Suurüritused keskkonnasäästlikumaks – kuidas?

Suurüritused ja festivalid on loogiline valik suunamaks inimesi keskkonnahoidlikuma käitumismustri poole.

KADI MITT, NATALIE METS

Muusikafestivalid ja teised suurüritused pakuvad ennekõike toitu hingele ja vaimule. Korraldajatele langeb aga ühiskondlik ja keskkonnaalane vastutus, sest eranditult tekib sellistel üritustel suur hulk jäätmeid. See avaldab tohutut mõju loodusele, samuti kasutatakse üritustel vaid korra kasutatavate ja hoobilt jäätmeteks muutuvate tarvikute tootmiseks nii taastumatuid kui ka taastuvaid energiaallikaid.

Euroopas on keskkonnahoidlikke korraldusprintsiipe järgivaid festivale mitmeid: „Flow“ Soomes, „Melt“ Saksamaal, Glastonbury festival Inglismaal või Roskilde festival Taanis. Samuti peab näiteks Viini jäätme-eeskirjade kohaselt kõigil üle tuhande osalejaga üritustel kasutama toitlustuses korduvkasutatavaid nõusid, kusjuures ka linn ise pakub suures mahus korduvkasutatavate nõude laenutust. Eestis küll selliseid reegleid veel ei ole, kuid Tallinna jäätmekava (2017–2021) kohaselt tahetakse Tallinnas juba järgmisest aastast keelustada avalikel üritustel ühekordsete joogitopside kasutamine. Just joogi­topsid on festivalidel peamine prügi­liik: need purunevad kergesti, täidavad kiiresti prügikastid ning jäetakse pärast kontserti liiga kergekäeliselt murule või pingi alla koristajaid ootama. Nii juhtus näiteks tänavusel festivalil „Weekend“, mille lõppedes Pärnu rand plasttopsidest mustendas.

Vaatamata 2016. aasta Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuringu tulemusele, mille järgi peab koguni 89% end keskkonnateadlikuks, tekib just suur­üritustel palju prügi, mille sortimata jätmisel see ladestatakse või põletatakse. Ühekordsetest joogitopsidest on juba vabanenud paljud Eestis korraldatavad festivalid, nende seas näiteks surfilaager, Tallinna ja Tartu tänavatoidufestival, Intsikurmu muusikafestival, „Mägede hääl“, „Kalana saund“, „Jazzkaar“, Telliskivi kirbufestival, filmilindifestival, „Tartuff“, „I Land Sound“, Leigo järvemuusika festival ja „Bling“. Peale festivalide on panditopsid leidnud kasutust ka näiteks Harku valla perepäeval, EKKMi näituste avamistel, Muhu tenniseturniiril, mitmel Garage48 üritusel ja paljudel suvepäevadel. See tõestab, et panditops kogub populaarsust väga eriilmelistel ning eri mastaabiga üritustel, kuna peale keskkonna säästmise saab nii kokku hoida aega ja raha, mis kuluks kiiresti täituvatele prügikastidele, nende tühjendamisele ning koristustööle.

Külastajate keskkonnateadlikkus vajab pidevat tuge. Mitmesugused üritused, mida külastas Eestis statistikaameti 2017. aasta kultuuris osalemise uuringu järgi iga teine eestimaalane, on loogiline valik suunamaks inimesi keskkonnahoidlikuma käitumismustri poole. Allpool anname mõned vihjed ja soovitused, kuidas muuta korraldatav üritus keskkonnasäästlikumaks.

Loobuda ühekordsetest nõudest

Kõige lihtsam on festivalidel silmanähtavalt keskkonda säästa, kui loobutakse ühekordsete topside kasutamisest (nii külma kui ka kuuma joogi puhul) ning pakutakse jooke korduvkasutatavatest nõudest. Kui külastajate kätte klaasi või portselani usaldada ei taha, tasub kaaluda panditopsi süsteemi kasutuselevõttu.

Panditops on korduvkasutatav tops, mille külastaja lunastab sümboolse pandiraha eest, mille saab tühja topsi tagastamisel tagasi. Mustad topsid pestakse, kuivatatakse ning saadetakse uuesti ringlusesse. Eestis pakub panditopsi teenust Topsiring, kelle valikusse kuuluvad nii eri suurusega tugevast plastikust joogitopsid kui ka nägusad pokaalid ja kruusid. Maailmas ei ole panditops midagi uut. Sellesarnaseid ettevõtmisi on mitmeid, näiteks tegutseb Belgias, Kanadas, Šveitsis, Hispaanias, Prantsusmaal ja Inglismaal Ecocup, Tšehhis pakub aga panditopse Nicknack.

Ühekordsetest joogitopsidest on juba vabanetud paljudel Eesti festivalidel. Seda valusam on pilt, kui mõnel suurüritusel aetakse siiani läbi plasttopsidega, mis moodustavad pärast korraliku kultuurikihi. Kahjuks ei olegi sageli inimeste meelest probleemi, kui korraldaja kogu plastihunniku hiljem ära koristab. Vähem mõeldakse sellele, mis saab plastihunnikust edasi. Õnneks leiutatakse maailmas järjest rohkem plastivabasid ühekordse pakendi lahendusi nagu Ooho vetikast valmistatud söödav veepall. Pildil tänav Kalamajas 8. IX.

Tuuli Reinsoo

Külastajate jäätmete sortimine

Jäätmete sortimisel tuleb lähtuda üritusest ning seal tekkivatest jäätmetest ehk prügist ning panna selle põhjal paika sorditavate jäätmete liigid. Näiteks Tallinna tänavatoidufestivalil võis tänavu näha värvilisi prügikaste biojäätmete ehk toidujäätmete jaoks, määrdunud nõude, taara ning müstilise muu prügi tarvis, nagu näiteks suitsukonid, nätsud ja ka kõik see, mida teistesse prügikastidesse justkui ei viska.

Selleks et sortimine oleks külastajale arusaadav, on väga oluline märgistus ehk suured ja äratuntavad sildid prügikonteinerite küljes. Tartu loodusmaja veebilehelt saab alla laadida erivärvilise kujunduse eri jäätmeliikide jaoks. Muidugi ei ole kõik külastajad sortimis­eksperdid ega -entusiastid ning panevad oma prügi siiski sinna, kuhu juhtub. Kõige parem võimalus segaduses külastajaid aidata on kaasata korraldusmeeskonda inimesed, kes saavad prügikastide virvarris ekslevaid külastajaid naerusuiselt suunata: „Oma plastikpudel viska siia, kahvel ja taldrik aga siia.“ Selliseid abilisi (nagu ka värvilisi prügikaste) on kaasatud nii Tallinna kui ka Tartu tänava­toidufestivali puhul. Olgugi et see töö ei ole glamuurne, on see väga tänuväärne ning annab jäätmete sortimisele täiesti uuel tasemel isikliku mõõtme. Neil festivalidel leidsime end mitmel korral tahtmatult pealt kuulmast keskkonnasaadiku ja külastaja dialooge: „Kas ma võin selle sinna panna?“ – „Aga kuhu see käib?“ – „Aga kuhu ma kodus peaksin X asja panema?“ Päris inimene prügikasti kõrval on tõhusam igasugusest sildist või infotahvlist, olgu see nii värviline kui tahes.

Kui sortimist lihtsustavad sildid on tehtud, siis tuleb kindlasti veenduda, et festivalialal on piisavalt prügikaste. Prügikastide arv sõltub peamiselt territooriumist, kuhu prügikastid paigutatakse, oodatava publiku arvust ning sellest, kas ja kui mitut liiki jäätmeid sorditakse. Konteinerid tuleb paigutada piisava tihedusega, et need oleksid pidevalt külastajal nägemisulatuses, ning arvestada tuleb ka sellega, et jäätmeid sortides tuleb eri liiki jäätmete konteinerid panna kõrvuti ehk moodustada mitme jäätmeliigi konteineritest koosnevad sortimispunktid.

Toitlustajate jäätmete sortimine

Toitlustajate jäätmed erinevad tavaliselt mõnevõrra külastajate jäätmetest. Toitlustajad viskavad ära ennekõike pappi ja kilet ning pakendeid. Peale selle võib ürituse lõpuks jääda üle toidujäätmeid, sh toiduvalmistamise kõrvalprodukte, nagu õli. Toitlustajate biojäätmetega tegeleb Eestis Nutriloop, kes on valmis kõik toitlustajate biojäätmed kokku korjama, kaasa viima ning maksimaalsel kujul väärindama. Biojääde on väärtuslik materjal, mida tasub kindlasti eraldi koguda, sest sellest on võimalik valmistada komposti, mille saab hiljem haljastusse suunata.

Papp ja kile, samuti mitmesugused pakendid on väärtuslikud senikaua, kuni need on puhtad. Biojäätmed ja muud vedelikud tuleb hoida teistest jäätmetest eraldi, et iga materjali saaks maksimaalselt taaskasutusse, töötlemiseks või väärindamiseks suunata.

Toitlustajate jäätmete sortimiseks tuleb luua eraldi toitlustajatele mõeldud jäätmeala, kus on suuremad konteinerid (või lausa jäätmepressid) eri jäätmeliikide sortimiseks. Näiteks õli ja muid vedelikke on hõlbus koguda tünnidesse, pappi ja kilet võib aga koguda kinnisesse konteinerisse või pressi, et see vihma korral märjaks ei saaks. Sobiva liigituse, mahtude ja kogumistarvikute asjus oskavad kindlasti aidata konkreetse teenuse pakkujad, näiteks Eesti Keskkonnateenused või Ragn-Sells.

Ärme tekita asjatult prügi

Suurtes kogustes plakatite ja flaierite ning muu trükimaterjali asemel tasub panustada ühismeedia vägevusse, kasutada digilahendusi ja mõelda välja nutikaid pilkupüüdvaid reklaamlahendusi. Näiteks Tartu linnapildis püüdsid mõni aeg tagasi pilku uhked lillekastid, kus lillede asemel õõtsusid tuules hoopis lopsakad kartulipealsed, millega kutsuti kõiki kartulifestivalile. Samalaadset lahendust on rakendanud ka Peenjoogivabrik Nudist, kes istutas oma Rabarbra vahuveini tutvustamiseks puidust lillepottidesse rabarberitaimed, mille juures oli selgitav infolipik „Sellest rabarberist saab Rabarbra“.

Miks peaks korraldaja vaeva nägema?

Kas mäletate, kui taarale pandi külge pant ning kõikjale ilmusid veidrad taara­automaadid? Palju oli kuulda repliike stiilis „nõme süsteem“, „mina küll ei viitsi neid tagasi viima hakata“, „no kuidas ja kuhu ma neid siis tassin“ jms.

Need, kes enne taaraautomaatide paigaldamist taarat ei tagastanud, teevad seda enamasti praegu. Esialgsele jonnimisele vaatamata on taara tagastamine ühel või teisel kujul saanud meie kõigi igapäeva osaks, sest selline teguviis on ühiskonnas tunnustatud ning saanud justkui reegliks.

Taaraautomaatide paigaldamine ja pandi kehtestamine muutis meid ja meie tänavapilti väga suurel määral. Samamoodi ei tihka enam ka festivalil keegi tühja pudelit niisama tavalisse prügikasti visata. Pudel käib selleks ette nähtud prügikasti või selle puudumisel prügikasti kõrvale maha. Aga miks oodata järgmist seadust? Miks mitte võtta korraldajana ohjad enda kätte ja anda oma panus külastajate mõttemustrite suunamisse? Kui liita kokku kõik Eesti festivale külastavad inimesed, siis on neid juba üheainsa aasta jooksul sadu tuhandeid. Kas ei oleks tore, kui jäätmeid sordiksid ka need, kes veel praegugi viskavad kõik jäätmed šahtist alla, huvitumata nende edasisest käekäigust? Ja ka need, kes arvavad seniajani, et lihtsaim viis jäätmetest vabaneda on ajada need ahju, visata lõkkesse või matta sootuks mulla alla? Regulaarsetest korraldajatest oleks tõeliselt eeskujulik ühendada jõud ja luua ühtne süsteem, mille kaudu saaks muuta oma külastajate harjumusi.

Ürituse keskkonnasõbralikumalt korraldamiseks ei ole palju vaja: piisab juba mõnest väikesest muudatusest, näiteks ühekordsete topside asendamisest korduvkasutatavatega või jäätmete sortimise võimaldamisest. Muidugi ei ole jäätmete valdkond ainuke, millele tähelepanu pöörata. Ka külastajate ja esinejate transportimise viisid, festivali energiakasutus ja toitlustus jätavad keskkonda oma jälje, mistõttu on vaja neilegi keskkonnahoidlikult läheneda, kuid kõigepealt on tähtis võtta vastutus ja astuda teadlikult esimene samm.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht