Suvi ja kõik temas

MERCA

Piret Räni. Eesti meeste kaitseala. Foto, 2004.

Piret Räni. Eesti meeste kaitseala. Foto, 2004.

Magaks ju veel ja veel edasi … Aga perse helistab. Kuram, tal on siin ka levi!

„Vaiki, perse!“ sisistan. „Tahad, et jätan siin kõik nüüd pooleli?“

Perse taltub. Vajutan unenäo pausinupult. Jätkan. Sealt, kust pooleli jäi. Või, noh, enam-vähem. Minu unedes on pea alati suvelaadne toode, ehk mõne meeldejääva erandiga: bikiinisoe talv inimesekõrguste hangedega, valged lumetirtsud siristamas jahutust oma laulust. Nujah, vaevalt jõuan seiklusil sarvist haarda, kui perse uuesti helistab.

„Mis sa tahad, perse?“

„Vii mind sitale,“ vingub tema.

„Kuule, perse, sa mingi titt oled või? Mine üksi. Teed tead, väljas on valge, lase mul magada!“

Perse üritab veel korra. Tõmban kannid otsustavalt kokku ja ignon päraku ponnistusi. Uneklapid pähe ja let’s go! Ma tean, et see pidurdus ei kesta igavesti ja perse tõmbub vaid hetkeks kaitsesse, et viimaks täie rauaga rünnata, ja siis ei jää üle muud 

Punakuldsed pilved on minuga vennastunud ja ma hakkan just-just nende kõnest aru saama, kui perse kolmandat korda helistab. Sedapuhku tungivamalt kui varem.

„Lähme, lähme, lähme!!!“ karjub pärasool mulle kõrva.

„Okei, sa igavene tüütu viripill,“ pomisen end üle Imre libistades.

Jumal küll! Mis ilm seal väljas õieti on? Päike paistab, aga 1986. aastal ülesraiutud ristpalkmaja muud infot ei edasta. Perse helistab tungivalt. Viskan mingi vati selga, ehkki naabrite silmad mu õuemurule ei ulatu. Pigem nagu seetõttu, et meil on tare ees tuulekoridor ning sängisoe ihu võib olla külmetusele vastuvõtlik. Perse helistab. Paterdan peauksest kurale.

Perse sai võidu, nagu enamasti hommikuti, kui võiksin teoreetiliselt lõputult magada. Siis, kui mul kuhugi kiire on, laseb ta ennast meelitada ja teeskleb magajat. Tropp siuke!

Troonin me üleküllätüvä peldikus, millel ka oma slogan: „Situ hinnäst kosmosehe!“.

Mind ümbritseb „Lotte“-lavastuse tähelaev, linnurämps lõugab ümber putka nii kuis kops võtab ja paskrästad laamendavad nagu käätsakad turumutid kompostihunniku kallal. Kaeva see poolkoolend võiku kui sügavale tahes, nemad lammutavad ikka kuhja pulkadeni lahti, et viimseid raasakesi kätte saada.

Perse saavutas oma ja mul pole mõtet enam voodisse tagasi ronida. Uni läind ühes Matiga. Tammun ringi mööda muru. Trimmerdusjäätmed krõbisevad talla all. Ma tunnen end kohatult ses suvehommikus.

Teen kummivenituseks ruunijoogat. Kolm setti. Siis wing tsun’i vormi. Linnurämps lõugab ja vili lokkab. Suvehommik levitab kuumuse hõngu.

Lõuna-Eesti taevas on kõrgem kui põhja pool. Rohu vana koolimaja aknad päikest peaaegu kätte ei saanudki. Vanad puud lokkasid ümber kahekordse hoone. Veetsin seal kaks suve. Mu isa, kes oli toona raudteekoolis meister, tegi suviti malevat. Mind ei seotud vägisi kõplavarre külge, aga igav oli niisama üksi lebotada. Nii tutvusin ma Monsaga. Kohalik tüdruk, kes nägi välja nagu tõeline Pipi. Ma olin tollal nii 13, nii ka tema. Kolhoosinoortel oli vist mingi kohustus hommikupoolikuti peedi- ja kaalikapõldudel kõblata. Nii ma nendega liitusingi, sest esimesel aastal oli isal poisterühm. Oma raudteekooli kutid. Järgmisel aastal tegi isa segarühma ja mina kolisin komandöride toast üles tüdrukute manu. Monsaga käisin endiselt läbi. Peale malevasuvesid Rahkla rühmas kirjutasime temaga mõnda aega, aga siis jäi see minu poolt kuidagi soiku. Kui kümme­kond aastat hiljem Monsat uuesti nägin, leidsin üllatusega, et ta polnud raasugi muutunud. On inimesi, kes lähevad mõne aastaga teist vurhvi, aga Monsa oli näost sama mis sama, isegi tuhanded tedretähnid paiknesid kindlalt oma kohal kui tähed taevas.

Nii ma sain tänu isale malevapisiku.

Ootab kõiki meid

põld ja valmiv leib,

paitab suvepäike palgeid.

Tulge, tulge kõik,

suvi kutsub teid,

kutsub malevasse tööle!

Eesti Õpilasmaleva hümn sai mu suvede refrääniks pikkadeks-pikkadeks aastateks.

Me põld ei ole sallind siidikäsi,

kuid töökale ta pole võlgu jäänd 

See tõi mulle igakord pisarad kurku, hoolimata sellest, et laulu laudi heal juhul telekas, suvise lõkke ääres ei sõrmitsenud seda viisi minu mäletamist mööda keegi.

Ai, tsih, ai tsah, ai tsah, ai velled,

me metsavennad oleme.

Ai tsih, ai tsah, ai tsah, ai velled,

me metsavennad eestlased.

„Ametiühing on kommunismi kool!“ hõikas loosung Vereva Aja alul. Malev, see oli õõnestuskool punasele väele. Minu esimene kokkupuude Õndsa Eesti Wabariigi, metsavendluse, küüditamisega. Minu ajaloo diskursus.

„Mis te suvel tegite?“ küsis inspektor (?) Leek mult 1980. aasta oktoobris Tallinnas Lubja tänava mendis (omal ajal kardetavaim koht peale KGBd, nüüdseks pole majagi alles) peale Suurt Noorte Mässu.

„Malevas olin.“

„Kas te seal laulsite ka?“

„Ikka laulsime, kuidas muidu …“

„Milliseid laule?“

„Malevalaule … Anne Veskit, Ivo Linnat, rahvalaule … „Haanjamiist“ … Igasugu laule.“

„Kas seal sellist laulu ka lauldi,“ küsis sm Leek ja võttis „Metsavendade“ viisi üles.

Kuulasin, pea uudishimuliselt viltu, silmad puurakil peas, ja kui ta lõpetas, raputasin pead: „Ei, sellist me ei laulnud, aga ilmatu vahva lugu! Kas ma saaksin sõnad?“

Seltsimees Leek vahetas oma naiskomissariga kaastundlikke pilke, paigutades mu ühele pulgale daunidega, ja jätkas oma ülekuulamist. Nahkpintsakud olid tol ajal kõva sõna, mida ametlikust kaubandusvõrgust saada polnud, aga nii sm Leek kui ka naisinspektor uhkeldasid neis nigu omaaegsed tšekistid nahkmantleis. Sidemed olid olulised. Tegelt ei jäänud minagi neile eriti alla, sest kandsin Nõukogude kodumaa avarustest (Läti? Leedu? Ukraina? Krimm?) soetatud Bulgaaria dermantiinist nahkpintsakut, mis andis mulle, hoolimata vanusevahest, teatud võrdsustunde.

Ai tsih, ai tsah, ai tsah, ai velled,

me pole mingid lõhverdid.

Ai, tsih, ai tsah, ai tsah ja õlled 

me töölisnoored, kaevurid.

Nii laulsime napilt neli aastat hiljem, väänatud käredal viisil.

Mis number oli, kui üleriigilise EÕMi laulukonkursi pani kinni Oruveski lugu? 1979? Mina ja numbrid … Ikaldus igavene! Imeilus lugu, aga loomulikult jätkus neil oidu jätta žürii ees ette kandmata viimane salm.

Ma tahan olla Oruveski metsavend

ja võtta elult kõik, mis tal on anda

ja sõbra hinges ikka tunda Eesti verd,

et hulgakesi oma lippu kanda.

Tol ajal eksisteeris veel suuline pärimus, sest kirja panduna võis selline värss su ontlikus lauasahtlis endast pommi kujutada. Aga 1981. aastal, rajooni kokkutulekul Lammasmäel, leiti laagriplatsi lähedalt rukkist omaaegse tuntud pastori poeg (kelle perekonnanimi meenutas Nõukogude vapi tähtsat sümbolilist elementi) ühes rühma vaikseima tütarlapsega joobes, vähestes rõivastes ja ühemõttelises poosis. Ei mäleta, et erilist kisa oleks tõusnud, ent oli, mille üle lõhverdada. Nad olid lihtsalt ainsad, kes lollisti vahele jäid. Ehk elu esimene kogemus? Mina kui rühmakomandöri tütar virutasin funktsionäride saunast südametunnistuse piinadeta alkohoolseid jooke ning iminaplesin võsas kuristiku serval kena kutiga, kelle nime on aastad mälust maha kustutanud. Hei, kui sa mind mäletad veel, musi sulle püksi!

Malevates veetsin kokku oma 15 suve, vahelduva eduga, ning avaldasin alles viimasel aastal Kiomal, et tegelikult pole mind kunagi ristitud. Niisiis, lasin end koos verivärsketega päev otsa piinutada ning tundsin masohhistlikku naudingut. Tõmmates võrdusmärgi Nõukogude armeega: mina kui dembel laskusin salaaga tasemele. Ha-ha!

Tudulinna. Aasta 1982? Superrahvas! Üliloominguline kooslus. Rasketel hommikutel lauldi rahvas maast lahti „Internatsionaaliga“: „Nüüd üles, keda needus rõhub!“

Rajooni kokkutulekuks õmblesime siukse agitkava, et Avinurme superrühm, kelle osa liikmeid laekus alles ürituseks kohale, pani kinni spordi ja muud tähtsad alad, tahtis meilt kava üleriigi­liseks kokkutulekuks ära osta. Fa-fa!

Suitsupõua ajal moodustati ring. Üks läitis viimse sigareti, tõmbas mahvi, hoidis kopsus, andis järgmisele suu kaudu edasi, veel edasi, veel edasi jne. Siis läks põlev sigarett uuele tarbijale jne jne jne. Viimsed mahvid võeti kahe tiku vahelt, kui tegu oli Priimaga.

Ai, trika, ai, trika, need poisid toredad

jah, sõdurid, jah, sõdurid, nad mööda marsivad!

Jalga, üks, kaks, kolm!

Kohalik mees, Valdis, viis meid kord oma Villisega Peressaarde.

„Siin olid vabadussõdalaste talud. Omaaegne modernseim koolimaja, mida Päts avamas käis. Siin on tema istutatud tamm.“

Tühjaksjäänud ilus funkehitis, võsa võimust võtmas ja lagunevad talud vasakul-paremal. Pätsu tamm kasvas siiski. Murdsime läbi nõgeste ja võsa mõnda majja sisse.

Näed seda imelist roositud voodiotsa! Tõmbame ta seina veerde, eemale läbilaskvast katusest. Ehk tuleb keegi, kes oskab sellisest ilusast mööblist lugu pidada … Tolmunud pildid seinal, vettinud dokumendid laual … Käokell surnud käoga 

Tare nutab, tühjad silmad, klaase pole ees.

Kured lähvad – kurjad ilmad. Läks ka peremees.

Kas ta ise minna tahtis … Viisid mehed muud.

Polla kurvalt õuel vahtis, ulgus vastu kuud.

Ma hääletan Tudulinnast Rakverre. Kes siis muudmoodi liikus kui häälega. Mul on suht lühike soeng ja rühmas hüütakse mind Aaduks. Ma olen kuulnud, et võib esineda mingeid pervosid, aga maailm on endiselt süütu. Moskvitš, kollane, võtab mu Oonurme juurest peale. Mis mul seljas on? Ei miskit väljakutsuvat, kiiksuga ehk küll. Jalas on puukad (puukotad), seda mäletan täpselt. Punast õmmisärki seljas ilmselt pole.

„Kuhu?“ küsib peatunud juht, kui sisse ronin.

„Rakverre. Aga muidu tahaks Tallinna saada.“

Mees on umbes sama vana kui mu isa. Kena mees muidu. Sportliku kehaehitusega, nagu öeldakse. Higistab. Loomulik. Palav on ju. Sõidame. Küsib igasugu asju. Kus ja mis. Jutt kisub ikka imelikuks.

„Hääletad siin niimoodi, noor tüdruk, kas sa ei karda, et keegi su võsa vahele viib?“

Viskan pilgu oma puukatele ja mõtlen, et nendega kuklasse ehk meelekohta virutada ma täie jõuga ikka suudan.

„Kui kogu aeg karta, siis … Ei jõua ju kuhugi pärale.“

Mees peab masina kinni. Rakvere jääb üpris kaugele.

„Mine välja,“ ütleb ta. „Ma ei vii sind edasi. Ma olen vana ja väsinud mees.“

Kui nii, siis nii … Võtan oma koti ning väljun masinast. Ausalt öeldes ei saa ma millestki aru, sest mosse jätkab samas suunas sõitu. Järgmine, kes mind peale korjab, on gazik. Nende juhid enamasti karused-tõsised taadid. Ma saan ohutult Rakverre, sealt edasi veel bussiga Tallinna. Mossemees oli ikka täiega imelik!

Kord hääletanud kaks eüekat Lõuna-Eestis ja jäänud öö peale. Pimedas ei võta kaht karvastund meest ka gazik peale.

„Peaks kuskilt öömaja otsima,“ arvanud üks.

„Ennäe, tulukene siiski vilgub viimati,“ osutand teine.

Mindud tare manu, koputatud. Uks lahkelt lahti tehtud. Üksik vanamees kutsund noored sisse, pakkund lahkelt süüa ja oma isiklikku utistki (kraade oma 50–60), mistap eüekad arvand, et nende jalad neid enam lakka ei vii. Visand sinnasamma köögipõrmandule end taadi antud kasukatele ja pulstidele sirakile. Uni magus. Päiksekiireke, kurivaim, pistab ühele eüekale hommiku­hahetusel oma sõrme silma. Ärkab mees-meheke, suu kleebib, juua tahaks. Alkoholiga kaasnev dehüdratsioon annab end tunda. Vaatab ringi: veepange ruumis ei hooma, ent laual seisab rohelise emailiga kaetud plekk-kruus. Sisaldab rohekat ollust. Visuaalsel vaatlusel on ilmselt tegemist rabarberikisselliga. Õnnistus! Kurk kuivab mehekesel, lonksab ära.

„Imelik, miks taat kisselli sisse soola paneb? Tärklis on kah veidi klimpi jäänud,“ mõtleb ta ja variseb taas asemele.

Magavad kaua või vähe, ükskord taadikese-võõrustaja hääl neid ärkvele hõikab: „Üles-üles, noorõq meheq! Päiv jo korgõh!“

Pisut raksuvat köha.

„Kiä mu rögatopsi üüse tühäs om tennü?“ küsib taadike ja lärtsatab rohelise emailiga kaetud plekk-kruusi värske mädase suutäie.

Aasta 1985? 1986? Mu taaskordne luhtunud üritus olla ametlikult rühma nimekirjas. Tootsi EÜE. Vitukujuline hari maleva avatseremoonial jääb mingile funktsionärile silma ja me komandör (nüüd tähtsa poliitiku ekskaasa praegune kaasa) kutsutakse vaibale. Koos minuga. Mina jään ära, sest nädalavahetusel viibime rühmaga Pärnu linnas mingil laadal. Koidula bussipeatuses transpordivahendit oodates laulame laulukesi ja oleme muidu rõõmsad. Ühtäkki sigib meie manu mundris lauajalakujuline ment, kes emotsioonitult teatab: „Veel üks laulusõna ja ma kutsun masina.“

„Olgu, me enam ei laula, aga kas luuletusi lugeda tohib?“ küsin ma (ontlikult kiilaks aetud peaga).

Ment, pealkirjaga Posti Jürka ei vasta. Mina tõlgendan vaikimist kui nõusolekut ja loen talle Bertolt Brechti.

Näen korravalvureid, kes teos ei väsi.

Nad puhta käteräti saavad mult,

et verest kuivaks pühkida võiks käsi:

ma nendestki pean lugu ääretult!

Masin kutsutigi. Ma veetsin öö „prijomnikus“, tutvudes huvitavate inimestega, saades kogemusi, kuidas valmistada leivast kabenuppe, vahetades folkloori ja äratades kinnipeetavates imestust kui lõssaja ženštšina (kiilakas naine).

Gorod slavnõi, gorod dlinnõi,

minaret Jekaterinnõ,

daže slov tjurmõ starinnõi,

zdes proložim bukvo E.

Zdes atletu bõlo tjažka,

zdes lišili Nikolašku.

I ljubaja pomnit bašnju

na Demidovskoi semje.

Hommikuse vahetuse ment pidi otsad andma, nähes kiilakat naist, kes lauldes pesuruumi suundus. Hommikune naljakohus ja kümme rubla trahvi: miilitsatöötajate sõimamise eest ebatsensuursete väljenditega … Bertolt Brecht, mai äss! Ma püüdsin ihust ja hingest Nõukogude miilitsa kultuuritaset tõsta. Noh, aga mida sa lauajalale ikka sisse süstid. Tegelt jäi see kümpar kah maksmata, sest Pärnu rahvakohus mulle kviitungit ei andnud ja ilma selleta ei tahtnud mõttetu riigi sideorganid mu raha kuhugi kantida.

Tormid on metsi murdnud, mered uhtund randu.

Peetreid ja Jaane surnud, Tiina kirstu pandud.

Kui on EÜE alles veel,

siis on ka Tootsis,

siis on ka Tootsis EÜE!

Järgmisel aastal ma Tootsis polnud, aga nende rühm oli pruulind erilise pohmajoogi, mida ise tagasihoidlikult õlleks hüüdsid. Ollus meenutas tummi, mida kulbiga kannu lajatati. Hommikul viisin oma pea üliettevaatlikult pumbakaevu alla. Algas alkokraanide kinnikeeramine.

Tore on meil … Taadariidadam, taaruiraa 

Tore on meil EÜEs,

näärivanal kõht on ees,

sitaussid selle sees,

aga sellest vaikime,

sest nõnda kained me,

aina laulame EÜEs.

Kolmekesi me hääletame Märjamaalt Tallinna. Kaks tüdrukut ja üks poiss. Laupäeva õhtupoolik, ilmselt. Tallinna–Pärnu maantee on silmapiirini tühi. Masinaid pole. Ja siis meenub meile, hääletajaile, et täna on see päev, kui Soome TV kannab üle „Emmanuelle’i“. Me hirnume tee veeres nagu hullud, ent saame siiski mingi auto peale. Inimene, kes erotsist miskit ei tea või enam ei huvitu.

Jaanus Meinart. Ta oli Tartus esimene inimene, kes viis mu Kuperjanovi hauale. Ta tutvustas mulle Ökulit ja tolle uskumatut muusikakogu, ta andis rasedale mulle ja rasedale Virukesele peavarju. Ja tema üks laul on kaduma läinud.

Laulge kaasa, vennad, teid on jäänud vähe,

laulge päriselt, ükskõik kui valesti.

Kas ma kaasa laulan, sõnad jäid mul pähe,

kui neid kirjutasin, teie keskel alasti.

Jaanus Meinart, kest sittadel üheksakümnendatel kuigi veidralt otsa sai … Jäägu see nende „korrakaitsjate“ hingele. Aga Lõuna regi lauludes elab tema hing edasi ja räägib tõtt.

Olnu on tardunud tuimaks legendiks,

kiilaks jäänd kord nõnda karvased pääd:

kes on minister, kes joonud end surnuks.

Noorpõlve lollus või: Uhke ja hää?

Kuigi su minek on mõttetu,

siiski sa lähed, sest teada on tee,

ega ka kuhugi mujale

keegi sind oota ju, selge on see!

Tuttavalt tüütud ja harjunult omad

sulle on laulud, mis laulavad suud.

Isegi täpselt kas tead, mida tahad 

seda, mis olnud või midagi uut.

Kuigi su minek 

Ikkagi tulevad olijad omad

kõhklus küll silmis, kuid harjumus sees.

Sügisel sügavad perset ja sülgavad.

Kevadel ikka, näe, jälle on teel!

Kuigi su minek on mõttetu 

Ma mõistan narkari piinu. Malevat polnud, suvi jäi järsku tühjaks ja painavaks. Ämmaga koos mustsõstraid rappida pole enam see. Heinarõukegi pole. Maastikupilt on muutunud.

„Kuule, pidurda! Need on kassipojad tee peal! Ei, need pole kassipojad! Oota, ma lähen autost välja.“

Kaks mustjat koonukat ukerdavad mu jalge eest heina.

„Need on kährapojased!“

Mineva sügis tuli mu ellu talokõnõ. Suveks sai noor kurepaar, jälitavad jänesed ja töö viie kilomeetri kaugusel. Käte värin hakkab vaibuma. Malev tuli mulle ukse ette. Obinitsas hakkasid „Obinitsa“ proovid. Kahjuks ilma kõplata. Kes üldse tänapäeval teab, mis kõblas on 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming