Stalinistlike repressioonide põhjustest

Olaf Mertelsmann

Olgu stalinism nii julm kui tahes, etniline hävitamine ei olnud Stalinil päevakorras. Eesti Vabariigi major Aarne Norralt vanglas. okupatsioonimuuseum

Stalinistliku terrori teemat kaetakse historio­graafias jõudsalt nii üldisel kui liiduvabariikide ja regioonide tasandil. Arhiivide avanemine 1990. aastatel on uurimuste hulka pöördumatult kasvatanud. Balti riikides korda saadetud stalinistlike kuritegude käsitlusi on kaugelt üle tuhande, kui artiklid ja mälestused juurde arvata. Kuna Baltimaade arhiivimaterjalid on kättesaadavamad, on mitmedki stalinistlike kuritegude aspektid läbi uuritud just Balti arhiividele toetudes, kuigi kõige olulisemad säilikud on hoiul mõistagi Moskvas. Hiljutised uurimused on meie teadmisi tublisti avardanud ning hoolika töö tulemusel on selginenud kümnete tuhandete inimeste saatus. Vähem on tähelepanu pööratud repressioonide põhjuste üle arutlemisele.

Nüüd on selge, et repressioonidel ei olnud ühte ja ainsat põhjust nagu Stalini paranoia, vaid iga kampaania taga olid omaette eesmärgid. Just viimastele keskendudes üritan alljärgnevalt vaadata hävitustööd, mille ohvriks langes keskeltläbi 12–15% Baltimaade elanikkonnast ning 4-5% elanikest kaotas ka oma elu.

Enne arhiivide avanemist oli uurimustes esil eliidi ja intellektuaalide saatus, kuna just viimased kirjutasid enamasti mälestusi. Nii jäi mõnikord kahe silma vahele fakt, et suurem osa represseerituid olid tavalised inimesed, kes arreteeriti ja saadeti välja enamasti kriminaalsüüdistuse alusel, mitte poliitilistel põhjustel. Varem rõhutati uurimustes stalinistliku terrori valimatut iseloomu, mistõttu ei säästetud ka juhtivaid kommuniste. Repressioonide valimatus on siiski näiline. Muljet, et tagakiusamised olid juhuslikud ja ettevalmistamata, süvendas küllap asjaolu, et NSVL ei olnud hästi toimiv riik. Tegelikult oli Balti liiduvabariikides aset leidnud tagakiusamistest vaid väike hulk spontaanne. Enamik tagakiusamisi oli kindla põhjusega ning sageli ka organiseeritud ja ettekavatsetud, kuigi totalitarianismi teooria pooldajad hindavad teinekord riigi rolli repressioonide juures ka üle.

Loomulikult leiab Balti riikidest ka tuhandeid juhusliku, „seadustamata” vägivalla ohvreid ja seda juba 1940. aasta suvest. 1941. aastal lasti hulk vange enne sakslaste tulekut maha. Seda sorti massitapmised olid Moskvas aktsepteeritud. Kuid tuli ette piinamisi ja tapmisi, mille kommunistlikud aktivistid ja vangivalvurid olid paanikas omal käel ette võtnud. Sakslaste peale tungides laastasid Vene hävituspataljonid maad ja tapsid süüta talupoegi. Samuti oli neil käsk hävitada infrastruktuuri ja ehitisi. See kõik põhjustas kohalike seas mõistmatust ning nii tervitati sakslasi ja nendega liitunud kaasmaalasi kui vabastajaid.

1944. aasta sügisel peale tungides ja 1945. aastal Kuramaa katlas pani Punaarmee tsiviilelanike kallal toime hulga sõjakuritegusid. Vägistamised, röövimised, rüüstamised ja mõrvad olid üsna ulatuslikud. Osa komandöre hoidis sõdureid vaos, kuid paljuski lasti neil toimida nagu vaenlase territooriumil. Vastutus toimunu eest lasub loomulikult silma kinni pigistanud Stalinil, kuid kuritegude laine taga võib näha teisigi põhjusi. Vene sõdurid nägid Balti politseipataljonides teist okupatsiooniarmeed, mida sageli mäletati hirmsamana kui sakslasi endid. Nüüd tehti Balti kollaborantidele tagasi. Teiseks oli sõda Balti vabariike vähem laastanud kui Venemaad, Ukrainat ja Valgevenet. Elustandard, toit ja riided olid siin paremad kui mujal Nõukogude Liidus. Peale tekitatud kadedustunde kõneles seegi sealsest kollaboratsioonist. Samuti väljendasid paljud Baltimaade elanikud eravestlustes rahulolematust nõukogude korra ja Staliniga, kelle nimel venelased olid sõdinud. Kõik see põhjustas spontaanseid kuritegusid.

Sõjajärgsetel aastatel jätkus Balti riikide maapiirkondades metsavendade võitlus võimuesindajatega. Maainimesed olid sagedasti varjamatult nõukogudevastased. Ametnikud olid hirmul ja sellega kaasnes hulk ekstsesse ja kontrollimatut tegutsemist, seadustamata arreteerimised, peksmised, piinamised, vargused, korruptsioon ja mõrvadki olid sagedased. Ka tegelikud kriminaalid, kes olid sageli tulnud Venemaalt, või Punaarmee desertöörid terroriseerisid maaelanikkonda, kergitades kuritegevuse ja mõrvade hulka. Kõik see on osa üldisest vägivallapildist.

Nõukogude võim reageeris passiivsele ja aktiivsele opositsioonile arreteerimiste, küüditamiste ja ka surmanuhtlusega. Sõjaseaduste kohaselt koheldakse relvastatud vastuhakkajaid sõjakohtu otsuste kohaselt. Kuigi opositsiooni vastu käiku lastud meetmeid võib pidada ülereageerimiseks, oli tegu reaktsiooniga tegelikele probleemidele.

Samuti oli mitmeid kampaaniaid, mis olid suunatud pisikuritegevuse, spekuleerimise, riiginormide ja maksude tasumisest kõrvalehoidmise, kehva töödistsipliini jms vastu. Kuna nimetatud tagakiusamisi ei viidud läbi poliitiliste paragrahvide järgi, ei ole nende ohvrite arv tänaseni selge. Näljahäda tõttu Lääne-Venemaal olid sellised küsimused 1946.-47. aastal Baltikumis ometi aktuaalsed. Just sellepärast kerkisid toiduhinnad üles ja Eestisse saabus tuhandeid kotipoisse. Pisivargus või maksude maksmata jätmine oli ellujäämisstrateegia, mida karistati nüüd karmilt.

 

Plaanitud puhastus

Poliitilised arreteerimised algasid varsti pärast kommunistlikku pööret. Võib arvata, et Nõukogude luure ja saatkond olid juba vana eliidi ja potentsiaalsete opositsionääride nimekirja valmis teinud. Pole kahtlust, et sovetid pidasid julgeolekuküsimusi ja ühiskonna puhastust väga oluliseks. Balti arhiivid üle võtnud, asusid nõukogudelased elanike poliitilise meelsuse kohta pikki ja ulatuslikke kartoteeke koostama. Need puudutasid 1950. aastatel juba veerandit elanikest. Sovetid pidasid arhiive ja nende alusel koostatud kodanlike natsionalistide, kollaborantide ja kulakute nimekirju ja kartoteeke erakordselt tähtsaks. Arhiivide ülevõtmine on esimesi eesmärke kõikide pöörete ajal.

On üldine euroopalik tava, et kaitsepolitseil on ohtlike äärmuslaste kohta kartoteegid. Kurjategijate registreid peab politsei üle kogu maailma. Veel 1970. aastatel võis sinna sattuda ainuüksi seetõttu, et olid mustlane. Stalini-aegsed kartoteegid teeb eriliseks kompromiteeriva materjali hulk, mida koguti ja säilitati kuni 1991. aastani. Hinnates registrite ulatust ja neid hallanud bürokraatide hulka, näib olevat õigus neil, kes kõnelevad „lakkamatust puhastusest”, kuigi ma ei toeta totalitarianismi teooriat. Siinkohal vaatlen tagakiusamislainete põhjusi eraldi.

1940.-41. aasta arreteerimiste peamine sihtmärk oli Balti eliit: poliitikud, ametnikud, ohvitserid, politsei ja ärimehed. Rahvuslikku eliiti nõrgendades püüti ennetada võimalikku vastuseisu uuele korrale, et kergendada sovetiseerimist. Ärieliidi arreteerimise eesmärk oli ennetada võimalikku vastuseisu natsionaliseerimisele. On küsitav, kuivõrd see kõik algava sõja tingimustes tegelikult nõukogude korda tugevdas. Pigem viisid arreteerimised ja 1941. aasta küüditamine sakslaste saabumisel relvastatud vastuhakkudeni. Relvastatud vastupanus on aga pearoll noortel, mitte keskealisel eliidil.

1941. aasta küüditamise mõte paistab olevat sotsiaalne puhastus. Ohvritest olid 2/3 naised ja lapsed ning vaid kolmandik mehed. Seetõttu paistab, et sõjaoht ei olnud küüditamise oluline tagamaa.

Läänepoolsete piirialade sõdurid ei võidelnud enamasti täie pühendumusega sakslaste vastu ja kippusid deserteeruma. Seetõttu saadeti Baltikumist mobiliseeritud sõdurid 1941. aastal spetsiaalsetesse tööpataljonidesse ning alles 1942. aasta alguses said neist Punaarmee võitlejad. Laagrid olid halvasti ette valmistatud, elutingimused olid seal jubedamad kui Gulagis ja toiduga varustamine väga halb. Ligemale kolmandik laagrisse suunatutest suri. Et tööpataljonidesse saadetud hiljem siiski rindele suunati, annab tunnistust sellest, et kõrge suremus ei olnud kavatsuslik, vaid kriminaalne hoolimatus.

Aastatel 1944-45 leidis Baltikumis aset suurim poliitiliste arreteerimiste laine. Algul oli see suunatud kollaboratsionistide, hiljem tegelikult või väidetavalt nõukogude võimu ohustavate kodanlike natsionalistide vastu. Osa arreteerimisi oli ennetava iseloomuga. Sageli olid süüdistused rajatud nõrkadele alustele ning neile saadi kinnitust piinamisega. Sotsiaalne puhastus oli selgi korral olulisem eesmärk kui õigluse jaluleseadmine. Repressioonid ei saanud osaks sugugi kõigile Saksa sõjaväes teeninuile või Punaarmeest deserteerunutele. Paljud Saksa armees teeninud saadeti kõigest tööpataljonidesse või jäid pärast teenistust Punaarmees sootuks puutumata.

Yoram Gorlizkil on mõiste korrakampaania (campaign justice), millega ta märgib kergemate kuritegude eest määratud raskeid karistusi. Algust tehti 1940. aasta spekuleerimise-vastaste seadustega. Karmid tööseadused kehtisid 1944. aasta lõpust saadik. Alates 1946. aastast reguleeriti karmilt riiginormidest ja töökohustusest kõrvalehoidmist. Aastail 1946-47 võeti kampaania korras ette pisikuriteod. Niisuguste kampaaniate ohvrite arv ei ole täpselt teada, kuid ulatub arvatavasti kümnete tuhandeteni. Karmide karistustega püüti saavutada kuulekust režiimile ning samuti majanduslikke eesmärke. Need kampaaniad võimaldasid ka tõsta tööpanusest riigile minevat osa ning jätta töötajate reaalsed sissetulekud väljakannatamatult väikeseks; kulutas ju NSVL oma kogutoodangust industrialiseerimiseks ja sõjatööstuse tarbeks tollal palju suurema osa kui teised riigid. Abram Bergsoni väitel konsumeeris Nõukogude riik üle 50% rahvuslikust kogutulust, sõja-aastatel koguni peaaegu 70%.

 

 

Etniline ja sotsiaalne tagakiusamine

Stalinismi seisukohalt olid olemas vaenulikud rahvad (enemy nations), keda koheldi halvasti 1930. aastate keskpaigast saadik. Paljud suure terrori ohvrid, sealhulgas Balti riikide rahvaste esindajad tapeti rahvusevastaste kampaaniate raames. Esimene etniline puhastus Baltimaadel oli kahe totalitaarse režiimi poolt kokku lepitud baltisakslaste tagasikutsumine aastail 1939-40 ja 1940-41. Stalin vabanes nõnda vähemusrahvusest, kelle osakaal kesk- ja kõrgklassi seas oli suur. Paigalejäänud baltisakslased küüditati 1945. aastal.

Peale selle, et eestlasi ja lätlasi saadeti Vene föderatsiooni territooriumile „vaenuliku elemendina” välja, segati etnilisel printsiibil sõja järel Leedu ja Poola elanikkonda. 1940. aastate lõpus küüditati peamiselt Põhja-Venemaale Eestis elanud ingerisoomlased. Isegi mõned näljapõgenikest venelased saadeti Baltikumist välja. Etniline puhastus teenis Baltikumis nõukogude rahvusterviklikkuse loomise ja vaenulike rahvaste (sakslased, ingerisoomlased) tagakiusamise eesmärki. Mõned militaarlinnad nagu Sillamäe suleti põlisrahvusele täielikult. Kas ka Kirde-Eesti russifitseerimine oli tahtlik, on debati küsimus. Ärakargamiskartuse tõttu oli sotsiaalselt kahtlasele elemendile takistatud ligipääs piirialadele. Ka linnade elanikkond oli Nõukogude migratsiooniasutuste kontrolli all.

Sotsiaalne puhastus puudutas kulakuid ehk suuremate talude omanikke ja muid „endisi” nagu poeomanikud, kirikuõpetajad, ärimehed jne.  Neid karistati ka tavapäraste kuritegude eest karmimalt kui teisi. Klassivaenlaste lastele olid ka hariduse saamisel ette nähtud piirangud. Kõik see oli osa sotsiaalsest ümberkorraldustööst (social engineering), mis pidi toetama tagasihoidliku päritoluga kodanikke ja pärssima vana eliiti.

Suurimal, 1949. aasta massiküüditamisel oli kolm peamist põhjust. Esiteks olid terror ja küüditamishirm olulise tähtsusega kollektiviseerimise läbiviimisel. Teiseks püüti metsavendade tegelike ja väidetavate toetajate ja nende perekondade küüditamisega nõrgestada relvastatud vastupanu. Kolmandaks puhastati maapiirkonnad arreteeritute ning kollaborantide perekondadest. Kollektiviseerimisega püüti omakorda saavutada majanduslikke eesmärke nagu tööjõu koondamine ja  riigimaksude tõstmine.

Relvastatud vastupanuga võideldes kasutas riik piitsa ja prääniku meetodit. Oli perekondi, kus kõik said karistada, samas jäeti mõni metsavend pärast metsast väljatulekut puutumata. Okupatsioonijõududel tuleb ikka tegemist vastupanuga, kuid paljud nõukogude võimu meetodid olid kahtlemata liialdatud. Siiski avardaks võrdlus Alžeeria ja Vietnamiga siinkohal vaadet.

Enamikust repressioonide ohvritest said sunnitöölised laagrites või asundustes. Repressioonide tagajärjel oli Stalini käsutuses hulganisti tööjõudu spetsiaalsete projektide jaoks. Küüditatud kasvatasid Nõukogude Liidu äärealade elanikkonda ning aitasid kaasa nende arengule. Üldiselt oli sunnitööjõud majanduslikult siiski ebaefektiivne.

Repressioonide hulk oli uutel okupeeritud aladel suurem kui vanades liiduvabariikides.  Seda on näha juba Gulagi statistikast, kus Baltimaade inimesed on tugevasti üleesindatud. Suure terrori ajal olid Baltikumi rahvad tõepoolest vaenulike rahvaste nimekirjas. Ometi ei nõustu ma arvamusega, et Stalin oli äärmuslikult Baltikumi-vastane ja et tema tegevust võib pidada genotsiidiks. Balti liiduvabariikides korda saadetud repressioonide enamik oli siiski seotud reaalse vastupanuga, puhastamisega ja kollaboratsiooniga. Vanu liiduvabariike oli puhastatud juba 1917. aastast alates. Stalin kohtles Baltikumi elanikke leebemalt kui Krimmi tatarlasi või tšetšeene. Stalini eesmärk oli ühiskonna puhastamine ja osa eliidi hävitamine. Teine osa Baltikumi eliidist integreeriti sovetiseerimisüritusse. Stalin ei soovinud hävitada Baltikumi rahvaid kui selliseid. Miks muidu lasti eksisteerida kolmel liiduvabariigil koos oma haridussüsteemi, kõrgkultuuri ja keelega?

Enamik ohvritest suri alatoitlusse ja nälga. Selline kriminaalne hooletus ei olnud ettekavatsetud, kuigi Stalin seda aktsepteeris. Olgu stalinism nii julm kui tahes, etnilist hävitust ei olnud Stalinil erinevalt Hitleri sõjajärgsetest plaanidest päevakorras. Selles osas vaidlen ma genotsiidiaastatest rääkivale Rein Taageperale vastu. Igal Balti liiduvabariikides läbi viidud kampaanial oli oma eesmärk ja kui neid kuidagi ühisnimetaja alla viia, siis võiks rääkida sotsiaalsest puhastusest uute okupeeritud alade NSVLi integreerimise eesmärgil. Kuid tegu ei olnud ainult sotsiaalse puhastusega, oma osa oli majanduslikel eesmärkidel, kuulekusele sundimisel, hirmutamisel, vastupanuga võitlemisel jms.

Putini Nõukogude-nostalgia on Stalini kuritegudest rääkimise tänapäeval taas raskemaks teinud. Balti poliitikud, kes räägivad genotsiidist ja püüavad ohvrite arvu tegelikust suuremana näidata, ei hõlbusta samuti teemakohast arutelu. Monumendisõjad ja kasvav asjaomase kirjanduse hulk näitavad siiski, et stalinismi kuriteod on üks kõige olulisemaid teemasid Balti riikide rahvaste kollektiivses mälus. 

Tõlkinud V.-S. M.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming