Statuut vajab täpsustamist

PILLE-RIIN LARM

Raske on mitte nõustuda Andrei Hvostovi arvamusega, et kirjanikust on saanud sümbol1 – seda nii kodakondsuse andmise kui ka auhindamise kontekstis.

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade tänavuste kandidaatide seas ei ole paljudele üllatuslikult Andrei Ivanovi teost „Bizarre“. Põhižürii liige Heili Sibrits kirjutab, et teose nomineerimise üle küll arutleti pikalt, kuid otsustati, et selleks ei sobi teosed, mis pole ilmunud esmatrükis eesti keeles. „Bizarre“ ilmus nimelt juba 2012. aastal venekeelses ajakirjas Звезда, raamatuna eesti ja vene keeles 2014. aastal (kirjastustes Varrak ja Рипол Классик). Selle kohta, miks Ivanovi raamatut ei leia ka venekeelse autori nominentide seast, teab ta öelda, et „vene žüriis oli Ivanovi raamatu kirjastaja ja Ivanovi raamat läks väidetavalt konflikti vältimiseks arvestusest välja“.2

Kuidas nii, Ivanovi venekeelne „Bizarre“ ilmus ju nii ajakirjas kui raamatuna Venemaal, mitte Eestis? Kas oli konflikt, mida vältida? Venekeelsete auhindade žürii esimees Irina Belobrovtseva selgitab: „Žürii koosseisus ei olnud „Bizarre’i“ kirjastajat, kelleks on minu abikaasa Vitali Belobrovtsev. Tema juhitavas kirjastuses Avenarius on küll äsja ilmunud venekeelse „Kuutõbise pihtimuste“ kaante vahel ka „Bizarre“. Venekeelse autori nominentide seas ei saa Andrei Ivanovi olla, kuna venekeelse autori preemia statuudi järgi peab teos olema esmakordselt avaldatud eelmisel, s.t 2014. aastal. Tegemist ei ole huvide konflikti vältimisega, vaid reaalse olukorraga ja statuudi järgimisega.“

Tõepoolest, kirjanduse sihtkapitali venekeelse kirjanduse auhindade statuut ütleb sõna-sõnalt, et venekeelsete autorite kirjandusauhinnad määratakse eelmise kalendriaasta jooksul esmatrükis ilmunud venekeelsetele kirjandusteostele. Kui aga see žürii tahtnuks Ivanovile 2013. aastal auhinda määrata aasta varem ilmunud „Bizarre’i“ esmatrüki eest, tekkinuks küll huvide kon­flikt, sest Ivanov oli toona ise žüriis.

Venekeelse kirjanduse auhindade statuudi kõrval on tähelepanuväärselt ebamäärane eestikeelse kirjanduse auhindamise statuut. Seal ei ole kirjas sõnagi teoste keele ega esmatrüki kriteeriumi kohta. Proosa puhul ka mitte raamatuna ilmumise kohta. Ja vaba­auhind on mõeldud selleks, et tunnustada silmapaistvat kirjanduslikku saavutust kirjandusliigis, mida teised auhinnad ei kata, ehkki need on niigi paindlikud.

Ühelt poolt on paindlikkus statuudi voorus, näiteks esmatrüki piiranguga elimineeritaks teosed, mis on osaliselt perioodikas juba ilmunud. Selgi aastal on kandidaatide seas selliseid raamatuid peaaegu igas žanris. Teiselt poolt on ebamäärasus statuudi probleem. Seda luues kõneldi vaikimisi eestikeelsest kirjandusest ega peetud vajalikuks keelenõuet eraldi välja kirjutada. Arvestades aga viimaste aastate poleemikat – võib-olla oleks vaja? Ei ole mõistlik panna igal aastal uus žürii reegleid läbi vaidlema. Samuti ei tahaks millegipärast kolmandat poleemikat, mille põhjuseks Ivanovi kõrvalejätmine.

Žüriil on võimalus ja õigus vajaduse korral teha kirjanduse sihtkapitalile ettepanekuid auhindamisprotseduuri muutmiseks. Loodetavasti tehakse, sest paistab, et vähemalt keele-, aga ilmselt ka esmatrüki kriteerium vajab täpsustamist. Seejuures võiks neist täpsustustest loobuda vabaauhinna puhul. See võiks olla palju vabam kui praegu, s.t vabaauhinnale kandideerimise puhul võiks arvesse minna ka Eestis kirjutatud muukeelsed teosed, kas või Ivanovi omad, ja miks mitte ka lihtsalt eestiainelised teosed, kirjutatud mis tahes keeles ja kus tahes.3 Statuudid ei ole kivisse raiutud ja muutumatu nähtus, vaid meie endi kujundada.

Mis puutub sellesse, et just parim jäi praegu välja, tuleks teha vahet Sibritsa arvamusel ja žürii ühisarvamusel, mis ju alles selgub. Belobrovtseva lisab: „Iga konkurss eeldab, et kandideerivad parimad ja preemia saab parim. Andrei Ivanov on saanud kultuurkapitali preemia 2009., 2011. ja 2013. aastal ilmunud teoste eest. Kahtlemata on ta tänaseks meie parim kirjanik (vähemalt parim vene keeles kirjutav). Kas see tähendab, et ta peab kultuurkapitali preemia saama igal aastal (ta on viljakas autor ja kirjutab vähemalt ühe romaani aastas)? Ei usu, et keegi vastaks sellele jaatavalt. Viskan õhku ka teise küsimuse: kas on mõistlik nomineerida parim kirjanik preemia saamiseks ning lõpptulemusena anda see kellelegi teisele? Jälle ei kujuta ma ette jaatavat vastust.

Usun, et äsja üllitatud Andrei Ivanovi suurepärane romaan „Kuutõbise pihtimus“ toob meile veel üllatusi 2016. aasta alguses.“ Arvata võib.

1 Andrei Hvostov, Kirjanik kui sümbol. – PM 28. I 2015.

2 Heili Sibrits, Parim jäi välja. – PM 10. II 2015.

3 Vt ka Kaupo Meiel, Kirjandusauhindade vaba­auhinna võiks veel vabamaks lasta. – ERRi kultuuriportaal 9. II 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming