Süüdistus kui hüpotees

Kuidas ikkagi saab nii olla, et prokurör väidab kohtualuse süüdiolekut ja nõuab karmi karistust, kuid kohus mõistab ta sootuks õigeks?

Priit Pikamäe

Eesti meedias ei möödu vist päevagi, mil mõni krimiuudis kajastamiskünnist ei ületaks. Mõne telekanali päevauudiseid jälgides ei saagi sageli aru, kas eetris on päeva kokku võttev informatsiooniprogramm või politseisaade. Tegelikult ei huvita ajakirjandust mõistagi mitte karistusõigus kui õigusharu (erand on vaid karistuste karmistamine või leevendamine), vaid mõne kriminaalasja faabula. Õiguslikus mõttes pälvib meedia tähelepanu seega pigem kriminaalprotsess kui selline, alates kahtlustatava kinnipidamisest ja talle süüdistuse esitamisest kuni tema üle toimetatava kohtupidamise ja mõistetud karistuse täideviimiseni. Punitiivne spektaakel on rahvamasside meeli erutanud hallidest aegadest peale, ent kui varem pidi kohtupidamise või karistuse elluviimise jälgimiseks passima linnaväljakul või timukamäel, siis nüüd tuuakse kogu menetluse käik infotehnoloogiliste vahenditega igaühele koju kätte.

Nii võib jääda kõrvaltvaatajale ekslik mulje, nagu oleks karistamine kohtusüsteemi põhiülesanne. See, et kriminaalprotsess koosneb väga erinevatest ja hoopis isesuguse õigusliku tähendusega toimingutest, jäetakse sageli tähelepanuta. Ilmselt seetõttu pole harvad ka juhud, kus kellegi kahtlustatavana kinnipidamist käsitletakse meedias kindlas kõneviisis kui kurjategija süüdimõistmist, saateks kohe ka arutelud ähvardava karistuse raskusest. Kui sellele järgneb kohtusaalis hoopis õigeksmõistev ja inimest vabastav otsus, on arusaamatus suur.1 Kuidas ikkagi saab nii olla, et prokurör väidab kohtualuse süüdiolekut ja nõuab karmi karistust, kuid kohus mõistab ta sootuks õigeks? Kus on viga?

Õige vastus on, et viga polegi, ning olukorras, kus prokuratuuri ja kohtu seisukohad kellegi süüküsimuses lahknevad, ei ole midagi ebaloomulikku. Kriminaalprotsessis ongi prokuratuuri juhitav eeluurimine peaasjalikult suunatud tõendite kogumisele sihiga selgitada välja toimunu asjaolud, selle pinnalt kuriteo toimepanemises kahtlustatav ning tuua ta kohtu ette. Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et hinnang kogutud tõenditele – sealhulgas ka küsimuses, keda konkreetselt kuriteo toimepanemise süüdistada – sõltub suuresti hindaja vaatepunktist ega ole sugugi vaidlustamatu, ammugi ei pretendeeri see ühemõtteliselt tõeväärtusele. Täpselt nii nagu ajaloo uurimise puhul võivad kaks ajaloolast samade allikate pinnalt jõuda kardinaalselt erineva järelduseni (meenutagem siinkohal näiteks mitmeid avalikke väitlusi kas või Eesti lähiajaloo tõlgendamise üle), on see vältimatult võimalik ka kõigis õigusmenetlusis. Seega tuleb ka kriminaalmenetluse puhul alati silmas pidada, et esitatud süüdistus kajastab kitsalt vaid ühe inimese ehk prokuröri vaatenurka ega ole võrdsustatav minevikku jäänud tegelikkuse tõese peegeldusega. Kriminaalprotsessi teoorias õpetatakse, et prokuröril tuleb esitada süüdistus, kui tema arvates on kahtlustatav suure tõenäosusega toime pannud kuriteo. Seega sisaldub igas süüdistuse esitamises ühtlasi ka tõenäosus, et kahtlusalune pole seda teinud.

Õiguslikus paradigmas on tõe kriteeriumiks kohtuliku arutamise tulemina tehtud kohtuotsus, sest midagi paremat pole ühiskond konfliktide tsiviliseeritud lahendamiseks suutnud seni välja mõelda. Kohtuliku arutamise väärtus ei seisne mitte ainult selles, et seda juhib erapooletu ja sõltumatu kohtunik, kes langetab lõppastmes otsuse, vaid ka selles, et süüdistuse esitamiseni viinud tõendite uurimise juurde kutsutakse teised menetlusosalised, sh süüdistatav ise ja tema kaitsja. Nii ei ole midagi eriskummalist, kui prokuröri silmis kaljukindlalt kahtlustatava süüd kinnitav tõendikogum osutub pärast teiste asjaosaliste argumentide ärakuulamist vaieldavaks ja viib prokuröri esitatud süüdistusest loobumiseni. Viimane ei tähenda aga automaatselt seda, nagu oleks süüdistaja kriminaalasja kohtu ette tuues midagi valesti teinud.

2013. aastal üldsust jahmatanud Rahvusvahelise Valuutafondi direktori Dominique Strauss-Kahni vahistamiseni viinud kriminaalasjas loobusid Ameerika prokurörid talle edasises menetluses vägistamissüüdistuse esitamisest peaasjalikult kannatanu isiku ebausaldusväärsust kinnitavate uute tõendite ilmnemise tõttu.2 Sel moel on kohus mis tahes süüdistuse hindamise lõplik instants. Selgeltnägija võimeid pole mõistagi ka kohtul. Seetõttu on kriminaalmenetluse teoorias võetud kasutusele ka menetlusliku tõe mõiste, et rõhutada õigusliku tunnetustegevuse piiratust. See tähendab, et kohus võtab oma otsuse tegemise aluseks minevikus aset leidnud sündmuste rekonstruktsiooni nii, nagu see parasjagu toimuval kohtuprotsessil esitatud tõendite põhjal on tuvastatuks loetud.

Õigusrahu saavutamiseks tuleb käimasolev vaidlus kellegi süüküsimuses ükskord lõpetada ning lõputult ühtegi asja uurida pole võimalik. Kriminaalprotsessis panevad riigi uurimistegevusele kindla piiri seadusandja kehtestatud aegumistähtajad. Menetlusliku tõe kokkulangemine objektiivse tõe ehk tegelikkuses toimunuga on ideaal, mille poole igas õigusmenetluses mõistagi alati püüeldakse. Hälbimine sellest ideaalist ükskõik kummale poole – kas siis süütu inimese süüdimõistmine või süüdlase õigeksmõistmine – kujutab endast tõsist justiitsviga. Seda, kuidas sellised asjad siiski võivad juhtuda ning et pealtnäha täiesti veenvate tõendite kogum võib viia ka täiesti süütu inimese süüdimõistmise ja karistamiseni, on geniaalselt kirjeldanud Dostojevski oma surematus teoses „Vennad Karamazovid“.

Omaette põnev diskussiooniobjekt on mõistagi kohtu roll tõendite uurimisel. Grosso modo on siin võimalikud kaks äärmust. Ühes servas, mida klassikaliselt esindab angloameerika võistlev kohtumenetlus, seisab kohtunik kui üksnes protsessireeglitest kinnipidamise järgija ning kogu tõendite esitamise koormus lasub pooltel. On puhtalt süüdistuse ja kaitse otsustada, kas ja milliseid tõendeid ning millises järjekorras nad kohtule esitavad. Kohtul puudub võimalus omal algatusel lisaasjaolude uurimist nõuda ning tal tuleb langetada otsus tõendite pinnalt, mille pooled kohtu ette on toonud. Protsessi võistlevus seda tähendabki, et selle strateegia otsustamine, kuidas saavutada kohtult võimalikult oma huvidele vastav kohtulahend, on poolte pädevuses ning kohus siia sekkuda ei tohi.

Teisest äärest leiame aga Mandri-Euroopa kriminaalmenetluse, mille tavapärases variandis peab kohtunik ise aktiivselt astuma samme objektiivse tõe väljaselgitamiseks. Sellise asjakorralduse kasuks räägivad võistleva menetlusmudeli ilmselged vajakajäämised. Nagu näiteks kohtu ühemõtteline sidumine vaid poolte versioonidega, millel ei pruugi tegelikkusega kuigipalju ühist olla, ning protsessi lõpptulemuse liigne sõltuvus poolte tugevusest.

Eesti kehtivas kriminaalmenetluses pole võetud aluseks kumbagi nimetatud äärmust, vaid on püütud valida mõlemast parim. Nii on meie kohtulik arutamine küll aluspõhimõttena rajatud võistlevuse printsiibile, mis tähendab, et kumbki pool peab ise tagama tõendite esitamise oma väidete kinnituseks, kuid kohus ei ole seotud üksnes menetlusosaliste tegevusega, vaid võib ka ise menetluse objektiks olevaid asjaolusid selgitada.

Niisiis ei ole süüdistus kunagi kinnitamist leidnud vaid süüdistuse esitamise faktiga, vaid peab olema tõendatud. Lõppastmes on otsustus selle üle, millises osas süüdistus tõendatuks lugeda, kohtu pädevuses. Kohus kujundab vastava seisukoha ka teise poole (kriitiliste) argumentide ärakuulamise tulemina. Mõistagi ei ole süüdistuse tõendatus ainus küsimus, mille üle kohtulikul arutamisel vaieldakse. Kuriteosündmuse faktiliste asjaolude tõendamine on vaid proloog järgnevale, milleks on tuvastatule õigusliku hinnangu andmine. Sageli võibki juhtuda nii, et sündmuste endi üle poolte vahel vaidlus puudub, kuid arvamused lahknevad kardinaalselt osas, kuidas seda juriidiliselt hinnata. Kas kannatanu surma põhjustamist tuleb vaadelda tahtliku tapmise või hädakaitse raames aset leidnud õigusvastase ründe tõrjumisena? Tagajärg on küll sama, kuid esimesel juhul tuleb süüdlane süüdi mõista, teine variant toob aga kaasa üksnes õigeksmõistmise.

Õiguslike pooltoonide rohkus teeb teinekord asja õige lahendamise ülimalt keeruliseks. Seetõttu pole ka midagi imestada, kui esimene kohtuaste peab õigeks ühte lahendust, järgmine instants positsioneerib end aga sama asja suhtes teisiti. Lõppastmes ei ole juura loodusteadus ning siin on kõik vaieldav. Kui isegi matemaatikas võib paljudel ülesannetel olla mitu õiget lahendust, siis seda enam on see võimalik õigusteaduses. Seda, et juura on diskussioonil põhinev diskursus, ei maksa siiski ka üle dramatiseerida. Kohtustatistika näitab, et 2014. aastal enam kui 98,88 protsendil juhtudest tõi esitatud süüdistus kaasa ka süüdimõistmise.

1 Vt nt K. Ibrus, Kohus otsustas: 12-aastast tüdrukut rünnanud viis poissi ei tahtnud vägistada, vaid õppetundi anda. – Eesti Päevaleht 12. III 2015; K. Ibrus, „Seksuaalse õppetunni”otsus külvab mõistmatust. – Eesti Päevaleht, veebiväljaanne 13. III 2015; J. Rooste, Kahepalgelise riigi agoonia? – ERRi veebiväljaanne 13. III 2015; Juhtkiri: ka kohus saab olla ekslik. – Eesti Päevaleht 16. III 2015.

2 Vt nt DSK: le revirement de la justice américaine. – Le Monde 14. V 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar