Sügispaiseid kagust

VALLE-STEN MAISTE

James Angelos, Täielik katastroof. Rännakud Kreeka uute varemete vahel. Tõlkinud Jana Linnart, toimetanud Ivar-Anton Karros. Kujundanud Margit Randmäe. Tänapäev, 2016. 318 lk.

Suurbritannia Euroopa Liidu liikmesuse üle peetud referendumi eel ilmus Guardianis arvamuslugude seeria „ELi hääled“, kus 27 maa esindajad said väljendada oma Euroopa ühiskodu ja Brexitiga seonduvaid mõtteid. Enamasti suurepärane Guardian äpardus sedapuhku: mitmed tekstid on üsna pinnapealsed, uuemate liikmesriikide eestkõnelejate tähelepanekud laushambutud. Leeduka ja lätlase jutust jäi meelde pelgalt reisimise ja kultuurivahetuse maailmapilti avardavat mõju kiitev sädin. Meie Kadri Liik eristus neist küll politoloogile omase terava pilgu ning nüansiteadlikkuse poolest, ent klanitud pioneerlik paraadlikkus prevaleeris temagi toonis.

Muidugi pole tegu uusbrežnevliku õhustikuga, ELi kõrvutamine NSVLiga on südametu rumalus. Sõnavõttude mukitus ei kõnele muust, kui et Euroopa on meile jätkuvalt võõras. Vanad eurooplased nii krampis ei ole. Kreeka esindaja pole jätnud raskustele osutamata ning iirlane kritiseerib kibedalt ELi rahanduspoliitika ja euro rolli hiljutises kriisis. Baltlannad on ent masu unustanud ja Liik esitleb meie halvimal aastal 14%-lise majanduslanguse, palkade suure kahanemise ja tohutu eraisikute laenukoormaga päädinud majanduskrahhi sootuks eduna, mis võimaldas truu kärpijana silma paista!

Euroopa sügis

Liik raporteerib samuti, et Eestis toetab ELi 80% elanikest! Ent olemas on ju ka Peeter Espaki instituudi piire sulgema kutsuvad ja moslemitele venelaste naabrust eelistavad küsitletud. Klantstruuduse varjus on hõõgumas pime populistlik raev. Meie suhe Euroopaga on ebamaine, kantud nii müütilistest ihadest kui ka vihast. Kuni me oma probleeme salgame ega räägi Euroopa suurlinnade multikultuurilisusest ja Kreeka riigipetjatest samal moel nagu keskparteistunud Ida-Virumaast ja Kagu-Eesti sotsiaalhoolekannet kurnavatest simulantidest – siunates, kuid ometi neid paiku kompromissitult omaks pidades, jääme Euroopas juhukülalisteks.

„Sina ei pea mitte seltsima statistikutega ega sooritama sotsiaalteaduse pattu,“ on Märt Väljataga tõlkinud W. H. Audenit. Mõnest järjekordsest valimist ühe või teise küsimuse toel kätte saadud protsendipunkti najal suhe Euroopaga ei parane. Juba räägitaksegi Euroopa sügisest, seejuures umbes nagu keskaja sügisest, millestki võõrast ja kaugest, kus meie osalus on pigem juhuslik, distantseeritud ja abstraktne. Meie ühinemine ELiga ei olnud kantud positiivsetest väärtustest. Referendumi eel kuulis ohtralt, et tegu olevat printsipiaalse valikuga, ent see tähendas vaid põgenemist Venemaa eest. Rikkaks soovisime küll ka saada.

Me ei mõelnud Euroopa humanistlikule imagole, mis paelub näiteks USA vasakpoolseid, meie ELi astumise aastal raamatu „Euroopa unistus“ üllitanud Jeremy Rifkinit ja äsja Euroopa heaoluriikide voorustest filmi teinud Michael Moore’i. Debatti ei iseloomustanud loosungid „sotsiaalne sidusus on karjäärist tähtsam“, „töötamisel on mõtet vaid niivõrd, kui see toetab elamist“, „lisasissetulek ei kaalu üles vabadust ja enese tarvis jäävat aega“. Tööliste kaasamist juhtimisse, soolist võrdõiguslikkust, tervislikke lõunaid jpm selles kampaanias ei riivatud. Need teemad panevad eestlased enamasti õlgu kehitama, koguni pahandavad meid, kui neid liiga toonitada.

Loomulikult ei vaevanud me usinate eurooplasekandidaatidena pead sellega, et liitu pürgides tuleks mõelda ka multikultuurilisusele, rahvuslikule, rassilisele ning usulisele mitmekesisusele, samasooliste kooselule jm sovetlikust haardest vabanenule arusaamatutele hirmsatele asjadele. Neegrite, moslemite, homoseksuaalide jms euroopaliku elu normaalseks osaks pidamine tulnuks ehk juba siis ühemõtteliselt kaalukausile tuua, kui meil varbad alles Vene karu lõugade vahel olid. ELiga liitusime me paraku teise poolega harjumata, koguni tutvumata. Täna oleme rahulolematusest toituvate populistide rõõmuks seetõttu kõigest häiritud. Me ei mõista, kui rahvuslike kannatuste rõhutamise kõrval kasutatakse ajalookirjutust ka etniliselt, keeleliselt ja usuliselt eripalgelises ühiskonnas dialoogi arendamiseks, et oleks kergem rahus elada. Me ei mõista, et hellenid ei suuda kiretult vaikida, kui majandus põhja pankurite süül kümmekonna aasta jagu tagasi langeb.

Tõsi, EL on ideaalitruude jüngrite kannatuse väga proovile pannud. Korraga on ette võetud rohkem vastuolulisi avantüüre, kui jaksatakse hallata. Militaarse natsionalismi asemele on tõusnud armutu majanduslik võitlus ja tõrjumine. Kunagi nii liidumeelsete vasakintellektuaalide sotsiaalsed unelmad on purunenud ja ELi iseloomustab „kapitalism inimestele, aga sotsialism pankadele“. Vaevalt et Teise maailmasõja järgses klassisolidaarsuse puhangus sündinud liitu õnnestub varanduslike lõhede kasvades lappida. Nii võib James Angelose Kreekast rääkiv „Täielik katastroof“ nagu Guardiani „ELi häälte“ sarigi paista ühe kauge luhtunud ühiskondliku eksperimendi hilinenud servavaatena, seda enam, et Angelos on ehitanud oma loo üles kurioosumitele, s.t ülerõhutab ja -võimendab Kreeka võõrust ja veidrust.

Sooduspistis päris pimedatele

Seda paradoksaalsem on, et kreeka juurtega, kuid Berliinis elava angloameerika väljaannetele kirjutava kosmopoliidi pilguga vaadates Kreeka hädad Eesti omadest väga ei erinegi. Mõlema maa asukad teavad jutustada anekdootlikke lugusid nii rohujuuretasandi kui ka eliidi maksupettustest ning sellega võitlemisest. Parteilised toiduahelad, poliitilised töökohad ja vallandamised lokkavad ühtviisi Vahe- ja Läänemere ääres. Kreekal on (meeleavaldustel hea silma ja täpse käega) simulantidest pimedate saar, meil jällegi suure puudega ja toimetulematute inimeste osakaaluga Põlva jt piirkonnad. Tõsi, meie päris pimedad seetõttu, et nad silmatohtrile Kreekas neile ette nähtud sooduspistist ei anna, toetuseta ei jää.

Nii Kreekal kui ka meil on oma kardetud idanaaber, suured kaitsekulutused ja sellega kaasnevad kurioosumid ning korruptsioon. On enesealalhoiuinstinktist tingitud rahvuslik konservatiivsus, esineb ajaloo mütologiseerimist ja tähelepanematust teiste (sh juutide) kannatuste suhtes, on Teise maailmasõja aegse tagamaaga lepitamatud võitlused. Ehkki, kui meil pole kommunistide poolel olemine arusaadavalt üldse aktsepteeritav, siis Kreekas oli see valdavalt mõistetav ja õiliski ning üheselt jälestusväärne oli natsikollaboratsioon. Kõik see on päädinud lõpmatu võitlust ja vihkamist taastootva ülereageerimisega nii paremalt kui vasakult.

Keith Lowe on kirjutanud, et Kreeka oli ainus koht, kus britid (ja lääneliitlased üldse) sõdisid edasi natsivastaste vastupanuvõitlejatega, kelle olid äsja vabastanud. Sellega on kaasnenud Peloponnesosel annus läänevastasust, mis on küll heitlik, kuna nii türklaste käest vabanemist kui ka moderniseerumist seostatakse Kreekas läänega. Esimese juures nagu Teises maailmasõjaski oli oma roll küll ka Venemaal. See ja printsiip „minu vaenlase (Türgi) vaenlane on sõber“ seletab, miks ei näi Putin kreeklastele nii kole. Antiimperialismileegike võbeleb ikka, kui teemaks kasinus või pagulased, keda Kreekaski peljatakse, ehkki ollakse Euroopas põhjatuks rändlastekeldriks. Pruunid äratused, koidikud ja paramilitaarsed iidsõdalaste kultused soovivad imaginaarsetest hirmudest tulvil ajastu vaimus Ateenaski korda kaitsta.

„Täielik katastroof“ on stiililt intelligentsema Petrone Prindi toodangu ja sotsiaalkriitilistelt uurimustelt eeldatava taseme õnnestunud kompromiss. Ühiskondlikud probleemid on avatud pikantsete seikade ning eripalgeliste pealtnägijate (korruptandid, natsid, politseinikud ja pagulased) jutustuste toel. Võimalik, et see raamat on paljudele eesti lugejatele ainus põhjalikum Kreeka kriisi ja tänapäeva peegeldus. Seetõttu võinuks tõlge päädida (meie europropaganda organite toetatud) saatesõnaga kelleltki, kes on lugenud Kreeka kohta ka suurema üldistus- ja mõtestusjõuga käsitlusi, nagu näiteks Anna Triandafyllidou jt toimetatud kogumik „Kreeka kriis ja Euroopa modernsus“.

Kreeka lähiajaloo mõju on Angelos osanud ulatuslikult jutustusse kaasata, kuid majandus- ja poliitikaelu osas on raamat jäänud kontekstivabade üksiknäidete jadaks. Angelos võimendab Kreeka sisekurioosumeid rõhutades mõtteviisi, mis toetab Saksamaa ja USA finantssüsteemi soovi maskeerida kapitalismi puudujääke riikide heaolukulutustele ja siseprobleemidele osutamisega. Välja toomata on kasiinokapitalistide süü ning ELi suutmatus ja soovimatus neid mõjuvalt ohjeldada, Lahti rääkimata jäävad Angelosel ka Kreeka moderniseerumise puudujääkide, klientelismi ja populismi sügavamad tagamaad. Kreeka poliitikas domineerib süüdlasi otsiv jakobiinlik tõejanu, dialoogist ja eriarvamustest üle rulluv tänavarahutuste palavik valitseb kaalutud vastutustundlike otsuste üle.

Euro kasutuselevõtu järel langeti Kreekas Teise maailmasõja järgse aja valusaimasse kriisi, mis viis koos sadomonetaristlike meetmetega majanduse kümme ja enam aastat tagasi, euroga liitumise ajast kehvemassegi seisu. Riigisektori kulude osakaal on seejuures Kreekas olnud alati alla ELi keskmise. Seda sorti fakte Angelos aga peidab. Kreekas on võimendunud kogu Euroopa modernsusele omased probleemid ja nende seoste avamata jätmine teeb Angelose raamatust lobeda lisalugemise, mida ei saa liiga tõsiselt võtta. Oleks kahju, kui seda raamatut loetaks levinud stereotüüpide vaimus, parastades kreeklasi lollide pättidena, mõistmata, et kannatame kõik neoliberalismi hoolimatuse käes ning demokraatia ja õigusriigi nõrkused ohustavad meidki.

Brexiti järel räägivad parastajad juba Euroopa sügisest. Sügisel võiks ent ometi taibata, et oleme kõik inimesed, lähedasemad ja sarnasemate muredega, kui oleme osanud arvata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar