Subjektiivne teadvus on nagu kuuvalgus

Kenn Konstabel

Jaan Aru ja Talis Bachmann, Tähelepanu ja teadvus. Tänapäev, 2009.         Eesti keeles ei ilmu just sageli psühholoogia kohta midagi lugemisväärset. Otsustades raamatupoodide valiku järgi, peaks psühholoogia tegelema peamiselt eeterlike vaimolendite väljakutsumise, neurolingvistilise raketiteaduse ja tädilike nõuannetega suhtepundarde tekitamiseks. Seda värskendavamalt mõjuvad aastas need paar raamatut, kus kajastub päris psühholoogia. Aru ja Bachmanni raamat on ka selle peaaegu olematu protsendi hulgas ainulaadne  – vaid mõnest üksikust psühholoogiavaldkonnast on eesti keeles kirjutatud sellise põhjalikkuse ja ülevaatlikkusega.

Pealkirjast saab teha õige järelduse, et raamat jaguneb kaheks osas; osade erinev ülesehitus peegeldab ka uurimisvaldkondade vanust. Esimene, tähelepanu-teemaline pool on selge ja loogilise struktuuriga, mis näib peegeldavat nähtuse enda alajaotusi. Teadvuse osa meenutab ülesehituselt entsüklopeediat, sissejuhatusele  järgneb kaks pikka peatükki: teadvuse uurimise meetoditest ja tähtsamatest teooriatest. Sama kontrast tuleb välja sissejuhatustes: tähelepanu tutvustus algab lihtsa ja selge definitsiooniga, kuid teadvuse osa ülestunnistusega (lk 164), et autoritel sellist definitsiooni ei olegi (kuigi pärast 178 lehekülge näivad nad olevat meelt muutnud). Juba William Jamesile oli teada, et kõik teavad, mis on tähelepanu; seda, mis on teadvus,  ei tea me päriselt ka „Tähelepanu ja teadvuse” lugemise järel. Mis on siis sellisest raamatust kasu? Kindlasti sobib see (soovitavalt kõigile kohustuslikuna) õpikuks psühholoogia üliõpilastele, kuid need teemad võiksid pakkuda ka laiemat huvi (kuigi eelteadmisteta lugeja peab siin tähelepanu rohkem koondama). Tähelepanu ja teadvus on väga igapäevased asjad ning nendest sõltub igapäevase tegevuse edukus (aga vahel ka ohutus või ohtlikkus: nt lk  121-122 võime lugeda telefoniga rääkimisest auto roolis). Kuid üldteada asjad ei pruugi olla õiged. Igaüks teab, et korvpalliplatsil jalutavat gorillat on võimatu tähele panemata jätta, ja et mida rohkem millelegi keskenduda, seda paremini me seda tajume. Aru ja Bachmanni raamatust saame teada, kus on selliste väidete kehtivuspiirid ja miks need paljudes olukordades ei kehti.

„Tähelepanu ja teadvus” on meeldivalt mitmekülgne:  autorid ei ole lasknud end kammitseda valdkonnapiiridel, vaid teevad kõrvalehüppeid näiteks filosoofiasse ja isiksusepsühholoogiasse. Kõrvalehüpped sotsiaalpsühholoogiasse on pisut raskemini märgatavad: näiteks Bargh, Wegner, Dijksterhuis ja Greenwald tunduvad raamatusse üsna sujuvalt sobituvat. Siin on tegelikult sotsiaalpsühholoogid poolele teele vastu hüpanud; sajandivahetusel defineerisid Wegner ja Gilbert sotsiaalpsühholoogiat  juba kui teadust inimkogemusest (human experience). Suur osa sotsiaalpsühholoogiast tegelebki tänapäeval selliste traditsiooniliselt kognitiivpsühholoogia teemadega nagu otsustamine, mõistete tähendused ja teadvustamata käitumine. Kognitiivse psühholoogia poolt vaadates on tõenäoliselt lihtne neid uurimissuundi mitte tähele panna; seda sümpaatsem, et Aru ja Bachmann ei ole nii teinud. Teema komplekssust arvestades on seda  raamatut üsna kerge lugeda (kuigi teist osa raskem kui esimest); vaid paaris kohas kipub lause algus enne lõpuni jõudmist ununema. Pisivead nagu Poincarè Poincaré asemel või sõnaühend „klassikaline eksperimentaalpsühholoogiline eksperiment” on kergesti andestatavad, kuid lugeja jaoks palju tõsisem puudus on viite puudumine Jaan Aru blogile http:// teadvus.wordpress.com/, mis on raamatu mõtteliseks jätkuks (kohati vist ka eelkäijaks).  Seal on ambitsioonikalt ette võetud „teadvuse suure probleemi lahendamine”; raamatus on sõnastatud „raske probleem”, aga jäetud see lahenduseta. Kuid kas teadvuseteadusel tegelikult ongi vaja teadvuse „rasket probleemi” lahendada, ja kas probleem, mida nii nimetatakse, on seda nime väärt? David Chalmers (lk 167) kutsub teadvuse „raskeks probleemiks” küsimust, kuidas ajuprotsessidest tekib subjektiivne kogemus.

Mulle kui võhikule on alati tundunud, et selle raske probleemiga on midagi valesti: subjektiivne kogemus defineeritakse juba nii, et selle kohta on võimatu midagi mõistlikku öelda. Mis on näiteks tähelepanuväärset kvaalides, s.t asjaolus, et teadvuslikul kogemusel (nagu ka kõigil teistel asjadel) on omadusi ehk kvaliteete? Või mida erilist on teadvusliku kogemuse privaatsuses (s.t asjaolus, et minu teadvuslik kogemus ei ole kellegi teise oma,  nagu ka minu kõrvad või varbad ei ole kellegi teise omad)? Kas nahkhiir olemise tundes on midagi erilist peale selle, mida nahkhiir parasjagu näeb, kuuleb ja muul viisil tajub? Nende küsimuste kohta on arvatud mitmesuguseid asju; õnneks ei ole Aru ja Bachmann otsustanud ühtki arvamust liiga tõsiselt võtta ja jätkavad üsna ruttu eksperimentaalteadusega. Subjektiivne teadvus on sarnane kuuvalgusega järgnevalt tsiteeritud Wallace Stevensi  luuletuses; ma ei arva, et selle üle arutlejad tuleks tingimata kuu peale saata, kuid ma ei ole ka veendunud, et nad aitavad meil lõpuks Kuu peal ära käia.    

Harjutus professor X-ile

Näen vaimusilmas kaamelit.
Ma ei ütle endale inglise keeles,
et kaamel on.
Ma ei räägi enesega.
Vastupidi, ma vaatan –
ja kaamel läheb vaimusilmas mööda.
See võiks juhtuda pärslasega.
Minu vaim ja pärslase oma
sarnanevad siis üksteisega
nagu kuuvalgus Atlandi ookeanil
on sarnane kuuvalgusega Vaiksel ookeanil.

Pigem võiks meid Kuu peale aidata „Tähelepanu  ja teadvuse” tähelepanelik lugemine ja eriti kaasamõtlemine; seega tasub ühineda autorite leheküljel üheksa kirja pandud üleskutsega: „Niisiis, ära jää lävel seisma, vaid astu julgelt edasi!”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming