Strateegia – sõjakunst või universaalne mudel?

Mart Nutt

Mõtteid, mis tekkisid Edward N. Luttwaki strateegia käsitlust lugedes.  

 

Edward N. Luttwak, Strateegia. Sõja ja rahu loogika. Tõlkinud Meeme Allmann ja Tiina Koitla. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006. 352 lk.

 

Sõjandusalaseid monograafiaid on viimastel aastatel ilmunud eesti keeles mitmeid ning Edward Luttwaki raamat täiendab väärikalt seda loetelu. Kindlasti tuleb nõustuda Luttwaki käsitlusele eessõna kirjutanud kindralmajor Ants Laaneotsa hinnanguga, et raamat pakub huvitava elamuse oma teadmistepagasi täiendamisel nii riigi julgeoleku ja kaitsega seotud kui ka sõjaajaloo ja -kunsti vastu huvi tundvale tavalugejale. Veelgi enam, raamatus on esitatud aukartustäratav hulk fakte ja hinnanguid, näiteid ja kirjeldusi väga erinevatest lahingutest, sõdadest, diplomaatilistest käikudest ning nende põhjal, samuti kogemusest ja elutarkusest tehtud kaugeleulatuvaid järeldusi, mis on märkimisväärselt üldisemad kui sõja ja rahu tasand ning tungivad sügavale ühiskonnateadusse ja filosoofiasse.

Luttwaki mõttekäik on seetõttu kaasakiskuv ning sunnib kaasa mõtlema ka neid, kelle tegevusvaldkond pole kitsamalt sõjandus, vaid ühiskonnaprobleemid laiemalt. Autor jõuab oma järeldustes universaalsete seaduspärasuste lahkamiseni, mis ei saa jääda tähelepanuta kellegi jaoks, kes on seadnud endale küsimuse, milliste reeglite järgi maailm toimib või kas sellised reeglid või seaduspärasused on üldse olemas? Luttwakil on väga selge positsioon, mistõttu ta sunnib ka lugejat kas nõustuma või vastu vaidlema.

Kuigi Luttwak pretendeerib esmapilgul kitsamalt sõja ja rahu teema arutamisele, ilmneb lugedes õige pea, et ta haarab strateegiat analüüsides ühiskonna selle terviklikkuses. Sõda ja rahu ei ole võimalikud väljaspool ühiskonda ja seega on ka Luttwaki pilt tegelikult kõikehaarav. Autor tuletab oma arvukate näidete põhjal mudeli, kus valitseb kaks universaalset ulatust: dünaamiliste paradokside loogika, mis viib vastandite teineteiseks pöördumiseni, ning tasandite hierarhiline (vertikaalne ja horisontaalne) mõõde. Luttwak jääb siinjuures tagasihoidlikuks ja kasutab neid kategooriaid sõjalise strateegia analüüsimiseks. Samas on kogu käsitlusviis üles ehitatud loogikale, mis lubab järeldada nende ulatuste universaalsust, mis juhul, kui need kehtivad strateegia puhul, peavad kehtima ka mujal. Siit jõuame äratundmiseni, et Luttwaki originaalsus strateegia käsitlemisel osutub filosoofias võrdlemisi laialt ekspluateeritud dialektiliseks mudeliks, mis toob meie silme ette esmalt Hegeli, aga ka mitmed tema (teadlikud või tahtmatud) järgijad teiste valdkondade tippudest, nende hulgas Charles Darwini koos evolutsioonikäsitluse ja Karl Marxi tootmisviisi moodustavate majanduslike tasandite hierarhiaga. Viimasega haakub hämmastavalt strateegia tasandite hierarhia. Selle valgusel tekib tahtmatult küsimus, kas autor on ikkagi tuletanud oma skeemi arvukate näidete analüüsist või hoopiski sobitanud näited skeemi ja läinud mööda neist faktidest (antud juhul sõdadest ja lahingutest), mis sellisesse skeemi ei sobi, nagu seda on ette heidetud marksistidele, Sigmund Freudile, Samuel Huntingtonile ja mitmetele teistele? Iseenesest ei ole see etteheide, vaid arutelu jätkamiseks püstitatud tees. Kuid kuna Luttwak näib oma viietasandilises (tehniline, taktikaline, operatiiv-, sõjatandri ja suure strateegia tasand) ja kahemõõtmelises (hierarhiline) mudelis olevat võrdlemisi kinni, on selle küsimuse esitamine asjakohane.

 

Paradoksaalse strateegia pealetung

 

Ent jätame selle vaidluse tuleviku tarvis ja vaatame seoseid, mis paigutavad strateegia suuremasse ühiskondlikku pilti. Kaasaega iseloomustab militaar- ja tsiviilvaldkonna erinevuste taandumine. Militaarsest strateegiast ammutatud kogemused leiavad üha enam rakendamist tsiviilelus, riigijuhtimises, majanduspoliitika planeerimises, tsiviilstrateegia arendamises, hõlmates süstematiseeritud sotsiaalpoliitikat, võimuinstitutsioonide järjest kasvavat sekkumist igapäevaellu, samas aga käsuliini ning inimese õiguste ja vabaduste dilemma tungimist militaarsfääri (inimõigused sõjaväes). Ebameeldiva tõigana tungib paradoksaalne strateegia jõuliselt kuritegevusse, olgu siis organiseeritud kuritegevuse või terrorismi korraldamisel. Viimasest on kujunemas tsiviil- ja militaarvaldkonna piirimail olev lüli, mis toob sõja igapäevaellu. Luttwaki “Strateegia” annab kuldaväärt lähtepunkti analüüsida mitmeid teisi eluvaldkondi, mõistetavalt ka siin võimalusega Luttwaki väidetega nõustuda või neid oponeerida.

Paradoksaalse loogika näiteid võib tuua nii tsiviilelust kui sõja ja rahu tasandil. Ent paradoksaalset strateegiat saab edukalt rakendada seal, kus toimib militaarjuhtimise käsuliin, s.o administratiivse juhtimise tasandil (kus eeldatakse tsentraliseeritud juhtimist ja distsipliini nagu sisejulgeolek, diplomaatia, bürokraatlikud ametkonnad, organiseeritud kuritegevus). Äris ja rahanduses kasutatakse seda sagedamini paradoksaalseid võtteid, mida rohkem turgu administratiivselt korraldatakse (majandusstrateegia). Kuna paradoksaalne tegevus annab soovitud efekti üksnes terviklikus juhtimises, siis ilma distsipliini ja planeerimiseta avalduvad paradoksid juhustena ja annavad sageli ettearvamatuid tagajärgi. Rooma-aegset ütlust “si vis pacem, para bellum” (kui soovid rahu, valmistu sõjaks), aga miks ka mitte sama põhimõtet kandev “parim kaitse on rünnak”, on tsiviilelus võimalik rakendada üksnes siis, kui nähakse mitu sammu ette ja planeerimine allutatakse tsentraliseeritud juhtimisele. Kaitsepookimine epideemiate vastu kuulub sama paradoksiloogika alla kui valmistumine sõjaks. Ettevaatusabinõud looduskatastroofi ärahoidmiseks, politsei relvastamine ja väljaõpetamine kuritegevuse ohjeldamiseks või pensionikindlustusfondide haldamine on ju põhimõtteliselt samalaadne ettevõtmine, mis anarhistlikus keskkonnas ei ole võimalik.

Niisiis, väites, et paradoksaalne tegevus ilmneb vastandite ühinemises ja teineteiseks pöördumises, näitab Luttwak ühtlasi, et efektiivselt saab paradoksaalset strateegiat rakendada üksnes juhitavas ühiskonnas, mis omakorda eeldab võimsa bürokraatia olemasolu. Ja nii jõuab ta tegelikult järelduseni, et suur strateegia, kus on oskuslikult kombineeritud tavamõistuslik loogika ja paradoksaalne loogika, jääb diktatuuride pärusmaaks, kuna demokraatlikus ühiskonnas on paradoksaalseid otsuseid nende üldise avalikkuse tõttu raske põhjendada.

 

Juhitamatu juhuste kokkusattumus

 

Eelöeldu ei tähenda, et paradoksid, mis toimivad juhuslikult, et mõjuta ühiskonda. Mõjutavad isegi väga, kusjuures oma sisemise loogika järgi kohati nii, et neid ei panda tähelegi. Võtame näite kas või Eestist. Eesti riik avaldas juba 1990. aastate keskel soovi ühineda Euroopa Liidu ja NATOga ning seda toetas ka enamik Eesti elanikest. Samas valiti 2001. aastal Eesti presidendiks Arnold Rüütel, kes oli lisaks nõukogude nomenklatuursele minevikule kõige euroskeptilisema parlamendipartei Rahvaliidu kandidaat. Pool aastat hiljem kaasati valitsusse Keskerakond, kelle esimees Edgar Savisaar oli avalikult Euroopa Liitu kuulumise vastu. Kui need kaks parteid oleksid riigikogus hääletanud vastu ELi rahvahääletusele, mida võis järeldada nende varasematest avaldustest, ei oleks Eesti ELi ega ilmselt ka NATOga 2004. aastal liituda saanud. Ent paradoksina tehti otsused ELiga ühinemiseks nende parteide aktiivsel osalusel, kuna soov püsida võimul kaalus üles nende suhtumise ELi. Võib väita, et kui Rüütel ei oleks saanud presidendiks ja keskerakondlased oleksid jäänud opositsiooni, siis Eesti ei oleks täna ei ELis ega NATOs, kuna opositsiooniparteidena oleksid nad ilmselt ühinemise blokeerinud, sest patriootlikud kaalutlused nende erakondade käitumist ei mõjutanud. Seega viis Eesti ELi ja NATOsse paradoks, mis tegelikult ei olnud juhitav, vaid mis ilmnes asjaolude kokkusattumise tulemusena.

Luttwak rõhutab paradoksaalse loogika kasutamise ühe võimalusena sõjas üllatust ja  manööverdamist, mis võib anda eelise väiksema jõu, kuid parema ettevalmistusega üksusele. Ent selline rakendus on ka tsiviilelus laialt levinud, kas või börsil, pokkeris või kuritegevuses, kus osavam, kavalam, organiseeritum ja operatiivsem võib edu saavutada nõrgemast positsioonist hoolimata. Tallink otsis Silja Line’i, mis šokeeris soomlasi ja rootslasi, nagu oleks hiir kassi alla kugistanud. Ent Tallink oli edukas, Silja suurusest hoolimata. Terroristide üllatusrünnak 11. IX 2001 halvas päris tugevasti võitmatut maailmariiki USAd. Muidugi, koraali küsimus, kust läheb leidlikkuse ja pettuse piir, on aktuaalne, ent olukorras, kus eesmärk pühendab abinõu, keegi seda ei küsi. Kui Luttwak väidab sõdade näitel, et kaotus sageli mobiliseerib, võit aga jätab loorberitele puhkama, siis poliitikas (näiteks valimiste tagajärjel) on see vägagi tavaline.

 

Piirid hägustuvad

 

Üks intrigeerivamaid Luttwaki arutluskäike puudutab sõja plusspoolt ehk teesi, et sõda teeb enda jätkamise võimatuks, vaherahu aga ei peata, vaid külmutab sõja, mistõttu kõikvõimalikud humanitaarvahendajad (ÜRO jt rahvusvahelised tegijad, vabaühendused jm) tegutsevad destruktiivselt ja kokkuvõttes pikendavad sõjakannatusi. See väide tundub võrdlemisi küünilisena, kuid selles on oma loogika. Tõepoolest, me ei oska öelda, kas kokkuvõttes oleks ohvreid olnud vähem või rohkem, kui näiteks 1970ndate Somaalia-Etioopia konflikti poleks sekkutud ja lastud sõjal kulgeda mingi lahenduseni, mitte külmutatud vahendustegevusega olukorda üksnes järgmiste ohvriterikaste sõdadeni. Võimalik, et Luttwak jagab siinkohal ka USA ametnike seas üsna laialt levinud vastumeelsust ÜRO tegevuse vastu. Avalikkusel on ilmselt raske Luttwaki argumente alla neelata kas või humaansete kaalutluste (aga võib-olla ka eksiarvamuste või ettekujutuste) tõttu. Kui aga Luttwaki lähenemisviisi vaadelda tsiviilühiskonna kontekstis, saab sellest heaoluühiskonna kriitika, kus korporatiivsed vabaühendused on tõrjunud isikuvabaduse ja individuaalse demokraatia kollektiivsete kogude meelevalda. Heaoluühiskond on toonud kaasa sotsiaalse jaotuse konserveerimise, makstes näiteks kinni põllumajanduse ebaefektiivsuse ja tekitades sotsiaalse ülekulu, mida vananev rahvastik ei suuda kinni maksta, multikultuursuse, mille sildi all jäetakse tähelepanuta kultuuride eripära, ühiskonna korporatiivsuse kasvu riigivalitsemisel, poliitilise korrektsuse nõudega aga surutakse kriitika enesetsensuuri raamidesse. Tuues juurde Luttwaki iseloomustuse postheroilisest ajajärgust, kus tänapäeva ühiskond ei talu enam sõjakaotusi, võiks ka sellest tuletada postheroilise ühiskonna, mis ei suuda heaolu arvel toimida ratsionaalselt tulevikku silmas pidades ja tormab teadlikult vastu kollapsile. Samas ei olegi heaoluühiskond mitte niivõrd ratsionaalne, kuivõrd humaanne valik, mis Luttwaki lähenemisviisiga kokku ei sobi.

Militaar- ja tsiviilelu piiri hägustumine tähendab ka sõja ja rahu piiri hägustumist. Rindejoon on jäämas sõjaajalukku ja asendumas võrgustikusõjaga, kuid vaenutsevad pooled tegutsevad läbisegi ja tsiviilelanikkonna keskel. Seda arengut näitab ka ohvrite jaotus sõdurite ja tsiviilelanikkonna hulgas. Vanaaja sõjas olid lahinguohvrid ligi 100% sõdurid (muidugi, kui marodöörlus välja jätta), tulevikusõjas kipuvad sõjaväelased moodustama kõikidest ohvritest vaid väikse protsendi ja valdavalt on ohvriteks just tsiviilelanikud. Luttwaki strateegia räägib selles valguses minevikusõjast ega paku tulevikusõja strateegiat. Ta üksnes ennustab, et tulevikusõda on õhusõda, uus suur strateegia omandab veelgi suurema tähtsuse, kuna koordineerimine peab olema täpsem. Kuid õhusõda ei võimalda rohkemat kui objektide purustamist, millele tõenäoliselt järgnevad okupatsioon, sissisõda, terrorism…

Luttwaki teose eessõnas märgib kindralmajor Laaneots, et raamatu suuremaid puudusi on vähene reaalsete soovituste hulk. Leian, et see on just raamatu suurimaid voorusi ja Luttwak oma laia silmaringi tõttu kindlasti teab, millist hukatust on toonud kaasa teooriate, kas või kõige ilusamate dogmaatiline järgimine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming