Surnud mehe õpetused elavaile

Kunagi varem pole olnud nii suurt vabadust vabaneda oma sidemetest, kohustustest, vahetada elukaaslast ja sattuda seega ohtu leida end üksikuna.

Ülo Mattheus

Isabelle Huppert laial teel Marc Fitoussi filmis „Kõrvalhüpe“.

Isabelle Huppert laial teel Marc Fitoussi filmis „Kõrvalhüpe“.

Kaader filmist

David Servan-Schreiber, tuntud psühhoterapeut ja publitsist, on juba meie hulgast lahkunud. Nõnda on juhtunud õige paljude autoritega, kellest on jäänud vaid raamatud. Mõnel neist on klassiku oreool, teine on jäädavalt unustatud. Servan-Schreiberiga on lood veidi isemoodi. Ta on õige mitme populaarse raamatu autor, kes õpetab, kuidas tulla toime raske haigusega, kuidas sellest toibuda ja ellu jääda. Servan-Schreiberi soov inimesi õpetada on tulnud tõdemusest, et tervendamiseks ei piisa ainuüksi operatiivsest ravist ja tablettidest, vaid paranemiseks on vaja ka vaimset tuge. Servan-Schreiber julgustab raskustele vastu seisma ja edasi elama. Ta räägib sellest, et elutervise aluseks on inimlikkus, üksteisest hoolimine ja sotsiaalne lävimine, ning selgitab, kuidas vastu seista hävitavale depressioonile, koguni surmahaigustele ja kuidas võita vähk oma eluviisi muutes. Paradoks seisneb selles, et tema ise oma haigust ei võitnud. Haigus võitis tema ja kui tsiteerida ühte tuntud klassikut: „Ma olen olnud Homeros, peagi saab minust Eikeegi nagu Odysseusest, peagi muutun ma kõikideks: minust saab surnu.“1 Surnu, kes julgustab elavaid.

Eesti keeles on kirjastuse Varrak vahendusel ilmunud kolm ServanSchreiberi raamatut: „Stressist vabaks ilma ravimiteta“, „Vähi vastu. Uus eluviis“ (2013) ja „Kehale meeldib tõde“ (2014). Viimane neist on koostatud juba pärast autori lahkumist ajakirjas Psychologies magazine ilmunud artiklitest. Viimaseks enne Servan-Schreiberi lahkumist ilmunud teoseks jäi „Hüvasti võib jätta palju kordi“ („On peut se dire au revoir plusieurs fois“), ilmus müügile 10. VI 2011). Servan-Schreiberi retsept on lihtne: inimene vajab enda ümber sooje armastavaid suhteid, mis on nii vaimse kui ka füüsilise tervise alus ja loob igapäevase tasakaalu. Inimene vajab teiste positiivseid emotsioone ja tunnustust nagu õhku. Selle puudumisel haarab teda stress, vaevab madal enesehinnang, kõrvalejäämise tunne, üksindus ja kõik muud negatiivsed emotsioonid, mis mõjuvad tervisele hävitavalt. Servan-Schreiber osutab uurimusele, mis näitab, et infarkti läbiteinud patsientidele tehtud lühike grupiteraapia, kus vaadati koos silma oma hirmudele ja kogeti vastastikust tuge, vähendas nende inimeste surmariski viie aasta jooksul 50% võrra võrreldes nendega, kes grupiteraapias ei osalenud.2

Teine viidatud uurimus kõneleb sellest, et armastuse puudumine kahjustab tervist rohkem kui suitsetamine, pidev stress ja kõrge vererõhk. Viie aasta jooksul jälgiti 8500 hea tervisega meest ja osutus, et neil, kes uuringu algul tundsid, et väide „mu naine ei armasta mind“ käib nende kohta, tuli haavandeid ette kolm korda sagedamini kui teistel. Selle uurimuse järgi on parem olla suitsetaja, kõrge vererõhuga ja stressis, aga mitte see mees, keda ta naine ei armasta. Sama lugu on rinnavähki põdevate naistega: suremus nende hulgas, kes väitsid oma tundeelu olevat kesise, oli kaks korda suurem.3

Siit tuleneb lihtne diagnoos: armastuse puudumine tapab! Armastuse puudumine ja inimeste võõrandumine üksteisest, oskamatus nautida teiste inimeste lähedust ja luua enda ümber toimivat sõpruskonda on tänapäeval üks suuremaid haiguste põhjustajaid. Servan-Schreiber nendib, et „meie tervis ei sõltu mitte ainult meie elukaaslase armastusest meie vastu, vaid kõigist meie tunnetega seotud suhetest. Suhetest lastega, vanematega, vendade ja õdedega, sõpradega. Tähtis on tunne, et me võime kellegi teisega koos olles täiel määral olla meie ise. Et me võime sama hästi näidata end nõrga ja haavatavana kui tugeva ja õnnelikuna. Et võime naerda, aga ka nutta. Et meie emotsioone mõistetakse. Et me teame end olevat kellegi jaoks kasuliku ja vajaliku. Ja et saame natukegi tunda sooja füüsilist kontakti. Lihtsalt öeldes – et meid armastatakse“.4

On teada tõsiasi, et õudustäratavad fotod pigitanud kopsudest suitsetajaid ei heiduta, olgugi et nad näevad neid pilte suitsupakki avades ja sigaretti süüdates iga kord. Sama kurb on ilmselt lugu ka inimeste emotsioonidega. Servan-Schreiberi viidatud uurimuse kohaselt on kergesti vihastavate inimeste enneaegse surma risk 42% suurem kui neil, kes vihastavad harvem.5 Ent kuigi viha tapab, ei pinguta inimesed eriti, et oma raevuhooge pidurdada. Selgitus on lihtne: kuigi vihasööst kahjustab tervist, vallandab see ka tohutu energia, mis annab jõudu tegutsemiseks. Siit ka põhjus, miks inimesed oma vihasööste ei talitse, vaid pigem naudivad adrenaliini purskumist verre, olgugi et see on ka vaenu ja üksinduse tee. Ma ei tea, kas ma julgen panna praegusele ühiskonnale diagnoosi, aga mõnikord tundub, et suurem osa urbaniseerunud maailmast on sattunud adrenaliini seda laadi tarbimisest sõltuvusse. Inimesi ei hirmuta kui tahes hirmsad hoiatused elu „suitsupakil“, et viha tapab, teeb sust halva ja inetu inimese, ning ükskord sa sured selle kätte.

Samavõrra, kui kasvab vihasõltlaste hulk, väheneb kaastundlike arv. Aina vähemaks jääb inimesi, kes teisi julgustavad, nii nagu seda teeb Servan-Schreiber. Teeb seda isegi pärast oma surma. Viimased seesugused surevad välja ja uusi ei tule juurde, sest selleks puudub moraalne ja eetiline aluspõhi, mis on jäänud kuskile kaugele ajalukku. Paljude tõdede relatiivses maailmas on eetika vaid üks lähtepunkt, mille üle juba ammu domineerib iga indiviidi õigus olla just selline, nagu ta on – olla vaba ka igasugusest eetikast. Seetõttu on paratamatu, et see, kes sellest puudust tunneb, peab pöörduma tagasi sinna, kus see veel olemas oli, sageli üsna vanade õpetuste juurde. Ennekõike on see Vana-India, Hiina ja Tiibeti keeruline psühhoteraapia, mille lähtealuseks on arusaam, et tervenemine saab tugineda vaid eetilisele aluspõhjale. Usina õpilasena tudeeris vanu õpetusi ka Servan-Schreiber, kes omandas teadmisi ka Ameerika indiaanlastest šamaanide juures.

Vältimatult jõuab Servan-Schreiber tõdemuseni, et terve saab olla vaid tasakaalus, sotsiaalselt läviv, altruistlik ja armastatud inimene. Niisiis, haiguste vältimise aluseks on eetika, selle puudumine, teistest mitte hoolimine, oma ego pealesurumine aga vastupidi, teeb inimsuhted keeruliseks ja konfliktseks, põhjustab depressiooni ja teeb organismi haigustele vastuvõtlikuks. Nagu ütleb Servan-Schreiber, pole meil veel kunagi olnud nii suurt vabadust vabaneda oma sidemetest, ülesannetest, kohustustest, vahetada elukaaslast. Veel kunagi pole olnud “sellist vabadust leida omaenese tee ja seega sattuda ohtu leida end üksikuna ja äraeksinuna“.6

Siin ilmutab end ka infoajastu urbanistlik paradoks: mida rohkem on inimesi koos, seda vähem nad üksteisega suhtlevad ja seda üksikumad nad on; mida rohkem on informatsiooni, seda vähem suudetakse millelegi keskenduda ja seda vähem läheb neile midagi korda.

1 Jorge Luis Borges, Surematu. LR 1987, nr 17-18, lk 16.

2 Friedman jt. Alteration of type A behavior and its effect on cardiac recurrences in post myocardial infarction patients. – American Heart Journal 1986. (D. Servan-Schreiber, „Kehale meeldib tõde“, Varrak, 2014,, lk 56).

3 J. H. Medalie, K. C. Stange jt. American Journal of Epidemiology 1992, nr 136 (D. Servan-Schreiber, „Kehale meeldib tõde“, lk 51).

4 D. Servan-Schreiber, Kehale meeldib tõde, lk 52.

5 Samas lk 55.

6 D. Servan-Schreiber, Stressist vabaks ilma ravimiteta. Varrak, 2005, lk 211.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar