Spordikommentaator kui praktiseeriv filosoof

Parimad olümpial osalejad on need, kes ei aja taga aplausi ega kasumit, vaid kes on saabunud mängudele vaatlejatena, mõtisklema, mis seal staadionil õigupoolest toimub.

MEELIS OIDSALU

Kes kõneleb, kui kõneleb spordikommentaator? On see lihtne inimene, kes on kohal ja üritab vaatajale-kuulajale edasi anda oma kohalolu ja tunnistatava sündmuse ainukordsust? Või on ta keegi, kes kehastub publiku kollektiivse teadvuse eestkõnelejaks, et võimaldada nt rahvusmeeskonna matši ülenemist pelgast spordisündmusest kollektiivse identiteedi manifestiks? Või pakub kommentaator omamoodi meelelahutuslikku sisekõneteenust mängu jälgijaile, tuge oma tugitoolisportliku kogemuse mõtestamiseks?

Spordikommentaator on esmalt tegelikkuse maaletooja. Eriti aegadel, mil kõik näib olevat ebakindel, hägune ja muutlik, pakub sport midagi mõõdetavalt muutumatut. Võrreldes kujutava kunsti, muusika, moe, aga ka teaduse meeletu arenguga on sport jäänud omalaadseks stabiilsuse oaasiks, olles konservatiivne ka tehnoloogiliste uuenduste suhtes. Vastuseis jalgpalli väravajoone tehnoloogiale oli jäik kultuurilistel, mitte tehnoloogilistel põhjustel ja näitas, kui palju objektiivsusest ja õiglusest enam väärtustatakse spordis autentsust ja stabiilsust. Spordi objektiivsusetaotlus on müüt, aga sportlike tulemustega (olgugi ebaõiglasel teel saavutatud) ei saa ometi vaielda. Sportlik tulemus on fikseeritud fakt, ja faktinälg, nälg fikseeritud tegelikkuse järele on miski, mida spordikommentaator edukalt rahuldab. Kuni Eesti suusatajatega seotud dopinguskandaalideni oli selge, et poliitikud valetavad rohkem kui treenerid, sportlased või spordikommentaatorid. Enam mitte. Ometi on autentsus see, mida spordikommentaator kas etendades (Alvar Tiisleri maneerlikud karjed) või siiralt (Lembitu Kuuse hääle murdumine otse-eetris) vääristab. Eesti on seni veel puutumata Lääne spordikommentaatoreid painavatest šabloonidest. Keegi ei hakka ERRi spordiülekande ajal eksalteeritud häälega ülekande sponsori reklaamteksti ette vuristama. Tõsi, omad klišeed on meilgi ja kommentaatori üks suuremaid ametialaseid väljakutseid ongi klišeede alla mattumise vältimine. Kuidas hoida alal ehedat spontaansust, kuidas jätkuvalt vaimustuda enda kohalolekust ning nakatada kohaloleku-tundega ka vaatajat? See kohaloleku-tunne ei ole alati meeldiv, küll aga erutav. Kohe-kohe mängu lõpuni jäävate minutite loetlemises – eriti kui kodumeeskond on kaotusseisus – on midagi päriselt hingematvat. See on nagu kuiv treening kõikideks elulisteks, tegelikeks lõppudeks. Mis spordiajakirjandust muude ajakirjanduse žanridega võrreldes ehk õilistab, ongi see, et nad on endiselt „põllul“, pidevas kontaktis aina tekkiva tegelikkusega, mitte ei ime pastakast esseid ega juhtkirju välja.

Spordikommentaator on tahtmatult ka identiteeditööline. Ma ei mõtle siin ainult rahvuslikku identiteeti edendava mina-kõne vormimist rahvuskoondise mängu ülekande ajal. Rahvusliku või ühiskondliku identiteedi edendamise küsimus ei ole spordis sugugi nii ühene. Kaasaegset olümpialiikumist võib käsitleda kui esimest kaasaegset kultuurilist üleilmastumisilmingut, rahvusülese, poliitikaülese, üldinimliku identiteedi võimalikkuse manifesti. Ometi peetakse nt võimalust olümpialipu all võistelda (Venemaa dopinguskandaal) tänini häbiasjaks ning spordimaailma migratsioongi (mustanahalised Türgi pikamaajooksjad või Qatari kergejõustiklased) pole miski auasi. Idee tasandil peaks üleskutse citius, altius, fortius kehtima võrdselt kõikidele sugudele, rassidele, sotsiaalsetele klassidele, uskudele. Praktika on spordis paljuski teine. Ei pea lugema Beverley Turneri raamatut „The Pits: The Real World of Formula One“ (2004) ega kuulama Kuku raadio saadet „Mehed ei nuta“, et märgata spordis laiutavat šovinismi ja seksismi, millele kunagi pole kuulnud ühtki Eesti spordikommentaatorit või -ajakirjanikku tähelepanu pööravat. Samas on kohalike venelaste spordi staatusest välja murdnud jalgpalli peetud õnnestunud rahvusliku integratsiooni projektiks ja Eesti spordiajakirjanikegi kiituseks võib öelda, et venelasi nad ei võõrista. Ometi on sport – olgugi väidetavalt apoliitiline tegevus – sügavalt poliitiline nähtus, mis eriti autoritaarsetel režiimidel aitab kindlustada riigikorra legitiimsust. Elasime oma olümpiavõitjatele siiralt kaasa ka nõukogude ajal, võitjad olid omad ka võõra lipu all.

Olümpiamängudel ja muudel tiitlivõistlustel on spordiajakirjanikud suurte lugude, suurte isiksuste jahil. Ja see vist ongi üks olulisemaid omadusi, mida healt spordikommentaatorilt ootame. Isegi dopinguskandaalid ja korruptsioon spordiorganisatsioonides ei ole suutnud sportlaste ühiskondlikku staatust mingite üldinimlike väärtustena lõplikult diskrediteerida ja seda võib-olla ka põhjusel, mida me publikuna ei julge endale alati tunnistada: isikupärase, legendaarse sportlase vahelejäämine dopinguga võib olla publikule teinekord erutavam, isuäratavam kui ausa nohiku kuldmedal. Võimalus, et meie kangelane käib alla (nagu käisid alla näiteks Matti Nykänen, Mike Tyson või Mati Alaver), annab ka tavainimesele teatud moraalset hingamisruumi. Spordis esinev võimalus libastumiseks on sama oluline kui selles kehastuv lubadus ausaks, õiglaseks konkurentsiks. Spordi juures on oluline võimalus kogeda nii ekstaasi kui pettumust, aga selle juures on tähtis ka vahekord, kompositsioon. Spordil kui etendusel on oma vorminõuded, spordikommentaatori roll on neid vorminõudeid rahuldavaid lugusid ära tunda ja vaataja-kuulajani tuua. Kes see tegelane on, kes seal hüppab ja kargab? Milliseid takistusi on ta pidanud ületama, et starti jõuda? Kas on saatus olnud tema vastu õiglane? Kommentaatori roll on seda jaburat kultuurilist, üdini ärilist ja poliitilist nähtust nagu tänapäeva tippsport inimlikustada. Keskendumine spordi kui etenduse vorminõuete rahuldamisele, spordiheeroste elusaatuste kirjeldamisele, suurte lugude otsimine jms võimaldab varjata seda, mis tänapäeva tippsport võib-olla tegelikult on: ekstaatiline enesevigastamine üldsuse kuuluvusvajaduse, ärimaailma huvide ja poliitikute populaarsuse nimel.

Spordiajakirjandust ja eriti kommenteerimist on peetud pehmeks ajakirjanduseks, millekski, mis paikneb meelelahutuse ja ajakirjanduse vahepeal, millele justkui ei kehtikski samad nõuded, mis ajakirjandusele. Ent spordiajakirjandus, sh spordikommentaar, on märksa tõsisem ja sügavam kultuurifenomen, kui pealtnäha paistab. Arvestades spordi suurt rolli poliitilise, rahvusliku ja sotsiaalse identiteedi vormimisel, tuleks ehk ka spordiajakirjanduse enda pehmemais žanreis (nagu seda on spordikommentaar) suuremat tähelepanu pöörata enesereflektsioonile. Ideaalne spordikommentaator on ka praktiseeriv filosoof, seesugune, keda kirjeldatakse ühes Antiik-Kreeka vestes valitseja Leoni ja Pythagorase vahel. Leon nimelt imetleb Pythagorase mõistust ja uurib, millisest kunstist viimane enim tarkust ammutab. Pythagoras tunnistab seepeale, et kunste ta ei tunne, ent on filosoof. Leon, kummastatuna mõiste uudsusest, pärib, mida tähendab „filosoof“ ning mil moel erineb filosoof ülejäänud inimkonnast. Pythagoras pakub vastuseks järgneva metafoori: kui võrrelda elu olümpiamängudega, siis leidub seal nii neid, kes võistlevad au ja kuulsuse nimel, kui ka neid, kes ajavad taga majanduslikku kasu. Aga parimad olümpial osalejad on need, kes ei aja taga aplausi ega kasumit, vaid kes on saabunud mängudele vaatlejatena, mõtisklema, mis seal staadionil õigupoolest toimub. Nii on paslik ehk ka spordikommentaatoril enne järgnevat otseülekannet – enne publiku ootuste teenindamist, enese emotsionaalset üles kütmist, kangelaslugude heietamist – eneselt aeg-ajalt küsida: mis kurat siin tegelikult toimuma hakkab?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar