Surmad ja seletused

Evi Arujärv

Kui esimene edukas enesetaputerrorist end öises Tallinnas koos politseinikega õhku lasi, sai tõsioludest ja osalejate kurvast saatusestki tähtsamaks õige seletuse leidmine. Põhiküsimus oli, kas õhku lendas ?terrorist?, ?lihtsalt inimene? või ?kangelane?. Avalikest teadetest oli tunda, et politseikontor isegi ei teadnud täpselt, mis variant neile paremini sobiks. Alguses käiski ametlikest teadetest läbi sõna ?terrorism?. Terrorismi seletamine teatavasti ei ole täna mõeldav põhjuste-tagajärgede süsteemis. Terrorism on olemuslik ja saatanlik surmatoov kurjus, millega võitleb kogu progressiivne inimkond. Tegemist on sama mastaabiga nähtustega nagu Stalini ajal rahvavaenlane ja rahvusvaheline imperialism, millega tol ajal samuti võis seletada kõiki eksisteerivaid pahesid? Hiljem selgus, et terrorismi siiski ei olnud, inimene lihtsalt lahendas oma isiklikke probleeme. Isiklikud probleemid ? seegi pole paha: järelikult on tegemist mingi kohaliku tähtsusega sündmusega. See lubab sündmust depolitiseerida või siis väita, et ?õige?, tõelise terrorismi eest on meie politsei meid siiski edukalt kaitsnud, Suur Kuri on ära hoitud. Paraku, jah, tume ja ettearvamatu inimpsüühika, saatuslik erandjuhus?

Kui Suur Kuri või müstiline inimteadvus mängus, siis ei ole põhjust vigu analüüsida. Kurja vastu saab ainult kangelane. Kangelased ei eksi. Kangelassurm ei saa olla mõttetu või rumal. Kroonitigi õnnetult hukkunud naispolitseinik kangelaseks. Asjaosaliste jaoks on see inimlik, aitab juhtunut paremini taluda. Sõnum ise on pigem psühhoteraapiline kui objektiviseeriv.

Tõmblemine teemal ?terrorist-mitteterrorist? on sümptomaatiline. Sellest vaatavad vastu aja märgid: poliitika, institutsionaalne enesekaitse ja mainekujundus. Tegelikult erinevad poliitiline ja ?üksiküritajate? terrorism küll mastaapidelt ja ametliku märgistuse poolest, kuid mitte nii väga tekkemehhanismilt. Olgu isiklik aktsioon või poliitilise tähendusega tegevus, terrorism on avalik, vägivaldne ja ?kaasav? surmakülvamine, mille puhul tegutseja enam ei näe teisi, positiivseid ja konstruktiivseid lahendusi.

Kui võrrelda terrorismi tekitatud inimkaotusi kõigi teiste levinud surma põhjustega, siis on esimene ju siiski üsna alamõõduline. Täiesti avalikku, vägivaldset ja ?kaasavat? surma jätkub Eestiski ju küllalt. Hoolimatu seksuaalkäitumise tõttu leviv HI-viirus ja roolijoodikute autokatastroofid võtavad aastas sadu inimesi ?kaasa?. Alkoholism (1700 täies elujõus meest aastas), suitsiidid ja muu ennastkahjustav käitumine, sealhulgas ka laste enesetapud, rääkimata halvast elukeskkonnast tingitud letaalse lõpuga haigestumistest või kangi all külmunud kodututest ? see kõik on viisakas, vaikne statistiline surm, millest pilk üksnes nentides üle libiseb. Turumajanduse ülesehitamise ?loomulikke? ohvreid ei meenutata. Kuigi kõik on ju ometi avalik, kurbi arve on ilmutatud ja ilmub üha. Surm üldse ja eriti avalik ning vägivaldne surm toob alati süü- ja ohutunde. Need vajavad maagilisi tõrjerituaale. Huvitav on, et tõrjerituaalidena toimivad ühtviisi edukalt nii statistika kui ka mütoloogia, nii avalik, (teaduslikule) erapooletusele pretendeeriv kirjeldus kui ka olemuslik Kuri. Mõlemal juhul asjad lihtsalt on nii ja selle vastu ei saa.

Ekspressis oli hiljuti mõte, et kogu inimliku saastaga, mis tsenseerimata avalikkuses pinnale ujub, suureneb ka inimeste avameelsus ja avatus. Järeldus tuleb ise kätte: reality show?d ja avalikud pihitoolid loovad virtuaalse osalustunde, aitavad inimestel probleeme lahendada ja enesetunnet parandada. Arvesse võttes televisiooni suurt rolli eestlaste kultuuritarbimises, võiks siis loota üha suurenevat teraapiaefekti ja ennasthävitava käitumise vähenemist.

Paraku levitab ja paljundab avalikkus peale kiirteraapia ?anrite ka ekstreemseid probleemilahenduse meetodeid, süvendab mütoloogilist mõtlemist,  sotsiaalset hüsteeriat ja fatalismi. Ja pole avalikkuski ilmsüütu tõe ja teraapia kanal, vaid pigem varjamise tööriist, mullimasin või memeetiline konveier, mille ohvriks langevad sotsiaalselt ebaküpsed või labiilsed tüübid, kes matkivad, suutmata hinnata tagajärgi. Hiljutine meediamull sellest, kuidas paar koolipoissi kuritarvitas pipragaasi, peegeldas kõiki neid külgi. Mõnikord isegi on tunne: avalikud seletused varjavad rohkem kui varjamine ise ja on tapvamad kui surm.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming