Stalini terrori üle elanud on ära teeninud nõudlikuma käsitluse

Olaf Mertelsmann

Estonia since 1944. Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Toimetanud Toomas Hiio, Meelis Maripuu, Indrek Paavle. Estonian Foundation for the Investigation of Crimes Against Humanity, 2009. 720 lk.    President Lennart Mere poolt ellu kutsutud inimsusevastaste kuritegude uurimise Eesti rahvusvahelise komisjoni aruannete ja sinna juurde kuuluvate uurimusartiklite teine ja ühtlasi viimane köide on nüüd ilmunud ning meedias on olnud sellest siiani palju vähem juttu kui esimesest köitest. Rohkem kui 2000 leheküljele on kokku kogutud peaaegu kümne aasta uurimistöö ning see kõik on inglise keeles kättesaadav. Siinkohal ei taha ma peatuda  komisjoni tööl kui sellisel, vaid ajaloolaste uurimustel ja nende esitamisel.

Raamatu 34 artiklit on loomulikult erineva tasemega. Mõnedes pakutakse täiesti uut materjali vähe kajastamist leidnud teemadel, teistes on võetud enam või vähem kokku see, mis teaduses siiani tehtud, ja täiendatud seda arhiivimaterjalide abil. Sisuliselt on keskendutud riiklike kuritegude ja stalinismi ning jätkunud sovetiseerimise rõhumismeetmete  kujutamisele. Kahjuks ei hõlma see köide peaaegu üldse viiekümnendate aastate keskpaigale järgnenud perioodi. Teos jaguneb neljaks osaks: ajalooline taust, millel puudub kahjuks sissejuhatav ülevaateartikkel, Nõukogude surveinstitutsioonid Eestis, repressioonid ise ning laagrid ja vanglad Eestis. Köite üks probleeme on selle kontseptsioon. Ajaloolased pidid andma komisjonile faktimaterjali ja taustainformatsiooni. Selle  tõttu on tekstid tihti jäänud deskriptiivseks, palju jutustatakse lihtsalt allikaid ümber – puudu jääb interpretatsioonist ja analüüsist. Nii mõnigi autor ei peatu vaata et üldse olemasoleval kirjandusel.

Tugevuseks on kindlasti arhiividokumentide ulatuslik läbitöötamine, kuid silma torkab, et Venemaa arhiive ei ole eriti intensiivselt kasutatud. Seetõttu ei saa seda köidet kuidagi vaadelda kui uurimuse lõppjaama, pigem kui vahepeatust. Pilguheit  kasutatud kirjanduse nimekirja ja viidetesse paljastab, et osa olemasolevast kirjandusest ei ole leidnud teed käesoleva köite artiklitesse. Kaastööd teinud ajaloolased on kindlasti suure töö ära teinud ja see raamat viib teadust arvukates küsimustes edasi, kuid tulemus on siiski pigem rahuldav kui hea. Võrreldes esimese köitega on esitlusviisi pingumale tõmmatud, mistõttu on raamat õhem ja sisaldab tänu sellele ka vähem ballasti. Inglise keel on parem sealhulgas terminoloogia, kuid tekstid ei ole kahjuks ikka veel ladusad. Ette tuleb terve rida keele- ja trükivigu. Sisse on hiilinud ka mõned faktivead, nii olevat näiteks 1934. aastal tervelt 84% elanikkonnast põllumajandusest elatunud (lk 37). Tõenäoliselt on toimetajatööd tehtud kiirustades ja mitte piisava põhjalikkusega. Enamik kaastöid on tasemel, mis ei luba neid avaldada mõnes juhtivas ajakirjas või mõne nimeka kirjastuse väljaandel. 

Kas ei oleks võinud veidi rohkem aega võtta? Üks võimalusi oleks kaasata retsensioonimenetluse käigus eksperte väljastpoolt töögruppi. Suur osa kaastööd teinud ajaloolasi on doktorandid. Loomulikult on doktorikraadiga lähiajaloolaste arv Eestis piiratud, kuid nimekate ajaloolaste kaasamine nii kodu- kui ka välismaalt oleks küll uurimused ajaliselt tõenäoliselt pikemaks venitanud ja see oleks ka kallim olnud, kuid tõenäoliselt oleks siis ka  tulemus veidi parem olnud. Eesti elanikud, kes on ise Stalini-aegse terrori üle elanud, on ära teeninud kvaliteedi poolest nõudlikuma käsitluse. Kuna avaldatud tõlkeartiklid on kirjutatud eesti keeles, tuleks need projekti rahastajale – nimelt Eesti maksumaksjale – ka toimetatud originaalversioonis kättesaadavaks teha, näiteks Internetis. Maailmas on mitmeid näiteid riiklikult finantseeritava uusima ajaloo uurimise kohta,  nagu näiteks Lähiajaloo Instituut Münchenis või Poola IPN (Rahvusliku Mälu Instituut), kusjuures Poola näite puhul kõlavad ka teatavad etteheited poliitilise orientatsiooni koha pealt. Need ametkonnad on palju suuremad, nende rahastamine on ulatuslikum kui eesti rahvusvahelisel komisjonil ning ka nende publikatsioonid on kvaliteedilt palju paremad.

Üks põhjusi peitub arvatavasti selles, et seal töötavad ajaloolased on tavaliselt doktorikraadiga  ning nad on juba eelnevalt tõestanud, et on võimelised kõrgetasemeliseks iseseisvaks uurimistööks. Kõnealune köide on arvandmete, faktide ja detailide poolest ajaloolase varasalv. Hoolikalt välja valitud illustratsioonid rikastavad köidet, nagu ka nime- ja koharegister, bibliograafia ja lühielulood. Seetõttu jääb veel pikaks ajaks andmete vaatamiseks ja kontrollimiseks kasutusele. Asjast huvitatud lugeja peab läbi töötama  ulatusliku tekstimassiivi, ta leiab palju uut eriti seoses Eestis paiknenud laagritega, kuid on arvatavasti veidi pettunud käsitluse deskriptiivsuse, keelekasutuse ja kahjuks vaid rahuldava üldise taseme tõttu. Seepärast kaldun ma arvama, et vaid vähesed lugejad loevad selle köite täielikult läbi. See raamat on tõesti vaid vaheetapp pikal teel nõudliku koguteoseni, kus käsitletud stalinismi ajalugu Eestis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming