Suurgildi hoone avab uksed ja keldrid

Kaarel Tarand

Eesti Ajaloomuuseum saab laupäevast taas kasutusse põhjalikult renoveeritud ja uue ekspositsiooniga Suurgildi hoone. Uuendustele heidab valgust muuseumi teadusdirektor Tõnis Liibek.        Kui suur on Suurgildi hoones toimunud muutus ja milles see seisneb? Milliseid ajaloolisi ja ehituslikke avastusi pakkus renoveerimine? Kui üldse, siis milliseid kompromisse tuli teha (muinsuskaitse nõuded vs. muuseumi vajadused, aga ka probleemne naaber)? Kui palju on juurde saadud ekspositsioonipinda, millised varem suletud majaosad avatud?          Tõnis Liibek: Suurgildi hoones aastatel 2009– 2011 toimunud suuremahuliste renoveerimistööde olulisimaks tulemuseks võib pidada, et püsiekspositsiooni pind on suurenenud pea poole võrra. Senini olid Suurgildi hoone keldriruumid muuseumi hoidlate päralt, kuid nüüd on võimalik ka seal tutvuda Eesti ja Suurgildi hoone ajalooga. Ka varasematel aastakümnetel direktori kabinetina kasutusel olnud aktsiisikambris avati näituseruum, kus tutvustame  rahanduse ajalugu Eestis. Muuseumi seisukohalt eluline uuendus on kindlasti ka see, et lõpuks ometi sai maja korralikud tualettruumid, mis oli senini suur valupunkt. Uuendusena võib esile tõsta ka liikumispuudega inimeste sissepääsu probleemi lahendamise, mis pole Eesti muuseumides väga enesestmõistetav. Hoone renoveerimise käigus avastati olulisi arhitektuuridetaile, mis valdavalt on nüüdsest ka huvilistele eksponeeritud. Suures saalis on  osaliselt säilinud keskaegne muusikute rõdu, mille olemasolu oli täielikult unustusehõlma vajunud. Samuti müüritrepp, mis viis suurest saalist keldrisse, mitmed seinanišid ja eeskojas kinni müüritud keskaegne välisaken. Viimane annab aimu Suurgildi hoone akende algsest kujust, mis nagu raekojalgi olid neljakandilised.    

 Arheoloogiliste tööde käigus gildimaja keldris avati omaaegne kuivenduskanalite ja -kaevude süsteem ning Suurgildi hoone eellase, bürgermeister Gosschalk Schotelmundi elamu alusmüürid. Kuna Suurgildi hoone pole kindlasti kõige sobilikum ruum ajaloomuuseumi rikkalike kogude ja teadmiste eksponeerimiseks, tuli leida mitmeid kompromisse muinsuskaitsega.  Kindlasti oleks Suurgildi suur saal kõige paremini vaadeldav, kui see oleks tühi. Muuseumi ühe olulisima näitusepinnana pole see kahjuks kuidagi võimalik. Samas on kõigile arusaadav, et brutaalne oleks hakata arhitektuuriliselt väga väärtuslikku saali liigendama vaheseinte või suurte vitriinidega. Mõistliku lahendusena kasutame klaasvitriine, mis pole paigutatud traditsiooniliselt seinte äärde, vaid hajusalt üle saali, nii et need ei varja seintes leiduvaid nišše  ja teisi arhitektuuridetaile. 

Milline on püsiekspositsiooni üldkontseptsioon? Milline roll muuseumis Suurgildi hoonele nüüd on antud? Kellele on koostatud ekspositsioon? Omadele? Turistidele?   

Uue püsinäituse „Visa hing. 11 000 aastat Eesti ajalugu” kontseptsiooni reedab juba mingil määral näituse pealkiri. Kuna tegemist pole mõne kitsama ajaperioodi või teemaga, vaid kogu Eesti äärmiselt pikka ajalugu hõlmava väljapanekuga ning näituseruumi pindala on Suurgildi majas ikkagi üsna piiratud, siis pole ekspositsioon üles ehitatud mitte kronoloogiliselt, vaid teemapõhiselt. Väljapaneku eesmärk on huvitavate sündmuste ja esemete kaudu  tekitada huvi Eesti ajaloo vastu. Kui on tekkinud suurem huvi, siis on võimalik erinevate teemadega lähemalt tutvuda mitmetel ekraanidel olevate programmide abil. Väljapanek ja näitusetekstid vahendavad ajalugu pigem emotsioonide kui postuleeritud tõdede ja faktide kaudu. Suur intellektuaalne väljakutse oli ülesanne võtta paarikümne lausega kokku sajanditepikkune komplitseeritud areng. Näitusemaja põhiruumi ehk suure saali väljapanek põhineb küsimustel Eesti ja eestlaste kohta ning püüab neile küsimustele vastata. Ekspositsioon on üles ehitatud mitmetasandiliselt. Ülevaate Eesti 11 000 aasta pikkusest ajaloost võib poole tunni jooksul saada kiirustav ristlusturist, kuid siin on tundideks tegevust neilegi, kel siinse ajaloo vastu suurem huvi. Huvipakkuvat leiab siit nii algkoolilaps kui ajaloolane. Peale suure saali väljapaneku on Suurgildi hoones teemaruumid, alates juba mainitud  rahanduse ajalugu tutvustavast väljapanekust, kust huviline saab aimu nt sellest, kui palju ühel või teisel ajahetkel on maksnud lehm või tass kohvi või kui suur on olnud inimeste palk. Keldrikorrusel võib tutvuda väljapanekuga relvadest, mida Eestis on kasutatud viimase 800 aasta jooksul, ning saada seeläbi omanäolise ülevaate Eesti keerulisest ajaloost. Samuti on siin näha Suurgildi hoone enda 600aastane ajalugu ning milliseid sündmusi ja üritusi on sajandite  vältel toimunud nende müüride vahel.     

Mis seal Ajakapslis toimub?       

Keldrikorrusel asuv ajakapsel on mänguline Eesti ajalugu tutvustav atraktsioon, mis on tänasel muuseumimaastikul ainulaadne. Külastaja võib sattuda eri ajastutesse kiviajast kuni laulva revolutsioonini ning küsimustele vastates saab teada, kui hästi või halvasti tol ajal oleks hakkama saanud.       

Kas ja kellelt mujalt (muuseumi)maailmast on eeskuju võetud, ideid saadud? Mille poolest meie uus ekspositsioon maailmas ainulaadne on?       

Näituse koostamine on olnud paljude inimeste koostöö, siin on edasi arendatud nii maailma muuseumides nähtud inspireerivaid ideid kui välja töötatud täiesti uuelaadseid lahendusi, mistõttu on väga raske välja tuua konkreetseid  eeskujusid. Ekspositsioonist rääkides on tegemist ainsa kohaga maailmas, kus saab nõnda tervikliku ülevaate Eesti ajaloost.       

„Visa hing” – kuivõrd mahub sellesse määratlusse  11 000 aasta jooksul eesti talupoeg, kui palju ka muukeelne kultuur siin, linlased, maa ülemkihid läbi aegade? Kas tegu on rahvuskeskse või pigem maakeskse lähenemisega? Kas ajaloojutustuses on midagi põhimõtteliselt uut, teistsugust, vaidlema kutsuvat või on see kõige puhtakujulisem „ametlik ajalugu”, nagu seda koolis õpetatakse?       

Näituse „Visa hing” tegijate taotlus on olla maksimalist  ning võimalikult ulatuslikult hõlmata nii Eestimaal tegutsenud talupoegi kui ka valitsejaid, eestlasi ja mitte-eestlasi, kindlasti on tegu maa-, mitte rahvuskeskse lähenemisega Eesti ajaloole. Siiski on sündmusi vaadatud eelkõige läbi eestlaste silmade, mis on vahest paratamatu, kui näituse kuraatorid on selle rahvuse esindajad. Aga on ju nii siinne baltisaksa aadlik või kaupmees, rootslasest kalur, vene papp kui ka eesti talupoeg olnud visa hingega. Eesti ajaloo  haaravus peitubki vahest selles kultuuride ja keelte paljususes, mis on vorminud tänase eesti inimese. Kindlasti on näitusetekstides arvamusi ja interpreteeringuid, mis ei meeldi mõnele elukutselisele ajaloolasele või mõne rahvusvähemuse esindajale. Seega loodame, et näitus tekitab diskussiooni. Vahest saab seeläbi selgemaks mõni Eesti ajaloos seni ebaselge või laiemalt teadvustamata asjaolu või erinevalt mõistetud ajajärk. Eesti ajaloo ümberkirjutamisest  rääkida on kindlasti aga liialdus. Küll on sageli nõu peetud erialaspetsialistidega, nõnda et kajastatav peaks peegeldama kõige uuemaid uurimistulemusi. Näiteks ajakapslis nähtav Jüriöö ülestõusu lugu erineb suuresti sellest, kuidas see on kirjas kooliõpikutes.   

Mis on Eksperimentaarium ja mismoodi see peaks tööle hakkama?   

Eksperimentaarium ehk muuseumi hariduskeskus on mõeldud eelkõige noorematele külastajatele. Siin saavad muuseumipedagoogid läbi viia teemaprogramme, siin õpetatakse küsimusi esitama ning saab tutvuda ajalooliste esemetega. Katselisel teel püütakse selgitada asjade väärtust ja tähendust. Samuti võiks  väiksematele külastajatele rõõmu ja üllatusi valmistada nn loheretk muuseumis, kus erinevates ruumides saab otsida Suurgildi hoone piilaritel juba 600 aastat pesitsenud lohet.   

Milline roll antakse Börsi käigule – ajaloo käik küll, aga kas seal hakkab ka mingi  tegevus toimuma või jääb see normaalseks linlase otseteeks Pikalt Laiale tänavale? Ja millisteks rahvavoogudeks esimestel kuudel valmistute?   

Börsi käik koos muuseumipoega elab taas oma tavapärast elu. Käigu sillutisel on kirja pandud  aastad ja sündmused, mis on Eesti ajaloos olulised. Sõdade kõrval on suurem rõhk pandud kultuurisündmustele. Pärast käigu taasavamist oli rõõmustav näha lapsi ja turiste, vahel ka vanemaid kohalikke elanikke aastaarve lugemas ja omavahel kommenteerimas. Käik on ka edaspidi päeviti avatud läbikäigutee, kuid kindlasti on siin plaanis korraldada üritusi välikinoseanssidest kuni vanalinnapäevade töötubadeni. Suurgildi hoone sisehoovis saab nüüd  jalgu puhata ja lapsed lustida. Prognoosides võimalikku külastajahuvi loodame, et muuseumi Suurgildi hoone senine külastatavus võiks kahekordistuda, ehk ka mitte üksnes esimestel kuudel.

Küsinud K. T.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming