Suma qamaña ehk põlisasuka õnn

Aet Annist

Värskes inimarengu aruandes on keskne elukvaliteet. Kuigi ette valmistatud enne, kui majanduskriis Eesti maadligi surus, rõhutavad autorid üksmeelselt, et elukvaliteet koosneb palju enamast kui majanduskasv või rahvuslik kogutoodang. Kõrge elukvaliteedi loob ühine arusaam ühiselu põhiväärtustest. Kriisis rahatuks jäämise risk on niisiis ühiskonna intellektuaalse eliidi pannud üheskoos huikama veel kõvahäälsemalt seda, mida enamus neist  kogu aeg on ütelnud: õnn ei seisne rahas.

Ometi on inimarengu indeks (IAI) nagu enamik ühiskonna heaolu mõõtmise viise üht- või teistpidi seotud just rahaga. IAIs moodustab rahvuslik kogutoodang kolmandiku hinnangust, seda tasakaalustavad haritus ja eluiga. Selle kolme komponendi alusel antud hinnangu põhjal oleme maailma riikide hulgas 42. kohal, naabriteks Tšiili ja Slovakkia meist ees- ning Läti ja Horvaatia tagapool. Arvude ja positsioonide kõrval on ülimalt oluline, et inimarengu aruanne annab igal aastal lisainfot Eesti olukorra  kohta. Enamasti on see info kvantitatiivne, mis osalt paratamatu, ent mõne teema puhul ka veidi probleemne.

Aruannet lugedes jääb painama näriv kõhklus, et meie rahulolu või -olematuse seisukohalt on midagi olulist puudu ja et kvantitatiivsed mõõteriistad ei suuda parimagi tahtmise korral seletada, mida elukvaliteet inimestele tähendab või millised on need ühiselu põhiväärtused, mis peituvad kusagil ühiskonna sisemuses ja milleta me õnnelikud olla ei saa. Ent asi ei ole lihtsalt kvantitatiivsete näitajate ebapädevuses  kvaliteedi hindamisel. Asi on tegelikult rohkemgi selles, missugust ideoloogiat meie elukvaliteedi hinnangud, millesse panustab ka IAI, ja nende mõõtmine esindavad. Kuidas me üldse otsustame, mistõttu me rahul oleme? Kas sarnasuse tõttu pjedestaalile tõstetud naabritega (nii isikuti kui ühiskonniti)? Meie erinemise tõttu neist, kelle kõrval me end pingereas sugugi näha ei tahaks? Kas õnn on teadmises, et saan tarbida peaaegu sama palju kui Briti kodanik, või rõõmus itaallaslikult lähedaste peresuhete üle? Kas õnn on see, et täna on parem kui eile, või lootuses,  et homme on veel parem? Või on kõik säärased võrdlused tühja täis ega lase aru saada, mis on õnn meie jaoks konkreetses kontekstis, olgu ühiskonna või indiviidina?

Ehk võime sel juhul omamoodi väärtusliku kogemuse noppida Boliiviast, kus on kilbile tõstetud teatav arengualternatiiv, mis ei määratle ühiskonna heaolu mitte võrdluses teistega, vaid omaenda kohalike iseväärtuste saavutamisega. Vasakpoolse Evo Moralese võimu all on 2005. aastast hakatud majanduskasvu asemel keskenduma hästi elamisele – aimaraa keeli suma qamaña. Nii aimaraad kui tänane Boliivia poliitiline eliit rõhutavad suma qamaña erinevust „paremini elamisest”. Viimane iseloomustab läänelikku lineaarset mõtlemist ühiskonnast kui negatiivselt positiivsele liikuvast arengukeskkonnast. Seda on kogu maailmale koloniaalajastul, aga eriti selgelt ja institutsionaliseeritult viimase 60 aasta jooksul peale surutud. Hästi elamine ei tähenda aga boliivia põlisasukatele elada aiva paremini, vaid elada tasakaalus, sealjuures nii, et teised nende ümber ei langeks vaesusesse. Aimaraade hea elu kontseptsiooni aluseks on ühelt  poolt antropoloogilised ehk kvalitatiivsed põlisasukate elu ja kosmoloogia analüüsid, ja teiselt poolt radikaalne kolonialismi-, kapitalismi-, aga ka repressiivse riigi vastane poliitfilosoofia.

Siit nähtub tohutu erinevus selles, mida meie omaenda hea elu äratundmiseks ja paljude sotsiaalteadlaste (sh mu enda) unelmais uut ja vähem materialistlikku tasakaalu otsides saame aluseks võtta. Meie kosmoloogia on väga kaua käinud ühte ja ustavat jalga lääne mõtteviisiga ja selle progressiusuga. Siiski panustab meie heaolutundesse üks oluline joon, mis läheb kapitalistliku  progressiusuga praktikas vastuollu: see on aimaraadelegi iseloomulik soov elada nii, et inimesed meie ümber ei vaesuks. Nimetagem seda võrdsuskultuuriks; teiste sõnadega viitavad sellele ka mõned inimarengu aruande autorid. Ent see põline õnne alus on siinkandis sattunud kahvlisse seetõttu, et meie silmis on kolonialism ja repressioon olnud kapitalismi ja arengu kui materiaalse ideaaliga vastasleeris. Õnnetuseks on ka võrdsusideoloogia olnud just meie kolonistide ja anastajate loosung. Kuni me säärast vastandust ei ületa ja omaenda võrdsusarusaama kolonistide  omast eraldada ei suuda, pole meil ilmselt veel ka võimalik jõuda heaoluni, mille mõõtmiseks pole vaja teistega kõrvutamist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming