabia päritolu noorukit, keda arvati põgenevat sissemurdmiskatselt, jõujaama territooriumile ronides surma said. Sellele järgnes kolm nädalat märatsemist, mille käigus põletati umbes 10 000 autot, lõhuti pea 250 avalikku hoonet, haavati üle 200 politseiniku ja võeti kinni ligi 5000 inimest. Prantsusmaa vahtis korraga tõtt faktiga, et lõimumiseks ei piisa integratsioonipoliitikast, kui sotsiaalsed raskused jäävad suurelt jaolt ühiskonna “teiste” õlule.

Konkreetse sündmuste käigu põhjustasid osalt erinevad veendumused algtõuke tegeliku tagamaa kohta. Prantsuse tollane siseminister Nicholas Sarkozy kuulutas kiiresti, et Prantsusmaa tuleb “kaltsakatest” vabastada, andes mõista, et märatsemiseks polnud mingit õigustust ja nii hukkunud noorukid kui rahutustes osalenud on oma saatuses ise süüdi. Immigrantide ja töötute noorte jaoks oli aga tähendusrikas võimalus, et poisid ei pagenud politsei eest mitte selle tõttu, et nad süüdi oleksid olnud, vaid hirmust neile ja nendesugustele juba varemgi osaks saanud politsei tagakiusamise ees. Nende silmis varjasid politsei ja riik konkreetset tõde, et noorukid surid politseinike hoolimatuse tõttu ja samaaegselt ka üldteada tõde, et nad hukkusid kaudselt diskrimineerimise tõttu, mis teisest rassist noortele süstemaatiliselt osaks saab. Üksiksündmus paljastas ebaõigluse etnilise, isegi rassilise palge ja õigustas ülestõusu.

Järgnevalt koorunud tõde, mis osutas, et poisid ei olnud kuidagi sissemurdmisega seotud, muutis ka ülejäänud elanikkonna rahutuste suhtes mõistvamaks, kui oodata oleks võinud. Postkoloniaalse emamaa sotsiaalselt tundlikumad kodanikud olid valmis võtma kanda osa süüd äärelinnade noorukite rahulolematuse pärast. Ebaõigluse äratundmise valguses osutus riiklik reaktsioon sündmustele valelikuks ja õigustamatuks. Osalt just nende sündmuste tagajärjel polariseerus kogu Prantsuse ühiskond, millele osutab ka Sarkozy üsna napp võit sotsialistide kandidaadi üle hiljutistel presidendivalimistel.

Aprillisündmustel Eestis puudus kontekst, mis võimaldanuks enamikul eestlastest pronkssõduri teisaldamist ebaõiglusena või ebaõigluse sümbolina tunnistada. Ise kolooniana kannatanud Eestis oli märka lihtsam toimunu varaste ja huligaanide piduööks tembeldada ja ignoreerida integratsioonipoliitika läbikukkumise sotsiaalmajanduslikke põhjuseid. Endistelt koloniseeritutelt ei saa oodata mõistvust ja kaastunnet endiste kolonistide esindajateks kuulutatute suhtes; erinevalt pariislastest ei tundnud tallinlased, et märatsemist peaks kohalike mitte-eestlaste olukorra peegeldusena nägema. Vene riigi käitumine õhutas ühtlasi veelgi tunnet, et eestlaste russofoobia oli, on ja jääb põhjendatuks.

Samas ei koge mitte-eestlased end Eestis ekskolonistidena, nagu prantslased seda kunagiste asumaade elanike suhtes on möönnud. Praegu on mitte-eestlaste seisukohalt rollid vahetunud: nemad on need, kes tunnevad end võimetu ja ahistatuna. Minevikusüüd ja endise kolonisti häbitunnet ei ole neil tänases Eestis enam mingit motivatsiooni aktsepteerida, seda enam, et seda pole teinud ka endine “emamaa” Venemaa kui riik. Sellises raamistuses on mitte-eestlaste vastuvõtlikkus eestlaste tõeversioonile märksa väiksem kui prantslaste võime aktsepteerida alternatiivseid vaatenurki Pariisi sündmustele. Kuid sotsiaalseks leppimiseks oleks tarvis teatud määralgi jagatud tõde. Pariislaste piinlikkus hukkunud noorukite ja koloniaalmineviku pärast võimaldas paljudel neist rahutusi mõista, tõde jagada. Eestlaste ja venelaste tõde pronkssõduri püstitanud minevikusündmuste kohta Eestis on aga seotud vastanduvate identiteetidega, mis ei võimalda kompromisse ja kus puudub süüd tunnistav osapool. Süütuse- ja ohvrimüüdid kipuvadki üldiselt olema ajatud, need võivad kleepuda nii tänase kui eilse külge. Nii kandub ühest küljest eestlaste veendumus enda ajaloolisest ohvristaatusest üle kaasaega, kuulutades paralleelselt eestlaste süütust ja ohvripositsiooni tänastes rahutustes. Ning venelaste praegune ohvriksolemise tunne seoses sümbolilt keskse positsiooni röövimisega laieneb minevikku, mille valguses näevad nad ennast pigem ohvrimeelsetena. Eestlaste ja venelaste diskursiivses – õnneks mitte füüsilises – vastasseisus, kus kolonistist on saanud vähemus ja koloniseeritust enamus, on jagatud tõde väga keeruline leida. Ses situatsioonis ei ole tõde võimeline rahvustevahelisi suhteid ravima, mis doosis ja millise doktori poolt seda ka välja ei kirjutataks.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht