“Surnud majast” ja Tartu vaimust

Rein Ruutsoo

Nõukogude tegelikkuse mõistmine on keerulisem asi kui meile meeldib.  

Leonid Stolovitš, Kohtumised elu radadel. Ilo, 2006. 216 lk.

 

Leonid Stolovitš, Stihi i žizn. Ingri, 2003. 288 lk. Professor Leonid Stolovitš kuulub sellesse üsna suurde haritlaste rühma, kes Venemaa sõjajärgses antisemiitlikus õhkkonnas leidsid varjupaiga Tartus. Ta esindab neid professoreid, keda meenutatakse lugupidamisega, kuna tänu neile meenutas sõjajärgne alma mater kohati vägagi ülikooli. Stolovitš ise tähistab oma Tartu tulekut sõnaühendiga “emigreerimine Eestisse”. Nii sõnatundliku autori puhul nagu Stolovitš ei ole midagi juhuslikku. Tema vaimseks koduks jäi Piiter nii, nagu vene kultuur defineerib tema vaimsuse. Peterburi ja Tartu kultuurimaailmas oli palju ühist. Lotmani suhtes väljendi “käitus nagu tõeline Peterburi professor” kasutamine osutab, et piiterlastes (nagu Tartuski), säilis midagi “inimeste maailmast”, mille stalinism ja okupatsioon oli enda alla matnud. Pole liialdus väita, et just Stolovitši, Blumi, Lotmani, Bronšteini, Mintsi jt pagemine Tartusse oli Eestile suur vedamine. Venemaa poolt saabus ka hoopis teist laadi inimesi, kes kujundasid pikaks ajaks mulje sellest, mis sealtpoolt on oodata. Muidugi ei korvanud see väikesearvuline rühm stalinlikku aadrilaskmist Eesti intelligentsi hulgas.

Stolovitši tagasivaadetest peatun eelkõige aegadel, mille oluliste kihistuste, inimsuhete, väärtusmaailmade jne kohta meil suuresti autentsed allikad puuduvad. Oma mälestustes toob ta esile probleeme, mida polnud ametlikult olemas: parteiline tsensuur, juutide tagakiusamine, ametliku ideoloogia kriis, sotsiaalteadlaste võitlus oma tegevuse elementaarse mõttekuse eest, kultuuriline vastupanu jne.

Kultuurikonflikt koloniseerimise šokis ja terrori ohvriks sattunud Eesti eliidiga oli ka Stolovitši profiiliga inimestel mitmes mõttes vältimatu. Stolovitši raamat ongi väärtuslik tunnistus eri kogukondade ja tsivilisatsioonide kooselust just immigrandi vaatenurgast. Niinimetatud eestiaegsete inimeste kahtlustavat ja lõpuni tõrjuvaks jäänud suhtumist “immigrantidesse” markeerib raamatus professor Vaga. Selles põlvkonnas ei suudetud üldiselt teha vahet “põgenike” ja “kaadrite”, “marksistide” ja “leninlaste” vahel. Ja nii nähti Stolovitši-taolistes marksismi-leninismi “suuraudadega” (tõlkija on kasutanud sõna “hoburauad”, mis pole õige) vaimuvägistajat. Samas kinnitab raamat, kui oluline on seda vahet teha vähemalt ajaloolastel – selleta pole võimalik minevikku mõista. Või siis mõistetakse nii, et üldiseks kõikehõlmavaks seletuseks saab metsavendade ja dissidentide panus. Meenutagem seejuures Stolovitši tunnistust, et “antistalinist sai minust juba enne Hruštšovi ettekannet” NLKP XX kongressil (st 1956. aastal). Stolovitši kirjeldatav võõraste tõrjumine ja samal ajal nende (rituaalne) tunnustamine on põlgusväärne, nagu igasugune silmakirjalikkus, aga maailm ja inimesed on keerulisem nähtus. Pealegi, vene keel, ükskõik, millest selles keeles ka räägiti, jäi suurele osale Tartu humanitaaridest vähemalt “ohu märgiks”. Mingis mõttes seadis vene keele stigmatiseerumine piiri isegi Lotmani tunnustamisele ja isegi sedavõrd, et XX sajandi suurim tartlane ei jätnud ootuspärast jälge Eesti vaimukultuuri. Tema akadeemikuks valimise vastu ei tõstatatud kahjuks mitte ainult teaduspolitseilisi argumente.

Professor Vaga esindab Stolovitši meenutuses nii-öelda eesti juudivaenulikkust. Siinkohal peaks aga õiendama ühe väite, mis kindlasti ei tule raamatule kasuks. Eestlaste muu hulgas ka omaalgatuslik osalemine holokaustis on häbiväärne ja jätnud suurema pleki meie mainele, kui me seda tunnistada tahame. Kuid kindlasti pole õige väita, et “Saksa okupatsiooni ajal raporteeris Eesti esimesena Hitlerile, et tema territoorium on juudivaba. Eestis, nagu kinnitab lause algus, oli “Saksa okupatsioon”. Saksa vallutajate jõustruktuuri esitamine Eestina ja Eesti valitsusena on üks tänase Venemaa akadeemiliseski kirjasõnas juurdunud klišeesid. Aga seda laadi mütoloogiat eestlaste olemuslikust juudivaenulikkusest levitavad ka need, kes täna oluliselt mõjutavad rahvastevahelisi suhteid Eestis näiteks LICHRI ehk vähemuste õiguste kaitse instituudi direktor pr Semjonova. Estlandi juudivabadusest raporteeris siiski riigisakslasest SS Sonderführer Sandberger.

Ma pole kahjuks kunagi kuulnud Leonid Stolovitšit eesti keeles suhtlemas (kogemus pärineb küll kuuekümnendaist-seitsmekümnendaist aastaist). Eestlased tõlgendasid seda üldiselt kindla märgina (kindlasti alati mitte õiglaselt). Kuid nagu selgub, oli ta piisavalt kursis Tartu kultuurieluga, milles tema kompetents lubas jõuliselt kaasa lüüa. Tema panus omandas aga kaalukuse mitmete spetsiifiliste kvaliteetide kaudu. Nimelt teadis ta ilmselt paremini kui keskmine eestlane, kuidas suhelda bürokraatidega, ta tundis nende “keelt”. Lisaks sellele, ehkki juut oli samuti kahtlane rahvus, oli vene keelt emakeelena rääkivat inimest raskem süüdistada eesti natsionalismis ja Leningradi ülikooli kasvandikku primitiivses nõukogude-vastasuses, kolkuses jne. Mingil viisil andis see rahvusvaheliselt tunnustatud “nõukogude filosoofi maine” eksperdi positsiooni. Seejuures ei oodanud lõpuks keegi Stolovitšilt seisukohavõttu (tal polnud otsest kohustust eesti kultuuri eest seista).

Eesti teatrilukku on Stolovitš läinud oma kaitsekõnedega Paul-Eerik Rummo näidendi “Tuhkatriinumäng” keelustamise vastu. Kultuuritundliku inimesena mõistis Stolovitš selle teose avaramat väärtust ja tõi selle esile ka oma kaitsekõnes. Arvan, et Stolovitšil tekkis tugevam side Eesti vaimueluga seal, kus see tõusis kõrgemale, üldinimlike ja demokraatlike väärtuste kaitsmiseni. Jääb vaid kahetseda, et ta ei kiindunud lähemalt mõnda kunstnikku nagu Boris Bernštein, kes kirjutas väljapaistvalt Arraku graafikast. Kuid Stolovitši mõju eesti kultuurile suurenes ka teistel viisidel; tema arvukate aspirantide hulka kuulus näiteks Marju Lauristin, kelle toetamist hakati talle süüks panema.

“Surnud maja” all mõtlen ma siinkohal nn Marxu maja, kus asusid punaste ainete kateedrid. Seal leidus ilmselt ka “elusaid osi” nagu teadusmetodoloogia, esteetika jne. Stolovitši tagasivaate eesti- ja venekeelne variant erinevad just antud osas. Eestikeelsele lugejale on lisatud eraldi peatükk “Filosoofia kateeder”, mis kinnitab üle ja täpsustab mitmeid kaasaegseile kuulduste kaudu tuttavaid seiku. Stolovitši sissevaade kinnitab seda, kui mitmekihiline oli tollane ülikool ja kogu ühiskond. Meil pole põhjust nõustuda tänaste juhtivate ajaloolaste loodud pildiga, mille kohaselt ülikool oli rängalt polariseerunud: ühel pool seisid EKP/KGB mehed/liikmed ja teisel pool “ausad inimesed”. Professor Blum-Russak, keda tõsimarksistina nii hinnati kui veidi iseäralikuks peeti, seisis EKP KKs mittelojaalsete inimeste nimekirjas. Stolovitš liigitab ta “illegaalsete marksistide” hulka. Lugedes, milliseid raskusi veeretati ette Blumi doktoritöö kaitsmisele, hakkan mõistma, miks tema väitekirja raamatuvariandist (ilmus 1985) on mingit “illegaalsust” absoluutselt võimatu välja lugeda.

Kriisid toovad esile, kes on kes. Professor Mihhail Makarovi murdumine pärast 1968. aasta katastroofi (Praha kevade mahasurumine) saab seletuse – luukere kapis! Makaroviga toimunud metamorfoos oli aga kõigile ehmatav – kuivõrd vähesest vahel piisas, et täiesti mõistlik inimene poliitilise olukorra natukenegi karmistudes tegelikult hullub. Ka Stolovitš ise jätab endast naiivsema mulje, kui see oli ellujäämiseks võimalik. 1967. aastal Rootsi äiale (!) külla sõitnult püüdis ta tõsiselt täita Makarovi soovi üles otsida keegi “kapten Talpak” ja “tuli mõistusele” vaid tänu äia soovitusele seda mitte teha. Minulegi oli suur osa repressioonimehhanismist teadmata, näiteks, et võim sundis Stolovitši-taolisi isegi sula aegadel kirjutama parteikomiteele sionismi hukkamõistvaid kirju. Laiemat hämmastust tekitas aga avalik vihameelsus, mida salliti kaua. Ühel loengul seitsmepäevase sõja päevil (nagu mulle Ülo Kaevats tollal jutustas) sattunud ta sionistide manamisel nii hoogu, et lõpetanud selle lausega: “Kui mul oleks hea puss, siis lõikaksin ma kõikidel juutidel kõri läbi”. Seejuures on huvitav, et eestlased olid sõjas Iisraeli poolt. Araabia riikides nähti Moskva kliente ja kõik, mis nõrgendas Moskvat, oli rõõmustav.

Stolovitš ei nõustu Eero Loonega Jaan Rebase hindamisel filosoofiapolitseinikuks. Mind ta argumendid ei veena. Jätan kõrvale isiklikud (40 kirjaga seotud) kogemused. Loone vahekord Rebasega oli ilmselt teine kui kateedri nn hegeliaanlikul või siis “illegaalse marksismi” tiival. Rebane ei kuulunud kindlasti filosoofide vähem võimekasse ossa, kuid okupatsioonivõim järgis politseilisi reegleid ka teaduses. Kas on võimalik tõsiselt väita, et sotsiaalteadustes ei otsustatud akadeemikuks ülendamist EKP KKs (enne perestroika’t) ja et see oli akadeemiline otsus? Siis oleks akadeemia koosseis kardinaalselt teistsugune. Millised olid siis Naani ja Maamäe teadussaavutused? Kuid nemad ja mõni veel olid osalised inimsusevastastes kuritegudes! Kas Arnold Koop oli tõesti suur teadlane? Ühiskonnateaduste akadeemiku ülesanne oli parteilise tsensori, kaadrite sortija jne roll. Ungari revolutsiooni mahasuruja, teisitimõtlejate tagakiusaja, hullumajja sulgeja, sh ka Jüri Kuke mõrvamise peasüüdlase sm Andropovi põrguteele asumist tähistas Jaan Rebane ajalehes ahastava järelehüüdega “Suri tõeline leninlane”! See on “saraška” ülema kummardus, milleks pole mingit akadeemilist, isegi mitte poliitilist vajadust (truudust vannuti uutele parteiliidritele). Minu arvates on Andrei Sahharovi hävitav arvamus NKVD sisulisest taastajast Andropovist tõele lähemal, ehkki temagi on veendunud, et Andropov oli “tõeline leninlane”.

Kahju on tõdeda, et kohati on Stolovitš jäänud liiga napisõnaliseks, 50 Tartu aasta jooksul nägi ja elas ta läbi palju, mis on jäänudki kulisside taha. Põhilist me küll juba teame ja oleme väsinud selle ülekordamisest “kes on süüdi”. Kuid filosoofi sissevaade täiendab arusaama neist mehhanismidest, mille abil valitseti riiki ja inimesi. Ta heidab valgust sellele paradoksaalsele seisundile, mis iseloomustas nõukogude administraatorit, parteikaadrit, kes samal ajal oli pantvang, ja mitte ainult privileegide (korterite saamine ilma aastakümneid kestnud lootusetut järjekorda, auto-ostuload, padajanni pakikesed jne) pantvang. Pantvangi võtmise süsteem oligi riikliku poliitika alus. Näiteks rektor Klementit peab ta võimalikuks nimetada “korralikuks inimeseks”. See on vene kultuuris spetsiifiline mõiste. Need olid inimesed, kes täitsid hirmust partei käske, “tegid sigadusi jälestustundega”. Seda laadi “korralikkust” iseloomustab ja kannab väga keeruline rahvuslike, akadeemiliste ja solidaarsuste muster. Nõukogude tegelikkuse mõistmine on ilmselt väga pingutav ülesanne. Ilmselt on vaja Weberi mastaapi mõtlejat, kes arendaks juba olemasoleva sõnavara nagu “legaalne marksist”, “filosoofia politseinik”, “korralik inimene” terviklikuks süsteemiks.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming