Sport on poliitika

MIHKEL MUTT

Äsja nägime, kuidas vutilahingute ajaks olid sajad fännid oma näo rahvuslipu värvi võõbanud. Kas see oli lahe koomusk? Kui tõsiselt tuleb võtta spordilahingute ajal väljenduvat rahvuslust? See on tähtis, sest küsimus, kas Euroopa rahvaste viimaste aastasadade traditsiooniliselt tugev natsionalism on kadumas või mitte, pole kaugeltki metafüüsiline. Vastupidi, sellega on seotud kõik plaanid Euroopa tihedamast integreerimisest. Ükskõik siis, kas Brüsselis natsionalismi otsesõnu suhu võetakse või mitte. Mitmed Vanasse Maailma akrediteeritud ameerika ajakirjanikud avaldasid imestust, millise leegiga lahvatas natsionalism selleks EMiks. Ameerikas on muidugi ka fännid ja kaasaelamine, aga see olevat seotud oma koduklubi kui geograafilise paigaga, linna, mitte rahvusega. Ka Ameerikas peeti 70. ? 80. aastatel fännide vahel samasuguseid lahinguid nagu Euroopas vutihuligaanide vahel. Seda on seletatud Ameerika identiteedi nõrgenemisega. Vietnami sõjale järgnenud pohmeluses. Ei olnud kindlust selles, mis Ameerika on ja mis võiks olla tema roll maailmas. Selle frustratsiooni tõttu klobitigi üksteist. Aga Reagani ajal hakkas patriotism kasvama, Ameerika sai missiooni, kuulutades end demokraatia kaitsjaks ükskõik millises maailma nurgas, ja kodune klohmimine pesapallikurikatega vähenes kohe. Ja pärast 11. septembrit on see veelgi vähenenud, sest Ameerika pelgalt enam ei kaitse demokraatiat, vaid ekspordib seda.

Siit võiks järeldada, et Euroopal puudub praegu identiteet, puudub kindel missioon maailma suhtes. Selles on kahtlemata tõetera. Vana Euroopa oma kunagiste koloniaalimpeeriumidega, Euroopa kui kahe suurema sõja vallandaja ning tallermaa ja seejärel kommunismi vastu võitlemise eelpost on minevik, uus Euroopa aga alles kujuneb.

(Muide, Ameerika kuulumist teiste riikidega võrreldes eraldi klassi ei näita üksnes Kyoto protokolli ja rahvusvahelise tribunali eiramine, sõjaline ja majanduslik võimsus, vaid ka leigus muu maailma kõige populaarsema spordiala suhtes. Jalgpalli ajavad taga niihästi moslemid kui hindud, valged kui mustad. Jookseb Venemaa, jookseb suur hiina rahvas, kelle naised on vaata et maailma parimad. Aga Ameerika on nii eneseküllane, et ei pane seda miskiks. Nagu vormelite võidusõitugi.)

Kas spordivõistlustel väljendatavad emotsioonid on ehtne natsionalism või midagi muud? (Igaks juhuks möönan, et on halba ja head natsionalismi, nii nagu on head ja halba kadedust.) Vahel kohtab seisukohta, et spordivõistluste puhul on tegu mingi kastreeritud või taltsutatud natsionalismiga või siis millegi masturbatsiooni-laadsega, millest pole karta kurja viljastavaid seemneid.

Minu arvates on spordiga kaasnev emotsioon kõige ehtsam natsionalism. Me oleme paremad! Kui selle tõestamine, et just sinu rahval on kõige paremad näidendid ja kõige ilusamad tüdrukud, on raske ülesanne, siis spordis on tulemused konkreetselt mõõdetavad. Ja pange tähele: me pole tingimata mitte sellepärast paremad, et olime teistest tehniliselt ja moraalselt üle, vaid olime lihtsalt paremad. See ?kirjeldamatu? paremus ongi natsionalism. Ega siis Kreeka ei juubelda praegu oma meeste supertaseme ja näidatud mänguilu pärast. Sellest saab ka vaevalt rääkida, ja see polegi tähtis. Tähtis on, et võitis Kreeka ja kreeklased. Võitis meie rahvas.

Sest Kreeka võidule ei elatud kaasa üksnes Kreekas; ka Ameerika ja Euroopa kreeka restoranides pidutseti nii et küll sai.

Aga rahvusest asi kaugemale ei küüni. Euroopalik identiteet on ikka nõrguke. Kui reisides kohtad teisel pool maakera taanlast või veel parem soomlast, siis tekib küll mingi ühistunne. Aga spordis mitte eriti. Üks Euroopa rahvas ei pruugi teisele üldse pöialt hoida, pigem vastupidi. On enam kui tõenäone, et kui finaalis mängiksid Prantsusmaa ja Brasiilia, siis oleksid inglased Brasiilia poolt (nii nagu meie olime kunagi jäähokis tðehhide poolt). Ja vaadakem, kui ulatuslikult kasvõi meie ajakirjandus kajastab nende välisklubide käekäiku, kus lööb kaasa mõni eestlane. Kuigi klubi ise on hoopis teises riigis, oleks justkui ka meie asi mängus. See side on rahvuslus.

Selle valguses tundub mulle, et plaanid Euroopa ühisest välispoliitikast on mõneti enneaegsed.

Et natsionalism spordis liialt mõjule ei pääseks, on näiteks olümpiamängudel ametlik punktiarvestus ammu kaotatud. Ei mingit paremusjärjestust, tähtis on sport ja osavõtt. Ometi teab igaüks, et kui Erki Nool võidab kulla, siis ta võidab selle Eestile, aga kui äpardub, siis äpardub kui eraisik.

Mäletatavasti oli raudse eesriide ajal sport vägagi poliitika. Tasub meenutada, mida tundis eesti rahvas, kui Tallinna Kalev tuli võrkpallis N. Liidu meistriks. Kas on võimalik, et midagi sarnast tekib kogu Euroopa lõikes? Seoses sellega tundub praegu kõige huvitavam ja spekulatiivsem küsimus, kas valitseb mingi pöörane seos selle vahel, mis toimub praegu Euroopa sisepoliitikas, ja lõppenud vutilahingute vahel. Kas see, et kõik suured langesid välja ning poolfinaali jõudsid üksnes väikesed (meie vaatevinklist küll keskmised) riigid, on puhas juhus, või kuidagi seotud sellega, et viimased kardavad suurriikide liigset domineerimist ühendatud Euroopas? Ja et just selle vastu oli suunatud väikeste trotslik põrutamine? Vastust näitab aeg, aga pean tunnistama, et niimoodi mõelda on ootamatult meeldiv.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming