Sotside imagoloogiline lõks

Ei saa ühekorraga nõuda sotsiaalselt võrdsemat ühiskonda ning lähtuda õhukese riigi mudelist, kuna viimasest ei piisa esimese ülalpidamiseks.

KARL LEMBIT LAANE

Eesti paradoks on, et riik on uskumatult vaene, ent ka üllatavalt rikas. Kui võtta lahti andmebaasid, pingeread või vaadata, millistesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse Eesti kuulub, siis pole kahtlust: me oleme maailma rikkaima viiendiku või isegi nn kuldse miljardi seas. Seejuures on meil juba aastakümneid elanud vaesuses, olgu suhtelises või absoluutses, üle viiendiku rahvast ning varalise ebavõrdsuse tase on idaeuroopalikult kõrge. Selline olukord soosib justkui sotsiaaldemokraatlikku poliitikat: on olemas nii suurt osa rahvastikust puudutavad põletavad probleemid kui ka ressursid nende lahendamiseks (või vähemalt leevendamiseks). Aga võta näpust, Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE) on oma olemasolu jooksul suutnud ületada 20% toetusbaasi vaid aastatel 2011–2014, jõudes paar korda isegi üle 30%. Valimistel on aga alati potentsiaal täitumata jäänud.

SDE järjepideva alajõudluse põhjusi on muidugi mitu, alustades erakonna liikmetest (nn intelligendid, kellega keskmisel Eesti inimesel on keeruline samastuda) ja lõpetades sisestruktuuri küsimustega (liigne tsentraliseeritus, ebapiisav kaasamine jms). Need komistuskivid pole aga SDE-le ainuomased ning seetõttu ei tohiks alasoorituse põhjus peituda siin. Üks võimalik seletus on mineviku taak. Mitte küll selles mõttes, nagu oleksid sotsid teinud midagi poliitiliselt enneolematult rumalat/korruptiivset, vaid varju heidab Eestis viimase okupatsiooni ajal kogetud sotsiaalsus ja vasakpoolsus (on muidugi vaieldav, kas oligarhiline ja rangelt tsentraliseeritud NSVL oli ikka vasakpoolne). See on seos, mida kinnistavad ka SDE juhtfiguurid Lauristin, Allik, Anvelt jt, kes seostuvad nime poolest eelmise režiimi kangelastega (seda võimendab ka erakonna hiljutine otsus ametlikult tunnistada nimetust „sotsid“, mille vastu aastaid võideldi). Muidugi võib sama öelda ka teiste erakondade (endiste) esifiguuride kohta, kel oli tol ajal poliitiline ametikoht: Kallas, Ansip, Savisaar, Ammas jne. Isegi selline padurahvuslik erakond nagu EKRE ei ole sest seosest prii, kuni selle auesimeheks on Rüütel.

Erinevus SDE ja teiste erakondade vahel näib peituvat vaid selles, et kui teiste erakondade säärased figuurid on näidanud oma võimet edukalt ümber orienteeruda (autoritaarsest) sotsialismist (paljude kannatuste suhtes ignorantsesse) kapitalismi, siis sotsiaaldemokraadid võiksid justkui apelleerida kas demokraatlikule sotsialismile (seda pole tehtud) või sotsiaalsemale turumajandusele (selle saab jälle seostada perestroika ja niiviisi ikkagi NSVLiga). Seega ei vastandu kumbki loosung piisavalt tugevalt eelmise režiimiga.

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski on seni toetanud rohkem käsi ja kontrolli tüüpi poliitiliste meetmete rakendamist, kuigi on ka võimestavaid meetmeid, nagu nelja aasta jooksul tervishoiule 215 miljoni lisaeuro eraldamine.

Hendrik Osula / Ekspress Meedia / Scanpix

See imagoloogiline lõks on vahest SDE suuremaid murekohti, kuna seda ületamata ei ole võimalik tõusta peaministriparteiks. Rõhutan, et küsimus on sotside ideoloogilises kuvandis, mitte niivõrd programmis. Kuigi käibetõeks on kujunenud väide, et sotsidel puudub tõsiseltvõetav majandusvisioon, pakuvad nad Eesti väiksust, demograafiat ja eripära arvestades päris mõistlikke variante: riigi suurem roll sotsiaalmajanduslikes küsimustes on meie turu struktuurse nõrkuse (väiksuse) tõttu paratamatu ning tugev heaoluriik, mida sotsiaaldemokraadid propageerivad, on tõestanud ennast nii paljude ühiskonnaprobleemide lahenduse, suurema nn positiivse vabaduse tagaja kui ka majandusarengu kiirendajana. Nagu on väitnud Andrew Heywood, siis negatiivne on vabadus millestki välisest (nt valitsuse piirangutest eraelule), positiivne aga vabadus millekski, mis lähtub isikust enesest (nt inimese võimekus ennast teostada ja arendada).*

Selleks et sotsiaaldemokraadid saaksid oma ideed valitsusjuhina ellu viia ehk ületada toetuse madalseisu, tuleb neil õppust võtta minevikust ja vastata küsimusele: mis oli SDE kuldaja ehk aastate 2011–2014 hiigeltoetuse taga? Tollaste erakorraliste sündmuste taustal – Silvergate, ACTA, „Harta 12“, jääkelder, rahvakogu jne – seostusid sotsid demokraatia, kodanikuühiskonna ja värske õhuga korruptsioonihõngulise valitsemise tingimustes, sihiks Stenbocki maja. Nüüd tulevad nendega seoses esmajoones – kohati ülekohtuselt – pähe vaid sõnad nagu „keeld“, „käsk“ ja „aktsiisitõus“.

Säärane asjade seis tuleneb sellestki, et sotside praegune täidesaatev positsioon ja halduspoliitiliste instrumentide valik soosivad sotsiaalautoritaarsuse kuvandit. Võtame näiteks nende ministriportfellid: ettevõtlus-, sise-, välis-, kultuuri- ning tervise- ja tööminister. Ainult viimane neist seostub a priori sotsiaaldemokraatlike ideaalidega, ülejäänute puhul pole seos nii selge (eriti nn jõuministeeriumide puhul). Tervise- ja tööminister on seni toetanud rohkem käsi ja kontrolli tüüpi poliitiliste meetmete rakendamist, mis seostub autoritaarse (ehk kaudselt nõukogulikuma) poliitikaga, nt alkoholireklaami, koolipuhvetite menüü jne piirangud (kuigi on ka võimestavaid meetmeid, nagu nelja aasta jooksul tervishoiule 215 miljoni lisaeuro eraldamine).

Miks on nii tehtud? Esiteks tõotavad need olla lühiajaliselt kõige tõhusamad ja potentsiaalselt tulemuslikud; teiselt poolt pole sotsidel ressursside poolest eriti muud valikut. Kuni valitsuses on parempoolsed erakonnad ning neil on kontroll rahanduspoliitika üle, ei ole võimalik vasakpoolset või sotsiaaldemokraatlikku poliitikat täies ilus ellu viia. Ei saa nõuda ühekorraga sotsiaalselt võrdsemat (ja nii ka õiglasemat) ühiskonda ning lähtuda õhukese riigi mudelist, kuna viimasest ei piisa esimese ülalpidamiseks.

Siin peitubki sotside nõrkus: tõestamaks, et on võimalik olla vasakpoolne, olemata nõukogulik, on vaja vähem käsu- või sunnimeetmeid ja rohkem võimestavaid (neid, mis suurendavad inimeste positiivset vabadust, mitte ei piira seda). Selleks on aga vaja suuremat võimu valitsuse tuluallikate üle, et viia näiteks maksusüsteem progressiivsetele alustele. Selleks on aga vaja piisavat rahva toetust, et moodustada valitsus vaid koos Keskerakonnaga ning jätta parempoolsed mõneks ajaks võimult kõrvale.

Selle eeltingimuseks on aga omakorda kuvandi muutus (ehk tekib nõiaring) või mõni nii tõsine ühiskonna sündmus, mille puhul sotsid suudavad usutavalt tõestada, et just nemad oskavad pakkuda parima lahenduse. Viimane on aga aina ebatõenäolisem juba varem mainitud põhjusel: tihti räägib erakond intelligentide arusaamatus keeles, jättes külmaks just need, kellele SDE positiivne programm on suunatud (nt paljud vaesed), eriti kui see suhtumine on mingil moel patroneeriv või üleolev.

Siin on aga tunduvalt paremini kanda kinnitamas EKRE, kes apelleerib nii vasakpoolsemale sotsiaalmajanduspoliitikale kui ka marurahvuslusele, olles samal ajal paljudele valijatele mõistetavam ja emotsionaalselt lähemal (flirtides samal ajal natsionaalsotsialismiga) kui SDE. Säärane tendents, kus rahvusäärmuslased segavad oma rassilised ja usuvähemuste-vastased hoiakud vasakpoolsemate lubadustega, tõotab nõrgestada sotsiaaldemokraatide positsiooni, eriti kui viimased on võimul ning nende vastu saab välja mängida elitarismi kaardi. Viimase kuulsaim näide on 1930. aastate Saksamaa.

Ajalugu ei kordu kunagi üks ühele, aga parem on sellise stsenaariumiga uuesti mitte riskida. Kandev roll selle tõkestamisel on aga just SDE-l. Seepärast oleks ehk aeg oma taktika ümber mõelda, arvestada oma retoorikas rohkem keskmise Eesti inimese hoiakute, kõnepruugi ja maailmatajuga ning teha oma kandvateks halduspoliitilisteks instrumentideks just need, mis inimesi võimestavad, suurendavad nende positiivset vabadust. Suurt osa EKRE ja sellelaadsete liikumiste toetajaskonnast ei peaks nägema kui harimatuid ja ajupestuid, vaid püüdma mõista, miks on nad valinud just selle suuna, kuigi SDE poliitika peaks neile märksa enam kasuks tulema. Kui see on tehtud, on peaministritool vaid aja küsimus.

* Andrew Heywood, Political Ideologies. An Introduction. Palgrave Macmillan, Basingstoke 2007, lk 55–56.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming