Suurepärane süntees

Olaf Mertelsmann

Müts maha! Säärase ülevaate suudab anda vaid inimene, kes on teemaga juba aastakümneid tegelnud. Seppo Zetterbergi magnum opus’ele võib soovida vaid laia lugejaskonda. Kahtlemata on tegemist parima Eesti ajaloo sünteesiga jääajast kuni tänapäevani. Autor seostab Eesti sündmusi ikka ja jälle ka laiema kontekstiga. Teos on suunatud ajaloohuvilisele lugejale ja kirjutatud igati kohases ja tasakaalustatud stiilis. Kõik neli tõlkijat ja ka neli erialatoimetajat on teinud väga head tööd. Teksti rikastavad illustratsioonid, teemade juurde on lisatud tekstilõigud, tabelid ja statistikad.

Väga sümpaatne on, et Zetterberg on ainult kaks aastat pärast soomekeelse  originaali ilmumist võtnud vaevaks teksti Eesti lugeja jaoks põhjalikult ümber töötada ja ajakohastada. Raamat tugineb rikkalikule mitmetes keeltes kirjanduse nimistule, uusimatele teadustöödele kõrvuti vanemate standardteostega. Võib-olla võiks siit ja sealt veel mõned teosed lisada, ent Zetterberg on kindlasti rohkem kirjandust läbi töötanud, kui kasutatud kirjanduse loetelus kajastub. Lisaks ei saa üheltainsalt autorilt nõuda, et ta oleks kodus ühe maa ajaloo kõigis detailides. Teadusliku viiteaparaadi puudumine ei ole samuti probleem, kuna tegemist ei ole ju ajaloo käsiraamatuga.

Eesti ajaloo suure sünteesi avaldas viimati Toivo U. Raun rohkem kui  kahekümne aasta eest („Estonia and the Estonians”), kuid seal on keskendutud Eesti rahva ajaloole (Volksgeschichte) vastupidiselt Zetterbergile, kes tegeleb maa ajalooga (Landesgeschichte). Mulle tundub Zetterbergi lähenemisviis väga mõistlikuna. Samas ei ole see kohe kindlasti etteheide Raunale, kuna tema raamat ilmus sarjas, mis tegeleski nõukogude rahvuste uurimisega. Kiiduväärt on asjaolu, et Zetterberg pole keskendunud ainult poliitilisele ajaloole, suurtele sündmustele ning suurtele isiksustele, vaid haaranud oma käsitlusse ka majandus-, sotsiaal- ja kultuuriajaloo. Tema raamatus peegeldub ajaloouurimise hetkeseis ja saab selgeks ka see, kus on veel suuri lünki. Kui võrrelda Rauna ja Zetterbergi  raamatut, võib märgata, kui palju Eestit käsitlev ajalookirjutus viimase kahe aastakümne jooksul arenenud on, kuid tuleb ka tõdeda, et paljusid vanemaid teoseid tuleb kasutada ka edaspidi. Selgeks saab, et teha on veel palju tööd. Eesti meedias korratakse ikka ja jälle, et autori puhul on tegemist soomlasega. Ridade vahelt kumab sealjuures läbi küsimus, miks küll mõni eestlane sellesarnase teose kirjutamisega hakkama pole saanud. Kuid ajalooteaduses – nagu ka teistes teadustes – ei tohiks uurija rahvus või kodakondsus tegelikult rolli mängida, oluline on vaid töö kvaliteet ja see, kui hästi vastab käsitlus oma žanri nõudmistele.

Kuigi Euroopa ajalugu  jagunebki enamalt jaolt rahvusriikide historiograafiaks ja transnatsionaalne või globaalne ajalugu on alles lapsekingades, ei tähenda see, et rahvusajalugu peaksid uurima vaid vastava rahvuse esindajad. Ka siis, kui enamik ajaloolasi uurib enesest mõista oma riigi, maa või kodupaiga ajalugu. Näiteks Prantsusmaa, Saksamaa või Venemaa lähiajaloo uurimisel on just välismaistel ajaloolastel väga suured teened. Ka Eesti ei ole siin mingi erand. Loomulikult ei saa ma kõigi Zetterbergi interpretatsioonide ja esitatud faktidega nõustuda, kuid see oleks ka ime! Seepärast ei hakka ma siinkohal üksikasjadesse laskuma ega taha seoses materjalirohkusega ninatargana näida. Ülevaatena on kõnealune raamat suurepärane saavutus, kuid kui kedagi huvitab rohkem mõni kindel ajastu või teema, siis tuleks tingimata mujalt informatsiooni juurde hankida. Zetterbergi sõna ei peaks siis viimaseks jääma. Eesti ajaloo jaoks on kindlasti olulised ka venekeelsed uurimused. Neist on Zetterbergi teoses kajastamist leidnud aga väga vähesed, kirjanduse loetelust leidsin ainult kaks venekeelset pealkirja. See on kindlasti üks miinuspunkt.

Mõnes kohas on teose tekst liiga tihe – pean silmas seda, et on üritatud liiga palju fakte, arve ja sündmusi liiga väiksele pinnale ära mahutada. Mõnikord oleks autor võinud faktide ja sündmuste kirjeldamise asemel panna rohkem rõhku interpretatsioonile  – ning seda hoolimata ohust, et julgeid interpretatsioone võidakse vahetevahel kõvasti kritiseerida. Zetterberg annab edasi Eestit puudutava ajalooteaduse praeguse seisu ning siinkohal torkab silma, kui killustunud see ikkagi on, mis on muidugi ka Eesti ajaloo otsene tagajärg. Me teame palju näiteks põllumajandusajaloost, rahvuslikust ärkamisest ja baltisakslastest, aga sotsiaalajaloos laiutavad suured augud, seda eriti XIX ja XX sajandi puhul. Varasemate aastasadade kohta puuduvad tihtilugu allikad. Stalinistliku ja natsionaalsotsialistliku terrori kohta teame me nüüdseks juba suhteliselt palju, kuid Eesti Esimeses maailmasõjas või hilisem nõukogude aeg  on veel vähe uuritud teemad. Sündmuste laiemasse konteksti asetamist ja võrdlusmomenti on veel liiga vähe. Eesti keskaja puhul tikuks pildile näiteks Germania Slavica, algselt slaavi hõimudega asustatud Saksamaa kirdeosa, ning ENSV-d võib mõista ainult Nõukogude kontekstis. Paljut metoodilisest innovatsioonist ei ole seni veel tarvitusele võetud. Näiteks kultuuriajaloo valdkond on siiani veel ülimalt traditsiooniline ja kui kedagi huvitab näiteks Eesti majandusajalugu tsaaririigi lõpus, siis leiab ta tihti eest säärase metoodilise standardi, mis on rahvusvahelisest arengust aastakümneid maha jäänud. See ei ole aga kriitika Zetterbergi arvel, sest tema saab sünteesides kasutada ju ainult seda, mida juba uuritud  on. Pealegi on nende ajaloolaste arv, kes käsitlevad Eestit, piiratud ning nad ei ole võimelised kõiki olulisi teemasid uusimate metoodiliste standardite järgi ja kõige uuemate teoreetiliste lähenemisviiside toel läbi töötama. Lõpetuseks olgu veel kord toonitatud, et Zetterberg on hakkama saanud millegi erakordsega. Zetterbergi teose võiks ka vene keelde tõlkida. See aitaks integratsioonipoliitikale kaasa palju rohkem kui nii mõnigi teine projekt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming