Suvekultuuri uued reeglid

J?n Rooste

Eestlane, see raamaturahva järeltulija, annab suvel endast kõik, et kirjasõna vältida. Kui miskil hetkel mu kujuteldavas lapsepõlves olid suved selleks, et lugeda läbi need raamatud, mis talvel lugemata jäänud, siis nüüd pakub kultuuritanner sel aastaajal tragile tarbijale teatrit ja diskot söögi alla ja pääle. Raamatumüügi edetabelid oleks kui jäätund kuskile maikuisesse seisu, ikka keskeltläbi Kivirähk-Väljaste-sopakad. Tartu NAKi vanad ja noored autorid vähemasti panustasid suvele: kärarikkalt läks nende iga-aastane labrakas ning müüki paisati veidi napakas moodsa folkloori kogumik “Pornoraamat”. See kõik on muidugi üks trükitud kuju võtnud ekshibitsionism, kuid sellise trikoosse riietunud vana rannahomo liputamisena suvekultuuriruumi paslik ettevõtmine, muidugi. Ent vaimu teravdamiseks tahaks midagi enamat: et keegi sulle lõõskava päikse all jääst noaga vaimse vivisektsiooni teeks! Üks selline identiteeti lahkav ja otsiv ettevõtmine saab homme (alates kella 12) Peipsi ääres aset leidma.

Imbi Paju algatatud ja veetud kirjandussündmus, juba kaheksas raamatuküla päev Võtikveres, on oma loomult nostalgiline projekt. See jääb vaimselt kuskile sinna aega, kui oma meelsust väljendati lugemusega,  ja suhtumisega loodusse, ümbritsevasse. Õige eestlane, tõeline partisan, õppis ikka kas ajalugu, kirjandust või bioloogiat. Umbes nii. Ent: see partisanisõda pole lõppenud – ei ole jälgimat nähtust kui eestlase vaimne mandumine ja väikeste kohtade vältimatu väljasuremine. Ajal, mil kogu Euroopa on vaikselt muutumas muuseumiks, ei osata Eestis sest profiiti lõigata: kuidas oma identiteeti, oma olemist, kodusmolutamist müüa, kuidas eksistentsi aluseks seada seesama olemisrõõm ja -tung? Parim võimalik võiks ju olla, et saad tööta raha selle eest, et oled 24 h päevas inimene, eks ole. Muidugi, paraku on raamatuküla päeva projektiga vastupidi: seda tehakse entusiasmist ja just nimelt olemasolutungist. See on toredaim ja halvim korraga, mitte keegi ei saa sest mingilgi moel majanduslikku kasu ja ometi on kõik õnnelikud! Paradoks missugune; Eesti riiki ju nii ei juhita, meie elu nii ei käitata.

On kaks asja, mis Imbi Paju huvitavad: identiteet ja rääkimine. Kõnelemine kui selline, inimliku väljendusvabaduse kättesaadavaim ja kohalviibivaim osa – kõik, mis jääb rääkimata, mis jääb sisse, mentaalsete lukkude ja riivide taha, läheb mädanema. Esimest korda on see ka Imbi Paju enese raamatupidu: maakeeles ilmub dokumentaalromaan-essee “Tõrjutud mälestused”, kus eritluse all identiteet ja tabud. Mitte ilma asjata ei ütle president Ilves oma saatesõnas sellele, et ajalugu on tänase maailma sõjatanner. See, kas ja kuidas me räägime endast, oma minevikust, sest kaduvast ja kurvast, annab meile lähtekoha homsesse vaatamisel ja relvad, millega saame seista valvel tol piiril, mis märgib maha me olemise ja omakeelsuse ruumi, mis eristab meid võõrast. Ei, ma ei taha siin õhutada ksenofoobiat, mis niigi rumalal kombel Eestis möllab, vaid rõhutada seda, et tol, kes oma identiteedis kindel, kes enese ees aus, ei ole midagi karta. Ei lätlast, neegrit ega kommunisti, marssivast homost kõnelemata. Kõhklusi ja hirmu saab tunda ikka ainult too, kes endasse ei usu…

Võiks öelda, et suures plaanis on kogu raamatuküla päev seotud tabude murdmisega, riski piiril liikumisega. Ajalugu on siin avatud diskussiooni allikas, lisaks eestlaste endi lugudele viimase suure sõja ajast on vaatluse all ka juudi kogukond ja üldse – vähemused Eestis, vanausulistest tänaste noorte venelasteni välja.

Vaatamata kõigele on kirjandusELU oluline osa kirjandusest – paberile trükitud kirjasõna ei ole alati see, kust lähtuks lust ja areng. Võtikvere võib olla vaimselt selle suve kese (siin kirjutades ma veel ei tea) – sääl on olemas kõik eeldused oluliseks kirjandussündmuseks, alates kirjanikest-ajaloolastest-ajakirjanikest kuni püstitatud probleemideni.

Seda enam hämmastab, et kogu muu kultuur (kirjutatu kõrval) on välja mõelnud, kuidas suve pealt kasumit lõigata. Kirjanduse väikevend teater lausa õilmitseb, ja täidab staaride kaugast, aga kõik see kirjandusline, elus ja kaunis… Kuigi, tõsi, kui päike pähe lajatab, ei jaksa minagi kirjandusest mõelda, pigem unistan surmast. Samas: raamatuküla on miski asi, mis ei peaks vältama päeva, see on miski asi, millele üks südamega inimene on andnud hoo ja millest võiks saada püsiv 24-7-365-projekt.

Raamatuküla. Imbi Paju poeg Marko Martinson on seda mõelnud ja vaikselt ette valmistanudki, et oleks säärane koht Eestis, mitte sündmusena, mitte kuupäevade pääle säetuna, vaid paigana, olemusena, elamusena, elustiilina. Võtikvere võiks tooks hästi passida – Peipsi-äärne vaikne kohake, kus kultuuride põkkumine argine asi. Kujutan ette üüratut antikvariaati sääl, tube ja tube, täis raamatuid, see oleks mu unelmate kodu! Ostsin just ükspäev Pärnus Supeluse tänaval antikvariaadist kaks raamatut (ammu loetud Bradbury ja Gogoli, kui teada tahate), aga Vanilla Ninja kontserdile samal õhtul ei läinud. Milline alternatiiv, milline ime: koht, kuhu saaks suvel minna, sobrada vanus tolmu järele lõhnavais kapsais, istuda puude vilusse või toahämarusse ja lugeda, lihtsalt olla ja lugeda! Sellest mõtlen ma, kui kuulen öeldavat: raamatuküla… Aastaringne raamatupealinn. Sügisest kevadeni võiks uhada töös üks loomemaja, üks kirjandusvabrik, kuhu kirjanik oleks teretulnud värsse säädma või pikka juttu tegema. Ma oleksin nõus säärases kohas saunameheks hakkama, mõistliku palgaga, muidugi.

Ja selle imetluse, selle ängi ja iha valguses on kummaline teada, et Imbi Paju Võtikvere-üritusele suvel kirjanduses alternatiivi pea polegi. NAK-laste suvelaager on olemuselt ikkagi siseringi joomaüritus, ning sinna kõrvale miskit regulaarset ja sisukat panna polegi. Pääle tollesama raamatuküla päeva, mis poolenisti on ikkagi ühe väikse koha patriootlik üritus: eneseuhkuse manifestatsioon, iga-aastaste patroonide ning kõrgintellektuaalse pilotaažga.

Ja tänavu tõotab see Imbi Paju kammitsev-painav tabuteema toota meile ühe äreva nädalavahetuse: lisaks sellele, et intiimselt tungitakse eestlaste kollektiivsesse mällu, saab sõna ka Kadri Kõusaar, kel on vist au olla ainuke nüüdisrežissöör Eestis, kelle filmi näitamine on kohtulikult keelatud, mis iseenesest on farss, seda enam, et näiteks suvaline vägistamisporno me ees lausa maas vedeleb. Muidugi, ei ole paremat reklaami, paremat lähtepositsiooni: kui miski on ära keelatud, siis tahavad seda kõik. Nõnda peaks vist ka raamatud ja lugemise ja kirjandussündmused suveks keelama, küll neile siis turgu jaguks. Maruliselt.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming