Sotsialist Vilde

Aarne Ruben

  “Revolutsioonis peavad kõik kaasa rühmama...”

 

Klassikute hulgas on Eduard Vilde saatus meil erandlik. Kirjanik Vildest tehti Nõukogude ajal kõigi rõhutute kaitsja, sotsialistliku realismi kanoniseeritud pühak, kes ühena vähestest varasematest sulemeestest paljastas halastamatult klassivastuolusid. Sotsiaaldemokraat Vilde bolševikevastased ütlused vaikiti maha, kuigi,Vilde oli alati korrektne ning mingit laussõimu endale ei lubanudki.

Sotsiaaldemokraatia algus Maarjamaal on hämar, enamlus Eestis ei ulatunud ajas tagasi isegi mitte 1905. aasta revolutsioonini. Sotsialism hakkas võrseid ajama siis, kui Vilde kuulas Berliini Reichstagis Wilhelm Liebknechti ja August Bebeli kõnesid. Seega kohtame juba 1891. aasta Berliinis Vildet veendunud sotsialistina. Nende aegade sotsialism oli intelligentide ja õpetajate pärusmaa. Kõik see, mis algas osisega “sots-”, oli kahtlane, sest näiteks vene rahvas mäletas väga hästi, et Aleksander II olid tapnud anarhistid.

Sotsialism oli saksakeelse ringkonna pärusmaa ning kelle haridus gümnaasiumi omast allapoole, sel polnud temaga mingit pistmist. Ilus on pidada sotsialismi maaletoojaks Vildet. Ent võib arvata, et madalamatesse rahvakihtidesse hakkas see kiiremini jõudma hoopis Mihkel Martna tegevuse läbi. Äsjane äriteenija Martna käis juba 1891. aastal Tartus ringi, keelatud kirjandus kaenla all. Martna liikus revolutsiooniliste läti ja juudi tudengitega Riiga, kus nuuskurid ta Jānis Rainise juhitud ajalehe Dienas Lapa juures 1897. aastal paljastasid.

“Sotsialism on Vilde ja Martna salakaup, kuuevoodri vahel sisse mugeldud,” kõneles Konstantin Päts ühe tööliste lehe teatel Tallinna raekojas tõenäoliselt 1917. aasta 21. – 23. oktoobri paiku, demokraatia viimastel päevadel.

Sotsialismi alguspäevade poliitilist kirjandust ja lendlauseid on meil metoodilise järjekindlusega uuritud, kuid veelgi põnevam on seda teha ilukirjanduse abil. Kuidas sotsialistidest nende algusaegadel aru saadi, näitab mõnes Gorki teoses korduv motiiv, kuidas lihtne mees ähvardab halastamatult läbi peksta sotsialistliku sofisti, kui see talle “seda tööliste õpetust ei õpeta”. Liigsed suupruukijad lõpetasidki “tööliste õpetusega” halvasti, näiteks mäletab ajalugu ikka veel seda mehist nahatäit, mille seltsimees Stalin 1907. aastal Londoni dokitööliste käest sai.

Et sotsiaaldemokraatidel oli sajandi viimasel kümnendil tsaaritapja imago, siis oli ka Vilde sellega tagasihoidlikum. Tema klassipositsioon avaldus romaanides “Külmale maale” ja “Raudsed käed”, sotsialistlikke artikleid me tema selle perioodi pärandist ei leia. Ka Pätsu Teataja, kus Vilde töötas, oli vähemalt 1905. aasta oktoobripäevadeni apoliitiline. Kuid selle apoliitilisuse taga oli tsaarivõimu jaoks midagi veel kohutavamat, nimelt püüd rahvast harida selle määrani, mida ta ei tohiks teada. Näiteks sedagi, et hääletamine seisusekvootide järgi ei ole euroopalik, pigem on see omane orjade ühiskonnale. “Meil on kõik orjad ülevalt alla!” kordas Lenin nördinult.

Balti parunile olid Vilde ja teised föderalistid 1905. aastal ühed kardetavamad tegelased. Rahvusautonoomia taotlemine tulevases Venemaa föderatsioonis etniliste piiride alusel ja oma parlamendiga tähendas rüütelkonna privileegide kaotamist. Demokraatia tingimustes oleks talude rendilepingud kohtutes ja mõisates raudkappidest välja toodud ja põhjalikult ümber vaadatud. See oleks tähendanud mõisasakste valitsemise lõppu.

1917. aastal saabus Vilde auavalduste saatel isamaale tagasi ja esitas ühes teiste sotsiaaldemokraatidega täpselt samad nõudmised. Olud olid aga vahepeal põhjalikult muutunud. “Sarmaatia lagendikel laiutav korratus” ähvardas väikerahvaid enda alla matta, enamlased aga soodustasid seda. Vilde astus enamlaste vastu välja.

Nimelt kirjutas ta 1917. aasta 6. detsembri Sotsialdemokradis: “Enamlus on truuks jäänud oma esialgsele taktikale: olla ainult pimedamate hulkade instinktiliste tarviduste vastutajaks. Kuid see näitab ainult, et meil loovad jõud lühikesel revolutsioni kestvusel veel oma ülesannete kõrgusel areneda ei ole suutnud” (“Revolutsion ja panilik hirm revolutsioni ees”). Loovateks jõududeks pidas kirjanik vägivallatuid jõude.

Sotsialdemokraat Vildet oli vaja ka üsna konkreetseteks ülesanneteks. Näiteks konfiskeerisid päev enne 1917. aasta jõuluõhtut neli punakaartlast ajalehe Sotsialdemokrat pangas hoiul olnud paberilao (200 puuda “laia paberit”). Nad tegid seda tööliste nõukogu ja sõja-revolutsioonikomitee otsusel, mis keelas peita liigseid paberivarusid. ““Sotsialdemokradi” paberi äravõtmine on enamlaste poolt ainult üks lüli pikas vägivallategude ahelas, mida on korda saatnud partei, kes oma võimu püssitikkude abil maksma pani… Vaja oli meie parteil keel suust lõigata, et oma häältepüüdmisel võitlust vähem oleks,” kõneles Vilde Tallinna linnavolikogu liikmena raekoja aknast 1918. aasta 5. jaanuaril volikogu koosoleku lõpuajal kokku tulnud töölisrahvale. Kommentaariks olgu aga lisatud, et vägivallatempude partei siiski ei sulgenud oma lühikesel valitsemisajal 25. X 1917 kuni 23. II 1918 ESDTP lehte Sotsialdemokrat, küll aga tegid Saksa okupandid maale jõudes seda otsekohe.

Vilde allkiri seisab Sotsialdemokratlise Partei valimis-märgukirja all valimistel Asutavasse Kogusse 1917: “Revolutsionis peavad kõik kaasa rühmama; muidu lainetavad meist sündmused üle nagu maru. Pidage meeles: iga äraandmata hääl suurendab nende jõudu, kes ajaloovankrit tagasi kisuvad. Iga kõrvalejäänud seltsimees lahendab ruumi meie klassi ning rahva vaenlastele.”

70aastase kommunismini pürgimise kogemuse toel on kaasaegsed vasakpoolsed nii mõnegi asja ümber hinnanud. Oktoobripöörde eelõhtul toimunud sotside koosolekul Vilde nõustus Nikolai Köstneri nõuandega “tööstuse kapitalistid esialgu puutumata jätta”. Tänapäeval ei saaks seesugusest armulikkusest juttugi olla, sest varandusi üldse ei eksproprieerita ja tööandjat töövõtjaks ei degradeerita.

Elaks Vilde kaasajal, siis hääletaks ta astmelist tulumaksu taotleva erakonna poolt. “Maks olgu progressivne,” kõlas sotside programmis.

Vilde artiklid ja suulised seisukohavõtud põhjustasid parteikaaslaste seas huumorit, mida tänapäevalgi poliitika tegemisel ette tuleb. Saabunud 1917. aastal Taanist tagasi, sattus Vilde kommunistide sõimualuseks. Enamlased väitsid nimelt, et Eduard polegi õige seisja töölishuvide eest, kõige agaram Vilde süüdistaja oportunismis oli keegi enamlane Otto Münther, endine majaomanik. Münther ütles, et hoopis tema ise on võitleja rahva õnne eest, sest sundis 1906. aastal Saraatovis vene papi pidama hingepalvet kuulsa leitnant Schmidti mälestuseks. Muuga ei olnud Müntheril kiidelda. Kohe pärast Tallinna saabumist vastas Eduard Vilde talle aga teravalt Tallinna Teatajas: “Ilmaaegu otsisid seltsimeeste silmad 1905. aasta kuumal võitlusväljal Müntherit taga.” Vilde lisas, et sel aastal oli O. M. pugenud vene papi selja taha.

Küll olid armsad need päevad, mil Vilde ja Martna tõstsid tööliste vanad võitluslipud, kui tasumise äike sähvis Tallinna puukvartalite kohal ning “Wabadus! Sarnadus! Wennastus!” oli kõikide õilsaim püüdmine! Aga ajad said teiseks ja seltsimeeste silmile ladestus sõmer liiv, vaikisid laulud, lagunesid salakorterid, roostetasid hektograafid ja trükikojad, kuivasid revolutsionäärineidude rindu ehtinud punased nelgid. Varna riputati tööliskomiteede nahkjopid, tehaste turbiinid jäid seisma ja Grand Marina ees peetud kõned mattusid arhiivivaikusse. Ainult Vilde sõna jäi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming