Suviselt sisepoliitikast

VALLE-STEN MAISTE

Meie poliitikavaatleja ei erine spordikommentaatorist. Ta kirjeldab, mida ta näeb platsil, küsimata, mida ja milleks mängitakse Suvel on põletavaid päevasündmusi teadagi harjumuspärasest hõredamalt. Ometi ei peaks see aeg tingimata juba ette vabandatult silmanähtavatele pseudoprobleemidele kuluma. Elu aeglasem voog võiks anda põhjuse aeg maha võtta, et oma igapäevasele tegevusele süvenevamat ja laiemat vundamenti rajada, miks mitte seda ka kriitiliselt kõrvalt vaadata.

Üks valdkond, milles siinmail tühja tuule tallamine teatud mõttes ongi normiks kujunenud, on meie sisepoliitiliste kommentaaride ja analüüsi tase. ?Eesti valijad ei armasta kaotajaid,? teatas mingi uuringufirma, olles peale eurovalimisi tehtud telefonikõned valimile ?rahvast? müüdavaks tabeliks vormistanud, millest oli lugeda, et Res Publica toetuspunktid ka ?euroväliselt? alla käivad. Lacan on meid tõepoolest õpetanud, et igasugused tunded, kujutlused ja fantaasiad ei ole mingi niisama jama, vaid reaalsuse osa ja koguni tugi. Seega on seda ka valijate iha power?i ja põlgus nõrkuse suhtes. Kuid Lacan on ka õpetanud, et ei ole olemas olemuslikke vahekordi, suhet kui sellist. Seega pole ka olemuslikke malle, kuidas valija valib. Kui eesti valija suhtumine, suhe valimistega on samasugusele parapsühholoogilisele spekulatiivsusele ja suvalistele kommentaaridele avatud nagu hooaja mood kitsa ja laia lõhiku ning värvivaliku vahel kõikudes, siis pole see mitte eesti valija ära tabatud olemus, vaid mall, mis valijasse on süstitud. Ning süstitud muuhulgas selle läbi, et sisepoliitiliste kommentaaride tase on a la ?Kuidas käituvad mehed ja mida peaksid naised sellest teadma?. Muidugi, sellistes arutlustes ei peitu mitte ainult teatav teravmeelsus, vaid neil on ka oma osa valimiskäitumises. Kuid kui selline laad täidab tellija poolt kinnimakstud sotsiaalset udu tootvate firmade punktitabelite kõrval sisepoliitilise analüüsi kohta, siis pole ime, et mängus mitte ainult ei domineeri, vaid suuresti ongi valijad, kelle tähelepanu pälvib igasugune atraktiivne brändipakkumine ja suured inimeste hulgad ei näe ühiskonna arengu ja valimiste vahel sidet.

Res Publica sõnum ei jõudnud eurovalimistel inimesteni, bränd ei töötanud, arvas üks tüüp kommentaatoreid. Kui Res Publica sellise hinnanguga rahuldub, siis ei ole piisava sügavusega endasse vaadatud, arvasid kriitilisemad. Ühiskonna arengu seisukohalt on need aga täiesti mõttetud arutlused. Ma küll ei arva, et Eesti käsi Juhan Partsi valitsuse ajal kuidagi halvasti käiks või kurss vale oleks. Mõistan hästi ? olgu siis ultraliberalismiks või vabaturumajanduseks nimetatud poliitika veendunud toetajaid, kes Res Publica suhtes seni tunnustavad on, kuni viimane üldjoontes Reformierakonna poliitikat ajab, samal ajal oma populismi abil kõiksugu selgete poliitiliste veendumusteta sotsiaalselt rahuldamatu valijaskonna ja lausa pervertide (st. fundamentalistlike vihkajate) hääli püüdes. Reformierakond saab oma ja hoiab käed nõmedaimast sibitööst puhta.

Küllap koondusid Res Publicassegi suuresti targad ja ideaalidega inimesed, kuid korralikku keemiat ei tekkinud ja mõnede fanaatikute panusena on tulemuseks pigem halb maik kui asine koht poliitikamaastikul. Res Publica täna, see on mõned tublid reformierakondlikud ametnikud ja paar head välispoliitika spetsialisti. Ülejäänu on positsioonide kadudes vaid nõmedalt mõttetult siblivad populistid, kes on käest kippuma võimu nimel nõus minema ei tea kui kaugele, nii et me veel meenutame kunagi heldimusega populismi armsust nendel vanadel headel Savisaare aegadel, kui see mõiste seondus eeskätt Keskerakonnaga.

Ma ei saa aga aru nii-öelda erapooletust, vabast ja asjalikust sisepoliitilisest arutelust, mis keskendub küsimusele, kuidas ja miks just nii käib Res Publica käsi. Savisaare vihkajatele sai see jõuk pakkuda vaid hetkelist rahuldust ja seda, et rikkumata, ideaalset uut poliitikat pole olemas, on ta juba ammu tõestanud. See oli Res Publica roll. Nüüd saab see partei, poliitilisel maastikul enda kohta otsiv bränd, nagu ta kohta tihti õigustatult öeldakse, täita veel vaid järjest perverssemaid, ühiskonna arengu seisukohalt küllap täiesti kõrvalise tähtsusega niððe. Ühtki sisulist ühiskondlikku rolli ei suuda see sageli vihkamist õhutav soine seltskond paremini täita, kui ammu tuntud, traditsioonidega ühiskondlik-poliitilised jõud. Parim, mida Res Publicast saada võib, on, nagu öeldud, mõned head reformierakondlikud ametnikud. Kuid ei ole põhjust loota, et populistlikult rahuldamata kibestunute hääli püüdev poliitiline jõud hakkaks normaalselt täitma mõnd sisuliselt olulist kohta poliitilisel maastikul. Res Publical ei ole niisiis mõtet isegi siis, kui me ei eelda poliitilistelt jõududelt idealistlikult mingi missiooni täitmist ja maailmavaate esindamist, vaid võtame omaks äärmuslikkuseni arendatud schumpeterliku lähenemise, mille kohaselt demokraatia ongi pelk turg ehk konkurents häälte pärast või utreeritult siis populistlik häälteost, nagu see Res Publicat iseloomustab. Sellise vaateviisi järgi pole parteidel niikuinii olemuslikku vahet ja mõttetu oleks maksumaksja raha peal pidada ülal nii suurt hulka erakondi. Ühiskonnale oleks see aga selge õnnetus, kui Res Publica täna mingite finantsiliste ja juriidiliste jõuvõtete abil parlamendierakondade arvu vähendades n.-ö. väljavalitute hulka jõuaks. On selge, et Res Publica ei esinda korralikult ühtegi põhilist maailmavaatelist suundumust, rääkimata sellest, et ta oleks parim. Küllap oleks mõistlik, et kui marjamaale peaksid jääma vähesed, siis oleks jääjate hulgas Reformierakond ja mõni populismi ning äärmusmaineta kogenud sotsiaalselt tundlike poliitikuid koondav jõud.

Kui võtta küünilis-realistlikult omaks, et parteid ostavad valijate hääli, mitte ei esinda valijagruppide maailmavaadet, oleks võib-olla eriti oluline poliitilise maastiku selgus ja konkreetsem poliitiline vastutus. Sest populistlikuks muudab poliitika muu hulgas vastutamatus, mis ühiskonna arengut kompleksselt vaatlevate stsenaariumite asemel võimaldab tugineda kontekstivabadele hääli püüdvatele valimisloosungitele. Arvukate poolte olemasolu valimiskoalitsioonis võimaldab alati väita, et meie uskusime siiralt oma lubadustesse, aga partnerid ei võimaldanud.

Miks me aga arutluste asemel, millist funktsiooni täidab ühele või teisele filosoofilisele nägemusele demokraatiast ja parteipoliitilisest süsteemist tuginev üks või teine eesti konkreetne poliitiline partei, oleme sisepoliitilise analüüsi nime all juba pea parandamatult harjunud parapsühholoogiliste ennustuste ja arutlustega valija käitumisest, seda ma ei tea. Kindlasti on siin üks põhjus raha hääl ehk sotsioloogiliste uuringufirmade, kel on vaja lakkamatult ja üha uuesti vähe ütlevaid, ühiskonna arengu pikemas perspektiivis tähendusetuid ja üldistusjõuta uuringuid müüa, surve. Teine põhjus on kindlasti sõltumatute ja ühiskondlikult rahastatud uurimusasutuste, kus teoreetiliselt haritud ühiskonnateadlastele võimaldataks rahulikult süveneda, nõrkus.

Res Publicale, nagu nägime, olgu aluseks üks või teine teoreetiline demokraatianägemus, on raske mingit parapsühholoogiavälist funktsiooni leida. Ometi varustavad sisepoliitika analüüsid meid sadade seda tüüpi arutlustega. Meie poliitikavaatleja ei erine spordikommentaatorist. Ta kirjeldab, mida ta näeb platsil, küsimata ja meenutamata kordagi, mida ja milleks mängitakse.

Kas meie päevalehtede arvamus- ja uudistetoimetuste inimesed teavad, milline on kas või Rein Toomla või Andrus Saare filosoofiline arusaam demokraatia olemusest ja erinevate parteipoliitilise süsteemide võimalustest, kohast ja tähendusest? On seda üldse kunagi küsitud? Miks ei arendata selle tasandi debatti? Mis tähtsust on nende meeste lugematutel parapsühholoogia tasandil kommentaaridel, kui need kinnituvad sama vähe millegi külge kui turuprognoosid stiilis, et koolijäätis ei lähe sel suvel, kuna kollane värv pole algaval hooajal in. Miks lubatakse haritud ühiskonnaanalüütikutel nii ulatuslikult õhku müüa? Kas ei peaks sõltumatu ja asise ühiskonnaanalüüsiga, lisaks teoreetilisele põhjendatusele, kaasnema ka missioonitunne, millele tuginedes ei võeta sõna ainult mänguplatsil toimuvast, vaid ka teatavatest idealistlikest-valgustuslikest ideaalidest lähtudes? Lõpuks on ka meedia valik: kas seista debati tõsinemise eest või olla uuringufirmade pärapsühholoogia truu ülalpidaja ja ühiskonnaanalüüsi pähe esitatava seebiooperi edastaja. Loomulikult ei saa kogu poliitikaanalüüs keskenduda teoreetilistele baasküsimustele, kui see aga üldse puudub, pole ka n.-ö. pealsete üle arvepidamisel mõtet.

Kui sisuline arutlus selle üle, kuidas tõsta eesti ühiskonna konkurentsivõimet, asendub nii meedia kui ühiskonnateadlaste poolt populismile rohelise tee näitamisega, pole võimatu, et Res Publica ja seda tüüpi jõudude tähelend ei lõpe ja varem või hiljem toovad nad Eestisse selle vähe haritud rahuldamatute poolt toetatuna mitmel pool maailmas juuri ajava äärmusfundamentalistliku konservatismi, mille eest Jaan Kaplinski jt. on meid juba aastaid hoiatanud. Küllap leitakse Eestiski need värvilised üksikemad, juudid, alkohoolikud, prükkarid, parasiidid ja muud, keda lintðida lubades luuakse rahutule elemendile taaskordne illusioon maailma hädade ja õnnetuste algpõhjusest ja alus oma brutaalsele võimuihale. Selle poolest Res Publica lihtsalt eksis, et valis oma seekordseks märklauaks sotsid, kelle viimaste valimiste üks esinumbreid on respublikaanide brutaalse pulbitseva edasijõudmisiha musterlikult toores kehastus. Sotside valimisesiots oli nii läikiv, et ei meenutanud kusagilt kapitalismi ohustavat sovetlikku asotsiaalsust ja vaesuse teesillutajaid, nagu populistide propaganda püüdis näidata. Kuidas pidigi vastandus toimima?

Sallimatus ja faðism ei peitugi aga mitte ainult üksikutes tasakaalustamata ekstsentrikutes ja võimuihalejates, vaid ka meedias ja ühiskonnas üldse, mis vähegi sügavamale järelemõtlemisele igal juhul ja tasandil odavat populaarsust tootvat loosungiloopimist eelistab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht