Süümemõnu – Mõtteainet pakkuv väljamõeldis

MARGIT MUTSO

Oleme abikaasaga ühevanused, meil on sama eriala, ühised huvid, loeme samu raamatuid, armastame samu filme, teatritükke ja telesaateid. On ainult üks saatesari, mille nimetaminegi ühe poole harja punaseks ajab, samal ajal kui teist vastupandamatult tõmbab. See on neljapäevaõhtune Venemaa nõidade heitlus „Selgeltnägijate tuleproov“. „Ma ei saa aru, kuidas sa suudad sellist jama vaadata,“ imestab meespool: „Näe, isegi Andrus Vaarik ütles, et nõiad tuleks tuleriidale saata! Ja sina, ullike, usud seda kõike?!“

Mis seal’s ikka, ootan hetke, kui õhk puhas, hiilin teleka ette ja vaatan saate salaja järele. Ongi hea, saab reklaami vahele jätta. Ma tean, et ma pole ainus nõiasaate-sõltlane, minusuguseid on küllaga: muidu üsna tark ja kõrgelt haritud, telekat peaaegu ei vaatagi, aga näe, vahib mingit hookuspookus-telelavastust, kus rida kummalisi inimolendeid otsib peidetud inimesi, lahendab traagilisi peredraamasid, püüab leida kummalise surma põhjust jne. Ekraanile astuv seltskond on kirju: ehtnõiad, šamaanid, musta maagia valdajad, joogid jne. Alati on kambas ka mõni imekaunis ja eriti andekas noor naine. Sel hooajal heitleb võistlustules ka tavaelus arsti ametit pidav noor mees. Väga sümpaatne. Üks paneb lahenduse leidmiseks kaarte, teine kutsub kohale vaimud, kolmas suhtleb loomanahaga, neljas õega, viies hüüab appi Odinit, kuues joob imejooki … Igal neist on oma rituaalid ja selle juurde kuuluvad ilmed, kehakeel, mõnel isegi salakeel. Taustal kõneleb tõsine salapärase tooniga diktorihääl, et isegi saatejuhtidel polnud aimu asjadest, millest nägija räägib. Efektselt hüplevad kaadrid viivad vaataja hetkeks justkui vaimude maailma ja siis jälle pisaratest pungil asjaosaliste silmadesse. Ekraanile ilmuvad järjest uued ja uued pildid, mis seotud konkreetse lahendatava müsteeriumiga koos uskumatute faktidega, mida selgeltnägijad järjest paljastavad. Mõni paneb ka täitsa mööda. No mis see saamatu sinna otsis? Kogu lugu saadab ärev muusika, mis kruvib pinget. Oh, saaks juba rutem teada, mis seal siis juhtus!

Suures plaanis nõid on tihti väga telegeeniline, ilmselt saate tarvis rohkem nõiaks maskeerunud kui tavaelus. Kaamera hüppab vahepeal kuhugi tagaruumi, kus istuvad lahendatava looga seotud isikud, kes jälgivad toimuvat ekraanil ja ahhetavad-ohhetavad kaasa. Siis jälle joostakse kaameraga nõia sabas surnuaeda, metsasügavikku või korruselamu treppe pidi, ootamatused panevad operaatori järsult vaatesuunda muutma, kostuvad ohked ja karjatused. Pildirida on täpselt ja tihedalt kokku lõigatud, sündmustik tõmbab vaataja kaasa ega jäta aega analüüsiks. Mõni lugu on nii uskumatult traagiline, et kisub ka vaatajal pisara silmist. Pärast seansi lõppu tormab kõik see mees teadjaga nelja silma all vestlema ja diktor teatab kurvalt, et kahjuks ei saa nad kõike eetrisse lasta. Salapära jagub, kuni ekraanile ilmub imeliku ebaproportsionaalse käe kuju, mis müstikasaate lõpetab.

Terve mõistus ei tohiks ju sellist jama tõsiselt võtta? Ometi istuvad peale minu teleka ees vägagi terava mõistusega inimesed, kes ei ole tavaelus kaugeltki nõiausku. Enamik neist, ma arvan, on naised, aga mine tea. Suurem osa ei taha sel teemal väga rääkida – natuke nagu piinlik. Või siis visatakse mõni üleolev kommentaar stiilis „eh, see kõik on ju lavastatud!“. No teadagi, kokkumäng! Aga, nagu ridade vahelt selgub – ikka vaatab.

Vaataksin seda saadet ka siis, kui teaksin kindlalt, et siin mingit tõepõhja all pole, et kõik selgeltnägijad on tegelikult näitlejad ja lihtsad inimesed, kes nad appi on kutsunud, kinnimakstud teesklejad. Ikka oleks huvitav. Huvitav nagu film või teatrietendus, mil samuti enamasti tõepõhi puudub. Huvitav ju, et mida režissöör on seekord välja mõelnud, millised elutõed lagedale tulevad, millist maailmavaadet või elumõtet propageeritakse, millised karakterid luuakse.

Tegelikult ei usu ma, et üht dokumentaalsarja (nii seda ju nimetatakse) on võimalik kaua puhtalt valel vedada. Ma usun, et inimesed, kes oma õudustele lahenduse leidmiseks selgeltnägijate poole pöörduvad, on päris. Samuti nende kannatused. Ma tean, et dokumentaalfilmi tegija võib ühe südantmurdva kaadri tarvis visata lõkkesse lapse lemmiklelu, aga ma ei usu, et kedagi on võimalik manipuleerida avalikult pisarsilmi rääkima oma lähedaste traagilisest surmast, mida pole tegelikult olnud. Kõigil on ju naabrid, tuttavad, sugulased, kes kindlasti kuskil ühel hetkel välja lobiseksid, et tegelikult pole sel inimesel ei last ega meest olnudki. Ja veel – ma usun, et need õnnetud loodavad saatest saada abi. Ja see usk on pool saate võitu.

Nüüd siis see teine pool – nõiad, kes abivajajatele appi tuuakse. Kes nad on? Mida nad tegelikult teavad, mida suudavad või palju nad aidata saavad? Palju on neil vihjeid saate tegijatelt (tühja saadet, kus keegi millegagi täppi ei pane, pole ju mõtet toota). Tõenäoliselt on osalejad seotud muidugi konfidentsiaalsuslepinguga, nii et telgitaguste avamine ei tule kõne alla. Aga küll kuskilt juba midagi imbuks. Võib-olla ükspäev imbub ka. Olles isiklikult kokku puutunud eriliste võimetega inimestega, ei kahtle ma tegelikult nende olemasolus. Teades päris hästi kino võimalusi, ei kahtle ma ka, et neid on siin hästi ära kasutatud.

Mida siis otsin või ootan sellest saatest? Vastus on üsna lihtne ja inimlik: vastuseid elu ja surmaga seotud põhiküsimustele. Neile, millele teadus vastust ei anna. Neile, millega tegelevad usundid, ka ebausk. Jah, mõne saatenõia seisukoha või tõekspidamise üle juurdlen teinekord päris pikalt. Olgu ta pealegi väljamõeldis: kui mõtteainet pakub, on hea väljamõeldis. Ka muinasjutud võivad ellusuhtumist muuta.

Hiljuti tegelesid nõiad ühe nõukaaegse imeravitseja Duša salapärase surma ja elu lahtimuukimisega. Imekaunis ravitsejanaine oli matnud kolm last, kellest viimase surmast ta üle ei saanudki. Seega ikkagi inimene ja väga traagilise saatusega. Põnev oli aga see, et jutu katteks näidati arhiivikaadreid: Duša ravitsemas NSVLi välisministri Eduard Ševardnadze perekonda; demonstreerimas terve teadlaste rühma ees mingis teaduslaboris oma võimeid. Nood mõõtsid ja uurisid teda, et tõdeda: naisel on anomaalne kiirgus, oma sada korda suurem kui tavainimesel. Seega tunnistati ka marksistlik-leninlikus ühiskonnas eriliste võimetega inimeste olemasolu ning koguni nõukogude teaduse saamatust selliseid võimeid seletada. Moskva ladvikut ravitsema olla viidud ka meie imemeest Aleksander Heintalu (Vigala Sassi).

Usun, et on veel avastamata ja läbi uurimata asju. Isegi sedavõrd läbiuuritud-puuritud olend nagu inimene on lõpuni lahti muukimata. Surma kohta on endiselt vaid oletused, mis kõiguvad uuestisünni ja jäägitu mullakssaamise vahel. Vaatamata sellele, et see teema huvitab iga inimest, ei kipu arstid ja teadlased sellest rääkima. Nii ei jäägi üle muud, kui otsida vastuseid usukuulutajatelt, legendidest, muinasjuttudest ja miks mitte ka selgeltnägijatelt.

Ise ma nõialt abi otsima ei kipu, aga enne tähtsaid tegemisi panen paar loitsu ikka hakkama ja mõnikord kutsun ka esivanemad ligi. Igaks juhuks. Nii ju eestlastel kombeks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht