Suurlinnapeegel

Tõnu Õnnepalu

Andrew Hussey, Pariis. Salajane ajalugu. Inglise keelest tõlkinud Jaanus Õunpuu, toimetanud Reeli Ziius. Kujundanud Jüri Jegorov. Varrak, 2010. 517 lk. Pealkiri „Pariis. Salajane ajalugu” tundus sedavõrd Dan Browni ja muu salapäratööstuse vaimus, et ma ei hakanud seda raamatut poes isegi mitte lehitsema. Aga selgus, et pealkiri on eksitav ja okultset ega muidu new-age’ilikku pole selles raamatus midagi, kuigi Pariisi ajaloost rääkides ei saa ka Hussey mööda ei okultismist ega lõpuks new age’istki, sest käsitlus ulatub Rooma ajast XXI sajandisse. See on lihtsalt ühe linna ja selle inimeste  lugu, mille on kirja pannud üks välismaalane, üks neist miljoneist ajaloo jooksul, keda see linn on võlunud, peibutanud ja võtnud. „Salajane” on ta ehk vaid selles mõttes, et linna lugu pole kujutatud mitte ülalt, valitsejate poolt, nagu ajaloolased enamasti on teinud, vaid pigem alt, sellest vaesuse, haisu ja unistuste segadusest, mis moodustab suurlinna tõelise keha.

Niisiis mitte kuningate, kardinalide ja  nende armukeste Pariis, vaid rahvalik Pariis, Paris populaire, mis muidugi moodustab juba ammu samuti osa legendist. Ja tegelikult ei saa ka Hussey mööda ei kuningatest, kardinalidest ega nende armukestest, sest – kelle vastu sel kihaval rahvahulgal muidu mässata oleks? Ja võib muidugi küsida, miks tõlkida eesti keelde inglase kirjutatud Pariisi ajalugu. Aga miks mitte. Või isegi: pigem just inglase kui prantslase, sest välismaalase positsioon, teadmine  ja teadmatus on meile palju lähedasem, kui oleks prantslase oma.

Muide, kas Pariis üldse on prantsuse linn? Jah ja ei. Ta on vägagi prantsuse linn, prantsuse vaimu sünnitis, ja pole vist kogu maailmas teist nii pealinnakeskset rahvast kui prantslased. Isegi venelastel on kaks pealinna. Prantsusmaalt teist otsida oleks naeruväärne. Teisest küljest, kõik see, mida maailmas prantsuse vaimu nime all tuntakse, ongi  pigem Pariisi vaim, pariislaste vaim. Seejuures on Pariis Prantsusmaa provintsi läbi sajandite sedavõrd hüpnotiseerinud ja peibutanud, et ta on muutunud selle suhtes justkui välismaaks. „Pariislane” on tänapäevani Prantsusmaal sõimusõna, mis tähendab ülbet, ignorantset ja vastikut tüüpi. Ja samas ka imetlussõna. Tõepoolest, kui Prantsusmaal ongi üsna hästi suudetud assimileerida kõik selle alal kunagi elanud rahvad üheks Pariisi ümbruse murrakut  kõnelevaks prantsuse rahvaks, siis elab Prantsusmaal ikka kaks rahvast: pariislased ja teised. Ja teised on peaaegu igas mõttes paremad, aga tahaksid vähemalt salajas olla halvemad, s.t pariislased, parigots.

Hussey raamatust jäävad meelde mitmed kujutluspildid, mida teistest ajalooraamatutest pole juhtunud leidma. Nagu need keskaegsesse linna saabuvad talupojad, kes on justkui teisest rassist: tumedad, päikesest  põlenud, kõhnad ja arglikud. Kuna linlased on valge nahaga, soovitavalt prisked ja ninakad. Juba neid keskaegseid immigrante (kes võisid ka mõnesaja kilomeetri tagant tulnuna mitte üldse mõista linnas kõneldavat keelt) kohutas linna müra, mis olevat kostnud juba kaugele maale ja mida me tänapäeval ei oskaks vist müraks nimetadagi. Aga sel mootorite-eelsel ajal elati lihtsalt teistsuguste helide keskel. Ja võib-olla oligi linn sama lärmakas kui praegu:  kõigest kõrist kriiskavad tänavamüüjad, sadade kirikute ja kloostrite kellaklõmmimine, halval sillutisel kolistavad vankrid … Suurlinn on läbi aegade olnud kohutav paik ja on seda tegelikult tänapäevani, aga samamoodi on ta alati olnud ligitõmbav. Miski inimlik esineb seal kontsentreeritud kujul. Miski, mis inimest ahvatleb ja hirmutab: ta ise, ligimene, sinu peegel, pääste ja mõrtsukas. Maa toidab ja linn valitseb. Ja maa ei toida  linna mitte ainult toiduga vaid ka inimestega. Mida suuremaks kasvab linn, seda kaugemale peavad nihkuma selle toitva maa piirid. Nüüdset Pariisi ei toida inimestega enam mitte vana hea Prantsusmaa, mitte ka enam naabermaad nagu veel seitsmekümne aasta eest, vaid juba meretagused maad. Ja tänapäeva immigrante, tulgu nad Rumeeniast või Hiinast, kihutab tagant seesama, mis keskaja Poitou talupoegi: hirm, puudus, elujõud. Linn jälestab neid, aga  peab nad vastu võtma, sest nemad teevadki linnast linna. Nemad on tema elav ja ohtlik liha. Kuigi tänases muuseumlikus, kallis ja jõukas Pariisi linnas ringi jalutades võib turistil või isegi pariislasel kergesti tekkida illusioon, et see ongi nagu paistab: üsna turvaline, kena ja mugav, küllalt võimalusi ja mitte liiga palju ohte – eriti kui sul on raha …

Aga muidugi pole see, mida ta näeb, tegelik linn. Asi on selles, et  nii suurt asja ei saagi korraga näha. Alati on tal varuks üllatusi. Kui Cité saarele kerkisid Jumalaema kiriku tornid, said pariislased esmakordselt oma orule otse selle keskelt alla vaadata, said aimu selle rägastiku olematust geomeetriast, mille keskel nad elasid. Tänapäeva Pariisis võib ka iga välismaalane leida õige maja GPSi suuliste juhiste järgi, selles pole enam küsimus. Aga mis jääb alati nähtamatuks, on miski inimlik, see tume oht, mis alati kummitab ükskõik  kui korda tehtud linnatänavaid. Kui palju kordi juba on püütud seda tumedust ära kaotada, vähemalt neutraliseerida! Iga vähegi tegus valitseja on katsunud luua vähemalt kuhugi mõne selge perspektiivi, kindla silla või läbikäigu, kuhu paistab päike. Aga Uue Silla asustavad sedamaid kerjused, žonglöörid ja vargad, ja „valgustusajastu” peened härrad ja daamid, nagu Hussey kirjeldab, astuvad ükskõikselt jalga kõrgemale tõstes üle  öise laiba, mida pole jõutud veel ära koristada. Ja töölistele võib ju ehitada linnamüüri taha „heakorrastatud rajoonid”, kus neil on olemas „kõik mugavused”, saata nad iga õhtu rongidega sinna ilusti ära, aga kunagi ei tea, millal nad sealt linna peale tagasi vajuvad, vitriinid puruks löövad ja vaguralt tänava ääres seisvad autod kummuli keeravad. Ja kes need inimesed üldse on? Mida nad usuvad, loodavad? Need ketsides ja tressides Alžeeria, Maroko,  Kongo poisid, rätikutesse peidetud tüdrukud? Linn tunneb alati hirmu iseenda ees. Sest ükskõik kui korda seda ka ei tehtaks, ükskord hävitab ta ise jälle selle korra. Kui hävitustööd ei teegi otsene agressioon, mäss, siis on see lihtsalt väsimus. Viimati Pariisis ringi jalutades tundus see linn mulle korraga kuidagi kulunu, väsinuna.

Võib-olla hakkab tema viimane hiilgeaeg juba liiga kaugele minevikku jääma, et veel valgustada  seestpoolt seda legendi, mida läbi kahe viimase sajandi on toitnud needsamad sisserändajad, kes on tulnud selle peale nagu putukad lambitulele? Sest see, mida me näeme oma vaimusilmas, kollektiivsetes, kultuurilistes kujutluspiltides, kui mõtleme sõnale „Pariis”, ja tegelikult seegi, mida me näeme ka sellel ringbulvaritesisesel saarekesel, mida otseselt Pariisiks kutsutakse ja kus selle linna elanikest elab  võib-olla vaid kümnendik – see on ju tegelikult XIX sajandi linn. Hea küll, veel aastast 1913. Ajast, kui tema lummus veel tõesti ulatus üle Euroopa, üle terve maailma. Mida edasi, seda enam kipub ta olema iseenda lavastus. Sest kõik need miljonid, kellest nüüd juba märgatav osa tuleb maailma uutest ja tõusvatest jõukeskustest, ühesõnaga, Hiinast – kõik nad otsivad ja nõuavad seda ja ainult seda lavastust. Bulvareid, bukiniste ja oma molbertiga Seine’i  kaldal maalivat impressionistlikku kunstnikku, barett viltu peas. Nad otsivad seda ja peavad selle saama. Teine kummastav mulje viimasest, läinudkevadisest Pariisis käigust oligi see, et turistid võivad sõna otseses mõttes linna ummistada, isegi väga suure. Varem oli neid lihtsalt väga palju. Nüüd nad ei mahu enam ära. Turismitööstus hävitab ikka lõpuks selle, mida ta müüb.  Aga kas pole seegi üks neist inimlikest liialdustest, mille suurlinnapeegel suurendab groteskini, kuni inimesed selle peegli katki löövad, et hakata endale lihvima ja ehitama uut? Vahest see ongi see ajaloo saladus, mida Hussey oma raamatus silmas peab: miski pole enam nii, nagu meile paistab, sest me vaatame oma olevikku, linna ja inimkonna olevikku mineviku peeglis, mis alati meid petab. Varem või hiljem annab tegelikkus endast ikka märku.  Vana saladus tuleb ilmsiks, uus juba sigineb.   

Ja ikkagi. Jah, Pariis on vana ja kulunud, ajaloolavastus, turistilõks … Aga ometi meenub mulle midagi muud. Just nagu igavest … See ei ole see mu viimane reis sinna ega ka  ükski kuulus paik, isegi mitte Saint-Louis’ saar, isegi mitte Cité Universitaire linna lõunaservas ja selle söökla, mis nüüd on kinni pandud, 60ndate stiilis klaaspaviljon keset parki – isegi mitte see, kuigi suvi on seesama, kui helde paks neegrinaine mulle seal talongi eest tohutuid cous-cous’i mägesid kulbiga taldrikule kallutas …

Ei, mitte see. Meenub üks õhtune rännak. Millegipärast läksin Port-Royali RER i peatusest  jala lõuna poole. Port-Royalis oli kunagi see klooster, kus Pascal oma hambaid valutas ja „Mõtteid” kirjutas. Aga see on suvine õhtu, väga soe, kuigi päike on juba loojas või vähemalt majade taha vajunud. Plataanide tumerohelise varju all on hämar, aga üleval taevas, kus kriisates kihutavad piirpääsukesed, on alles hele. Imelik, et selles mälupildis pole ühtegi autot, auto häält. Ainult inimesed. Päev on olnud palav ja korterite aknad on lahti. Üks  vanem sitsikitliga naine kummardub teise korruse aknast välja ja räägib valjul sosinal teise naisega, kes seisab tänaval akna all. Sellel on jalas pehmed toakingad, ta on tulnud ainult natuke õhtust õhku hingama. Aga siis jäi Mme Suzanne’iga rääkima. Nad on sosistanud juba tükk aega, ennast kenasti üles kütnud. Keegi muidugi ei kuula neid. Kõigil on oma saladused. Kolm tüdrukut tuleb kingade kõpsudes mööda tänavat mulle vastu, nad lähevad  põhja, linna poole. Plataanide all pingil reas istuvad poisid vaatavad neile järele. Aga vanamehed seal puudealusel tolmusel murul neid ei märka. Neil on oma asi. Üks viskas just kuuli, tolmupilveke tõusis, teine hõikas midagi, kolmas istub kaasavõetud klapptoolil ja lehvitab endale ajalehega tuult. Õhtu on tõesti soe. Ja niisugune on see pilt. See võiks sama hästi olla ükskõik kus, alevis, külas, Venemaal, Hiinas, Eestis, ükskõik, kus ja millal, kus elavad inimesed  ja on suvi. Kas selle koha nimi on Pariis või mõni teine, sellel pole antud hetkel ja nende inimelu harilikkuse sügavuses absoluutselt mitte mingit tähtsust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming