Surematuse kaks müüti

Jaanus Adamson

Kui Jungi (parempoolsel pildil) müüdis ootab meid surematus pärast n-ö kehalist surma, siis Lacani müüdis oleme surematusest igaveseks ilma jäetud.

Jung on sõnastanud ühe fundamentaalse küsimuse, inimelu lähtekriteeriumi: ?Inimese jaoks on otsustavaks küsimuseks, kas tal on suhe lõpmatuga või mitte? See on tema elu lähtekriteerium?  (lk 291). Ei ole põhjust selle küsimuse olulisuses kahelda ? juba spontaanselt või intuitiivselt mitte ? ja järgnevalt üritangi visandada kaks võimalikku varianti, kaks radikaalselt vastandlikku vastust sellele küsimusele; neist üks on JUNGILIK, teine LACANLIK: topeltpilk on ju alati huvitavam, ja nii saaks ka (õige pisut) selgemaks, miks ikkagi jungiaanid ja lacaniaanid üksteisest nii kauge kaarega ringi käivad ja ühist keelt ei suuda leida.

Jungi vastus sellele fundamentaalsele küsimusele on igati positiivne: põhimõtteliselt ei sisaldagi tema ?autobiograafia? ju muud, kui katseid fikseerida, kirja panna, meenutada ja mõtestada oma suhteid ?lõpmatusega?  ? jutustada sellest, kuidas ?hävimatu maailm murdis sisse hävivasse maailma?. Muu teda ei huvitagi, ta ju tunnistab: ?Õigupoolest on mu jaoks jutustamist väärt ainult minu elu need sündmused, mille puhul hävimatu maailm murdis sisse hävivasse maailma. Seepärast räägin ma peamiselt sisemistest elamustest. Nende hulka kuuluvad minu unenäod ja imaginatsioonid? (lk 16). Kuna ?lõpmatus? (või ?hävimatu maailm?) kõlavad kaunis abstraktselt, siis toon kohe ka ühe konkreetse ? ja ilmselt ka ühe kõige olemuslikuma ? näite Jungi lõpmatuse-kogemusest. Niisiis, in media res!

1944. aastal murdis Jung jala ja sai südameinfarkti; otseses ?surmaohus? viibides elas ta läbi värvikaid ?deliiriume ja visioone?. ?Ma olin jõudnud mingi piirini,? kirjeldab Jung oma olukorda, ?aga ma ei tea, kas see oli uni või ekstaas.? Ja ta kirjeldab edasi: ?Mulle tundus, nagu hõljuksin kõrgel üleval maailmaruumis. Nägin kaugel enda all oivalises sinises valguses maakera. /—/ Ma teadsin, et olen Maalt kuhugi eemale lahkumas? (lk 262). Kolme järgneva nädala jooksul kulges haiglavoodis lebava Jungi elu ?kummalises rütmis?, päeviti sügavas depressioonis viibides (?pean jälle sellesse halli maailma sukelduma?), kuid öösiti ekstaasi ja õndsust kogedes: ?Mulle näis, nagu heljuksin maailmaruumis, nagu oleksin kosmose rüppe peitu pugenud ? viibisin hiiglaslikus tühjuses, täiuslikus õnnetundes. See ongi igavene õndsus, ja seda on võimatu kirjeldada /—/? (lk 265-266). Seejuures tundis ta, et viibib avakosmoses oma ?algkujul?, ilma ?ajaliku kestata? (?maise elu fantasmagooria langes minult või rebiti maha?).

Psüühe

Mida see kõik siis tähendas? Esiteks, kindlasti sai Jung just selliste isiklike elamuste põhjal väita, et kuigi me pole ?võimelised teadma, kas meis on midagi, mis elab meid üle ja jääb igavesti püsima?, on siiski üks asi, mida võime ?teatud tõenäosusega öelda ? mingi osa meie psüühest eksisteerib edasi ka pärast füüsilist surma? (lk 289). Samas on Jungi toetuspind siin mõistagi palju laiem: see Jungi ?psüühe? ? või hävimatu osa ?psüühest? ? on ju päris täpseks vasteks vanade kreeklaste (müütilisele) ?psüühele?, mis tähistas nii surematut hinge kui ka liblikat. Ja tõesti ? kas on kaunimat ja näitlikumat võrdpilti kannatustest vabanenud ja puhastunud inimhingest, kui seda on liblikas? Eriti lummavana ? ja samas ka õudsena ? on muidugi alati tajutud seda, kuidas putukanukust saab liblikas. Juba Aristotelese puhul on täheldatud, et kuigi oma zooloogilistes uurimustes on ta reeglina ammendav ja üksikasjalik, muutub ta tolle lummava metamorfoosi kirjeldamisel kuidagi veidralt kidakeelseks ja pärsituks; see, mis ta sõnatuks võttis, võiski ilmselt olla vaatepilt sellest, kuidas hing (liblikas) sõna otseses mõttes lahkub surnukehast (nukust kui ?laibakesest?, nekydallos?est) ja kõrgemale lehvib.

Jungi käsitus (hävimatust, surematust) psüühest on niisiis küll intiimne ja isiklik, kuid samas ka traditsiooniline, iidne ja kollektiivne. Unenägudest ja müütidest kõneldes viitab Jung ju alati millelegi universaalsemale kui isiklik kogemus (tegelikult ju huvitasidki teda ainult nn ?suured unenäod?), nii ka antud kontekstis: ?Kui ma räägin sellest, mis leiab aset pärast surma, siis ma räägin oma sisemisest veendumusest, ja ma ei saa minna kaugemale unenägudest ja müütidest? (lk 274).

Ja teiseks, nagu näitest näha, taandus siin suur küsimus inimese suhtest lõpmatusega küsimuseks (hinge) surematusest, hauatagusest eksistentsist. Kui selline taandamine võibki mõjuda kuidagi lihtsustava või kitsendavana (suhet lõpmatusega võiks ju mõtestada ka palju mitmekülgsemalt), oleme siin siiski pihta saanud millelegi painavalt, lausa sundmõtteliselt läbivale nii Jungi elus kui ka kirjutistes. Ta on nimelt tunnistanud, et pildid ja mõtted ?teispoolsusest ja elust pärast surma? on jälitanud teda kogu elu ja olnud ka ?vundamendiks? tema teaduslikele teostele: ?Teatud mõttes moodustavad nad minu teoste vundamendi; õigupoolest pole nad midagi muud kui aina uued katsed anda vastus küsimusele ?siinpoolsuse? ja ?sealpoolsuse? seoste kohta? (lk 270). Niisiis, kuigi see tema kirjutiste pealispinnal alati kajastuda ei pruugi, on tema teoste aluseks olnud alati (taga otsitud) ?müüt? inimhinge surematusest.

Lamella

Kui Jungi müüt surematusest räägib millestki kergest, lendlevast ja pneumaatilisest (hingest), siis Jacques Lacani müüt surematusest räägib millestki täiesti vastandlikust ? ?lamellast? kui hävimatust elusainest, elutungist tema puhtaimal ja lamedaimal kujul. Kui Jungi surematus kuulub Imaginaarse valda (pildid, algkujundid vms), siis Lacani surematus on Reaalne (objekt-libiido). Ja kui Jungi müüdis ootab meid surematus pärast n-ö kehalist surma, siis Lacani müüdis oleme surematusest igaveseks ilma jäetud (fundamentaalne tühik, auk, ilmaolek selle asemel).

Millal ja kuidas me sellest siis ilma jäime? Paradoksaalselt just seksuaalse viljastumise hetkel, s.t sooliselt jagunenud individuaalse eluvormi sündimisel. Lacani jaoks taandub igavese elu (surematuse) kaotus niisiis bioloogilisele tõsiasjale. Kõik organismid, mis reprodutseeruvad ?mitteseksuaalsel? viisil ? bakterid, viirused, tänapäeval ka kloonid jne ? on põhimõtteliselt surematud, kuna nende taastootmine taandub replikantide tekitamisele. Nende surm pole (paratamatu) surm inimlikus ja individuaalses tähenduses. Kõik soolised (seksuaalsed) organismid peavad aga paratamatult surema. Kuid nad üritavad seda ühel või teisel viisil vältida, ületada ja püüavad naasta olukorda, mis eelnes seksuaalsele jagunemisele ? eks räägi ju sellest ka aristophaneslik (platonlik) müüt poolikust inimolendist, kes otsib armastuses oma teist poolt, täiendit, et sellega taasühineda.

Juba Sigmund Freud kirjeldas tungide fundamentaalsest loomusest, rääkides organismide kalduvuses naasta olemise varasematesse seisunditesse; ja põhimõtteliselt ongi siin tegu surmatungilise tasandiga, kuigi ?paradoksaalselt? on sihiks surematus. Võimatu naasmine surematusse ? minek nii ?sinnapoole lõbuprintsiipi? kui ka ?sinnapoole soolisuse printsiipi? ? ongi see, mida lacaniaanid nimetavad kohtumiseks naudinguga (jouissance?iga). Ja selle naudingu hinnaks on nii või teisiti subjekti kui indiviidi surm või vähemalt tema ego piiride hajumine. Kujutlused surematutest olenditest on ju sageli ühtlasi ka kujutlused seksuaalsust, soolisust ja subjektsust ennetavatest (preontoloogilistest) või ületavatest (transgressiivsetest, subliimsetest) olenditest ? vaimudest, inglitest, alien?idest, tsombidest, vampiiridest jne. Ja ülimaks õuduseks pole siin mitte surelikkus, vaid surematus ise, Unsterblichkeit kui kohutav, hävimatu eluvorm.

Dilemma

Niisiis, kaks erinevat müüti, kuid mitte ainult ? nagu näidata üritan, vastavad need müüdid kahele praegu maailmas domineerivale subjektsuse paradigmale või ?normile? (nagu filosoof Alain Badiou neid on kirjeldanud).

Esimene neist paradigmadest on materialistlik ja monistlik. Subjekt on siin miski, mis on lõppkokkuvõttes samastatud tema kehaga, määratletud tema keha kaudu: ta pole midagi muud kui oma (kehaliste) piiride, oma lõplikkuse kogemus. Selle paradigma kunstiliseks väljenduseks on sundmõtteline tegelemine keha näitamise, rikkumise ja ületamisega (keha ja abjektsete kehaproduktide esitlemine, füüsiliste vigastuste tekitamine jne). Kuid iga elava keha viimane piir on ju teadagi surm…. Badiou on seda paradigmat üldistavalt nimetanud ka naudingu (jouissance) paradigmaks, kuna nauding tähistabki (subjektsuse) surma kogemist elu piirides, s.t kohtumist surma kui Asjaga (das Ding) elus endas. Badiou peab seda (tinglikult lacanlikku) paradigmat läänelikuks paradigmaks, mille filosoofiaks on: iga subjekt on surma subjekt, iga olemine (Dasein) on surma-poole-olemine.

Teine subjektsuse paradigma on idealistlik ja metafüüsiline. Siin valitseb iha eksistentsi järele, mis oleks täielikult sõltumatu ja lahutatav kehast, keha piiridest. Kui eelmine paradigma oli naudingu paradigma (surma kui naudingu kogemine elus endas), siis seda nimetab Badiou ohverduse paradigmaks, kuna siin on sihiks uue ja parema (terviklikuma, õndsama jne) eluni jõudmine surmas, surma kaudu. Niisiis, kui esimene paradigma tähistab surma kogemist elus, siis teine tähistab elu kogemist surmas. Ja ma ei riski olla ülekohtune, kui nimetan seda ka jungilikuks paradigmaks, kuna Jungi käsituse põhjal jõuab inimelu oma eesmärgini (individuatsioonini, surematu Ise kogemiseni) just surmas: ?Surm tõmbab halastamatult inimelu bilansile joone alla. Alles temas jõutakse nii või teisiti terviklikkuseni. Surm on empiirilise inimese lõpp ja vaimse inimese eesmärk /?/. Nii kaua kui võimalik, hiilitakse kõrvale nende asjade teadvustamisest, mis terviklikkusest veel puuduvad, seega takistades ISE teadvustamist ja surmale valmistumist.?

Praegune olukord maailmas kujutabki endast nende kahe paradigma (s.t naudingu ja ohverduse) vahelist sõda. Kuid neis mõlemas on midagi ühist ? mõlema puhul oleme vastamisi surma võimuga. Badiou arvates tuleks leida kolmas võimalus, mingi uus subjektsuse paradigma, mis päästaks meid sellest dilemmast ja vabastaks surma võimust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming