Suure müüri lugu

Katja Koort

Hiinas on müüride ehitamist peetud juba iidsetest aegadest ülima tähtsusega riigiasjaks. Julia Lovell, Suure müüri taga. Tõlkinud Lauri Saaber. Tänapäev, 2008. 360 lk.

Suured arhitektuurilised rajatised püsivad enamjaolt kauem kui neid püstitanud inimesed, ja mida pikem on ehitiste ajalugu, seda vähem soovitakse neid vaadelda ainuüksi füüsiliste objektidena. Nii on kunagi sajandeid tagasi ehitatud palleedest, templitest ja väljakutest tänaseks saanud tuntud kaubamärgid, mis tähistavad terveid riike ja ajastuid ning määravad turismitööstuse olulisemaid sihtpunkte. Väärikamate ja võimsamate rajatiste nime kasutatakse tihti märksõnana, et viidata konkreetsetele ühiskondlikele ja kultuurilistele nähtustele, ning arvukad teoreetikud ei väsi arutlemast arhitektuurimälestiste ajaloolise ja poliitilise tähtsuse üle. Suurendatud tähelepanu all kipuvad objektid aga oma ajaloolisest tegelikkusest võõranduma ning ei ole sugugi harv olukord, kus ühe või teise rajatise kohta levivad müüdid ja väärarvamused hakkavad kujundama arvamust nii objektist endast kui ka selle püstitanud inimestest. Üheks niisuguseks üldtuntud ehitiseks on kahtlemata tuhandeid kilomeetreid mööda Põhja-Hiina mäeharju looklev Suur Hiina müür. Hiinlaste rahvuslik uhkus, Pikk müür, nagu hiinakeelne nimi Changcheng kõlaks otsetõlkes, asub teenitult maailma vaatamisväärsuste pingerea tipus, meelitades miljoneid välisturiste tunnistama selle loonud riigi vägevust. Astronaut Neil Armstrong on öelnud, et seda olevat koguni kuult näha olnud (paraku osutus tema väide ekslikuks), ja Richard Nixon kuulutas 1972. aastal Pekingit külastades, et „…nii suurel rahval, kellel on nii suur müür, on ka suur tulevik”.

Kuid kas müür tähendab ikka võimu ja tugevust? Cambridge’i ajaloolane ja publitsist Julia Lovell väidab vastupidist. Oma raamatus „Suure müüri taga” keskendub Lovell Hiina müürile, mis tema käsitluses esineb Hiina poliitilise kultuuri määrajana, olulise sümbolina, mille analüüs peaks aitama paremini mõista riigi mitme tuhande aastase ajaloo kestel toimunud protsesse. Juba raamatu sissejuhatuses purustab autor müüdi ühest ainsast kahe tuhande aasta vanusest Hiina müürist, näidates veenvalt, et kurikuulus Pikk müür, millele viidatakse iidsetes kroonikates seoses esimese Qini keisri tegevusega kaks sajandit e.m.a ja mis püsivat selle ehitamisel surnud sunnitööliste luudel, ning Pikk müür, mille pildid ilutsevad arvukates reisiraamatutes, ei ole üks ja seesama asi. Hiinas on müüride ehitamist peetud tõepoolest juba iidsetest aegadest ülima tähtsusega riigiasjaks. Paljude dünastiate võimulpüsimine sõltus suuresti sellest, kui hästi nad suutsid kaitsta oma põhjaalasid nomaadi rändrahvaste ehk Hiina impeeriumi terminoloogias barbarite eest, keda peeti madalamat sorti poolinimesteks ja kellega ei soovitud alustada diplomaatilisi ja kaubandussuhteid. Kuid Hiinas ei ole iial olnud üht ainsat Pikka müüri, mis oleks tähistanud riigi põhjapiiri. Oli hulganisti väiksemaid kivist ja mullast ehitatud kaitserajatisi, millest enamik on tänaseks muutunud „termiitidest kubisevaiks ning varisemise äärel olevaiks liivalossideks”. Vaieldes vastu üldlevinud ettekujutusele vanadest hiinlastest kui ülimalt rahumeelsest rahvast, väidab Lovell, et müüre ei ehitatud seal alati kaitse eesmärgil, vaid rõhutamaks oma sõjalist üleolekut okupeeritud territooriumil. Selles mõttes ei ole müür ilmtingimata hiinlaste rahvusliku vägevuse sümbol, vaid pigem märk nende poliitilisest nõrkusest ja saamatusest, arvestades tõsiasja, et nende imperialistlik suhtumine naaberrahvastesse viis esimese aastatuhande lõpus e.m.a killustatud rändhõimude ühinemiseni võimsaks vastupanuväeks, mis laastas riigi põhjapoolseid alasid veel mitmesaja aasta vältel. Raamatu autor rõhutab korduvalt, et ka siis kui müüre püstitati enesekaitseks, ei olnud see strateegiliselt kuigi mõttekas, sest nagu Hiina ajalugu on näidanud, ei saanud ka kõige kõrgemad ja paksemad müürid takistada põhjast saabunud nomaadide horde.

Müüride ehitamisega sai Lovelli meelest mõõta, kui avatud või suletud Hiina piiripoliitika parasjagu oli. Ainuke periood Hiina ajaloos, mis möödus ilma uute müürideta, oli Tangi dünastia (618–907) esimene pool – riigi kuulsusrikas kuldajastu, mille märksõnadeks olid muu hulgas „vabameelsus” ja „salliv suhtumine võõrmõjudesse”. See oli aeg, mil tänu kaubanduspoliitika avatusele tekkisid linnadesse välismaalaste kogukonnad ning paljud mittehiina päritolu inimesed said tõusta kõrgetele ametipostidele. Olukord muutus kaheksanda sajandi keskpaiku, pärast türgi päritolu väejuhti An Lushani algatatud mässu, mida osa teoreetikuid nimetab, sealjuures väga liialdades, Hiina ajaloo murdepunktiks. Mässule järgnenud poliitiline kriis vallandas ksenofoobia laine, mille tagajärjel hakati riigis suhtuma veel suurema umbusuga kõigesse võõramaisesse. Põlu alla sattus isegi juba sajandeid enne seda Hiinasse sisse rännanud ja seal kindlalt kanda kinnitanud budism. Ehkki Tangi dünastia ei püstitanud ühtegi müüri, ei kadunud Suure müüri idee Lovelli sõnul kuhugi. Selle äratasid taas ellu hiinastunud ja paiksele eluviisile üle läinud rändkarjakasvatajate kitanite ja tšurtšenite juhid, kes asusid oma Põhja-Hiina aladele rajatud riike piiritõketega ümbritsema. Tõsi, uutest müüridest polnud suurt kasu XIII sajandil kui Tšingis-khaani juhitud mongolite väed tungisid Hiinasse, et rajada sinna oma üüratu, kuid kaugeltki mitte nii pikaajaline Yuani impeerium. Järgmise Mingi dünastia keisrid, kes polnud kunagi unustanud mongoli okupatsiooni koledusi, läksid ajalukku kui kõige suurejoonelisemad müüriehitajad. Just nemad püstitasid XVI sajandil sellesama Suure müüri, mida tänapäeva Hiina külastajad vaatamas käivad. Ent ka seegi kõige pikem Pikk müür ei saanud 1644. aastal takistada tšurtšenite etnilisi järglasi mandžusid Pekingit vallutamast. Kui mandžud asutasid Hiina viimase Qingi dünastia, võtsid nad ajapikku üle hiina elu- ja riigikorralduse. Iroonilisel kombel hakkas neile külge ka hiinlane olemisega kaasas käiv kõrge kultuuriline enesehinnang, mis lõppkokkuvõttes ei lasknud neil pidada konstruktiivset dialoogi uute barbarite – kolonialismi ajajärgus olnud Lääne-Euroopa elanikega.

Julia Lovell rõhutab, et esiteks paljude dünastiate ning lõpuks ka kogu Hiina impeeriumi languse peamiseks põhjuseks oli hiinlaste äärmine etnotsentrism: soov tõmmata piir enda kui kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni ja teiste sellest väljapoole jäävate rahvaste vahele.

Raamatu viimastes peatükkides räägitakse uuest Hiinast, selle sisepoliitilistest heitlustest ning suhetest välismaailmaga. Lovell toob hästi välja moodsa hiina ühiskonna määravaima vastuolu, mille kohaselt „läänt ühekorraga vihatakse ja imetletakse ning Hiinat ja selle minevikku põlatakse ning samas hardalt kummardatakse”. Suur Hiina müür on Lovelli raamatus koondtermin, mis tähistab kõiki reaalseid füüsilisi ja kujuteldavaid barjääre, mida hiinlased on püstitanud esimese riigimoodustise tekkest kuni tänapäevani, et eraldada end nii võõramaalastest kui üksteisest. Postmaoistliku Hiina turusotsialismi tingimustes aitab isolatsioonipoliitikat ellu viia uus müür – kommunistliku valitsuse julgeolekubüroo rajatud Suur Hiina Tulemüür, mille ülesandeks on blokeerida teatud välisriikide veebilehekülgi ja väljaandeid. Nõnda, väidab autor, on hiinlaste armastus müüride vastu, mis määravad konservatiivse, etnotsentristliku suhtumise välismaailma, jäänud püsima mis tahes geopoliitilises olukorras.

Suur müür on omamoodi monumentaalne narratiiv, kuhu on sisse kantud Hiina ajaloo kõige olulisemad sündmused, ja sobib Julia Lovelli vahendatuna ka laiemale lugejaskonnale. Lovell on käsitletava teemaga väga hästi kursis: ta on elanud Hiinas pikki aastaid ja tõlkinud hiina keelest mitmeid raamatuid, tema stiil on vaba ja kujundlik. Ta ei puista lugejat üle liigsete aastaarvude ja nimedega, vaid aitab luua visuaalseid seoseid, vältides jämedaid üldistusi ja faktide moonutamist. See on hea populaarteadusliku uurimuse näide, mis võib olla ühtaegu põnev ja tõsine, loetav ja informatiivne. Mõnevõrra häiris arvatavasti autori ajakirjanduslikust taustast tulenev tänapäeva meediale iseloomulik teravalt negatiivne alatoon, mis teeb isikliku arvamuse kujundamise kohati raskemaks.

Seoses äsja lõppenud Pekingi olümpiamängudega on Hiina teema olnud tavalisest rohkem päevakorral ka Eesti meedias ning on võimalik, et nii mõnelgi uudiste vaatajal/lugejal tekkis sügavam huvi selle maa, rahva ja kultuuri vastu. Selles mõttes on Julia Lovelli töö sobiv materjal nii neile, kellel puudub Hiinast igasugune ettekujutus, kui ka neile, kes on teemaga mõnevõrra tuttavad.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming