Sotsialism, liberalism ja võssakasvanud teeots

Igor Gräzin

Korporatiivne-monopolistlik kapitalism ja sotsialism nõuavad täpselt samasuguseid majandamise oskusi ja meetodeid.        Iga lollgi teab, kuidas asjad ei tohi olla, ja pole vaja suurt mõistust, et ütelda, kuidas need peavad olema. Aga kogu nipp on selles, seletab Venemaa stand-up’i grand old man Mihhail Žvanetski, et välja mõelda, kuidas üle minna sellelt, kuidas ei pea olema, sellele kuidas peab. Seda uut ja kolmandat teed on alati  otsitud – Sokratesest alates ja Karl Tõnissoni Pan-Baltooniaga lõpetades. Viimane kujutas endast Umbusi külast pärit eestlasest budisti ideaalriiki, kus oleksid ühendatud kolm Balti riiki ja kus naistel oleks elamine ja viibimine „koguneste keeldud”. Eks me kõik ole mures ja ärritatud paljude meid ümbritsevate halbade asjade (eeskätt – vaimsuse ja sellest tuleneva majanduse kriisi) pärast. Ja eks me otsi midagi uut ja „kolmandat”. Keskteed, nii-öelda.         

Laulumuusika ja ERSO       

Küllap ehk ongi kusagil olemas see uus tee, aga selle alguseots on võssa kasvanud ning me ei suuda seda leida. Hullemgi veel, meie  valmisolek koostööks otsingutes ja dialoogiks pooluste vahel – ametiühingud ja ettevõtjad, palgatöö ja kapital, rikkad ja vaesed, vaimu-inimesed ja nood teised, laulumuusika ja ERSO, pangad ja kinnisvarakad jne – on postmodernistide lubadustele vaatamata ammendumas ja võimalike lahenduste otsimise entusiasmgi on selgelt raugemas. Kui omal ajal, 1990. aastate kestel, saladusliku poliitilise allilma-lugudega seotud „lindiskandaali” ilmsiks tulles  hoiatas president Meri meid tsivilisatsiooni ja Eesti Vabariigi lõpu eest, siis kahe tollase skandalisti (Klandorf ja Savisaar) osalusega tänane päris tõeliselt ohtlik rahalantimine Moskva eriteenistustelt andis meie riigi ja ühiskonna elu üldiselt igavasse kardiogrammi vaid pisikese sakikese.       

Häda pole selles, et me ei suuda leida olukorrast väljapääsu, vaid et me seda eriti ei otsigi. Globaalne majanduslik-monetaristlikfiskaalne kollaps ja kohalik masu ning muud väiksemad kriisid peaksid olema selgeks teinud  vähemalt ühe asja: nüüdseks on sotsialism lõppenud igas mõttes, s.t mitte ainult poliitiliselt ja sotsiaalselt (?), nagu NSVLi kokkukukkumise aegu, vaid ka puhtfiskaalselt. Ei saa elada puhtast õhust ja armastusest, aastakümnendite peale võlgu ja teha eelarveid, mida keegi kunagi täita ei suuda. Arvan, et lõpuks peaks  mõistus pähe lööma sotsiaaldemokraatidele isegi Rootsis, Saksamaal, Kreekas, Inglismaal ja mujal, kus neil seni oli olnud sõna kaasa ütelda. Riigi nimel ja riigi varjus toimunud ületarbimisel on nüüdseks igavesti ots peal. Niinimetatud heaoluriiki pole tegelikult olnudki ja enam ei tule.   

Heaoluriik oli kokku lepitud vargus (maksti suuri sotsiaaltoetusi tulevaste põlvkondade ja teiste riikide arvelt), mis oleks jätkunud, kui varastatav kraam poleks otsa saanud. ELi anuvate riikide nimistu aga aiva pikeneb: Iirimaa, Hispaania, Portugal, Kreeka, küllap varsti ka Belgia. Kus ta pääseb. Mis, muidugi, ei tähenda, et fiktiivses heaoluriigis polnuks inimesi, kelle elu võib tõesti heaoluks nimetada: kaltsakad, rendikapitalistid, töötud ja reitingufirmade  tindijürid elasid tõesti heaoluliselt, aga ka nendegi hipi- ja lillelapseelu on nüüdseks ära lõppemas. Krestomaatiline näide: Madoff, NASDAQi esimees, pandi istuma 150 aastaks (ja ta juba hakkaski istuma) ning tema poeg poos enda üles koera jalutusrihmaga …         

Et mitte arvata maarjamaiseid sotsialiste teiste omasuguste hulgast välja, siis nimetaksin nendegi tänased ideed: tõsta pensioni, teha tasuta haridust, pikendada töötutoetust, suurendada palkasid, alandada hindu jne, ühesõnaga raisata seda, mida raisata ei saa, sest seda ei ole. Sotsialism kui idee on nii surnud, et kui uut algust (sic!) lubavad plakatid maha arvata,  siis ei hüppa ta niigi palju, kui kuulus „surnud kass”. Puudub isegi vaimne perspektiiv mõtlemaks sotsialistlikult sellele, mis saab edasi. Sotsiaaldemokraatia oma mis tahes modifikatsioonis (heaoluriik, õiglane riik, „roheline elulaad”, „vali kord” jne) lihtsalt ei julge oma uitavat mõtet lõpuni mõelda. Ainult kommunismis saaks olema kohutavalt palju „rohelist” diktatuuri (s.t diktatuuri mingi sellelaadse partei juhtimisel) ja lõpmatu hulk töötukindlustust  ilma selleta, et keegi teeks tööd.     

Sotsiaaldemokraadid ei suuda välja mõelda, kuidas tänastest hädadest lahti saada. Elust enesest ma ei räägigi: sotsialistide unistatud proletariaat (tänases leksikas – töövõtjad) pole kunagi eriti mässata tahtnud ja nn töölisjuhid on osutunud intellektuaalideks, kellest saavad kiiresti Max Weberi teoorias kirjeldatud bürokraadid – Jakobson, Semper, Barbarus, Kruus, kõik Lauristinid … Ja pole raske endale ette  kujutada Londoni oblastikomitee I sekretäri Bernhard Shaw’d ja Ameerika NSV kommunaalmajanduse ministrit Eleanor Roosevelti, kui ajalugu oleks tollel nõksakukohal läinud veidi teisiti.   

Meil, s.t inimkonnal, tookord lihtsalt vedas tänu sellele, et teiste vasakpoolsetega (Picasso, Aragon, Trotski) võrreldes humaanne Stalin ei lasknud noid tegelasi võimu juurde. Sotsialiste pole huvitanud see, kust inimesed süüa saavad, vaid see, kuidas söögikraami valitseda. Erinevus Tallinna linnavalitsuse, sotside ja „roheliste” vahel pole olemuslik, vaid esteetiline: esimene on inetu, aga viimastes on kahtlemata ilusat. Kuid kiretute vaatlejatena tunnistagem:  ka vana ja hea liberalismi aeg tiksub oma viimaseid aastakümneid. Liberalismi all mõistan ma vaba turumajandust nagu Adam Smith ja eetikat nagu Jeremy Bentham. Moraali mõttes on turumajandus majandusliku kooselu vorm enam-vähem ausate ja enam-vähem testamentideusku inimeste jaoks.         

Vaba turu tingimustes toimub turukonkurents, mille tulemusena langevad hinnad, muutuvad efektiivsemaks tootmiskulud ja tõuseb pakutavate kaupade, teenuste, elukeskkondade vms kvaliteet. Aga viga on selles, et tegelikult ei ole seda vaba turu olukorda enam olemas. Seega on ju igati loogiline, et kasvavad hinnad, alates energiast ja lõpetades vorstiga,  ja langeb kvaliteet (kas keegi veel mäletab, et millalgi anti lennukites sööki, mis ei taandunud sihvkadele?). Me näeme seda oma pisikeses Eestiski, kus majandusvabadust peaksid ju ometi soodustama nii turu väiksus ja kui ka sellel osalemise kergus, arvestades tarbimise lokaalset iseloomu. Aga asjade tegelik seis turumajanduses on lausa groteskne: läbivilksatanud kampaania kartellide  vastu Tallinna linnas kestis isegi korruptsioonivastase võitluse heeroldite (Ken-Martti Vaher jne) puhutuna vaid paar nädalat ega jätnud endast mingit jälge.   

Vihmane väikeriik   

Ühesõnaga: Eesti on pastoraalne ja vihmane väikeriik, kus liberalismi ideoloogiale vastav  majandus on võimalik ja kus seda ometigi enam ei ole. Vesi, soojus, bensiin, transport, kindlustus, jaekaubandus, elekter – nimetage ometi valdkond, mis pole kartellide ja majandushiidude käes. Ehk teiste sõnadega: ma usun liberaalsete põhimõtete sisse, aga tänastes majanduslikult kõrgarenenud riikides nagu Eesti, USA, Hiina jpt ei vasta see ideoloogia enam tegelikkusele. Tänases maailmas välja kujunenud majandussüsteem eitab liberalismi  vaata et rohkemgi kui süütud sotsialistlikud luulud. Vaba turu toimimise otseseks mehaaniliseks eelduseks on üldiselt tunnustatud vahetusekvivalendi raha olemasolu. Nüüd on aga lõplikult selge, et raha oli bluff. Selle vormilised esindajad (rämpsväärtpaberid) ei sisaldanud ega esindanud mingit inimestele olulist väärtust. Rahanduse ja vahenduse masin töötab, aga tavott on otsa saamas ja silindritest kostab autojuhtidele õõvastavat raginat. 

Seoses rahaga küsimus kunstiinimestele: kas oskate ütelda, mida on kujutatud eurorahapaberitel? Millist ehitust, kohta, inimest, sümbolit? Mitte ühtegi neil kujutatud silda, kaarti või muud sigrimigri ei eksisteeri muidu kui väljamõeldisena paberil. Kas selles ongi sõnum: et euro on virtuaalne raha küsitava väärtusega? Meenutagem klassikalist kirjakohta, mis on nii tähtis, et ta on olemas kolmes testamendis (Matt 22:20-21; Mark 12:16-17, Luuk 20:21-26):  kohustus anda keisrile „mis keisri kohus” tähendas Jeesusele raha tagamist reaalsete ja majanduslikku mõtet omavate väärtustega. Ja kui ma ei eksi, siis oli Prantsusmaa president de Gaulle viimane, kes lõi NATOst lahkudes tema riigis olnud dollarid lettidele ja nõudis USA-lt välja reaalse kulla, mis dollarite taha oli ametlikult lubatud. Pärast  seda muutus dollar virtuaalseks … veel ammu enne eurot. Mõnda aega tagasi oli „õhumüümine” metafoor, aga nüüd ütleks Ostap Bender, et see on „karm meditsiiniline fakt”, sest mida muud see CO2 kvootide müümine tähendab. Huvitav on selle teema ärilis-eetiline dimensioon: omale kvoote saades pean läbirääkijana rõhutama ja näitama, kui palju on seda s…a, mida ma keskkonnale keerata  võin. Mida suurem on minu poolt blufitav maailma solkimise võime, seda kõvemalt olen ma „roheline” ja ärimees. Muide, seegi fantasmagooria on reaalse kapitali paberite-blufiga asendamise veel üks tagajärg.   

Mõisa köis las …   

Üks liberaalide tähtsamaid praktilisi tähelepanekuid on olnud: riik juhib raha ja majandust halvasti sellepärast, et need pole tema  omad. Siit siis kuulsaks saanud lause: riik on halb peremees. Nii see ongi. Aga seda on ka tänane erakorporatsioon. Mingisugust põhimõttelist vahet globaalse investeerimisfondi ja kommunaalset haljastusprojekti majandava ametniku vahel ei ole. Mõlemad opereerivad võõra rahaga ja nende ükskõiksuse määr on sama. Globaalne kelmus ju selles seisnebki, et nn portfelli-investeerijad ei kasuta ega kasvata mitte seda kapitali, mis neil endil on, vaid opereerivad  rahaga, mis tuleb nende projektidele n-ö lisaks. (Rahaliigutajate ja hobuseparisnike keeles to leverage out.) Läheb investeering korda – on hästi. Läheb kraavi – kah mul asja! Kaob juurde toodud raha, aga mitte enda oma, mida õieti pole olnudki. Seoses sellega on mul tungiv palve: Oliver Stone’i filmi „Wall Street” lugu on küll mage nagu alati, dialoog on hullem kui nõukogude rajoonilehe juhtkiri jne, aga tegevuse tausta tasub jälgida. Nii saab iga  inimene aru, kui lihtsalt ja kui efektiivselt väärtpaberija korporatsioonide bluff käib.         

Suhtumine rikkusesse on sotsialistliku ettevõtte ja korporatsiooni puhul üks ja seesama. Võõras asi – võõras mure, mõisa köis jne. Kuidas küll nõukogude direktorid Eesti vabas turumajanduses jälle edukaiks osutusid ja miks nad  ahju ei läinud? Aga ehk sellepärast, et mõlemad süsteemid, nii korporatiivne-monopolistlik kapitalism kui ka sotsialism nõuavad täpselt samasuguseid majandamise oskusi ja meetodeid? 1997. aastal viisin lõpule on elu parima ökonoomilis-poliitilise uuringu (tellijaks oli NATO, seoses konversiooni juriidiliste probleemidega).       

Järeldus, millega tellija nõusse jäi, oli see: majanduslikus ja omandiõiguslikus mõttes on Pentagon ekvivalentne Vene NFSV plaanikomiteega ja on juhitav samade reeglite alusel. Ka USA kindralid lõpetavad kas poliitikute, korporatsioonide nõukogu esimeeste või keskkoolide tsiviilkaitse õpetajatena, sest ka nemad ei oska turumajanduses tööd teha ega tahagi.     

Ühiskondlikeks revolutsioonideks on praegu väga halb aeg, sest pole veel teada, kui sügav on õieti olnud seniste majanduslikpoliitiliste  süsteemide langemine. Ent fakt on ka see, et klassikalise liberalismi aluseks olnud kategooriad „riik”, „seadusandlus”, „territoorium”, „omanik” või „leping” enam ei kehti. Microsoft on mõjukam mis tahes riigist ja Heinzi impeerium on määratletud ketšupi tarbijate elualaga.   

Vana liberalismi taastamine ja elushoidmine tähendaks HP, Toytota ja Facebooki lõppu ning tarbijatena loodame, et SCAgi korporatiivne käsi saab hästi käima ega sea ohtu paberi olemasolu meie kemmergutes. Mõttelise harjutusena võib paralleele sotsialistliku ettevõtte ja tänapäeva  korporatsiooni vahel tõmmata palju ja see tegevus pakub vaimset lõbu. (Kordan iseennast aastast 1994: „sotsialism on seesama, mis on monopol, ja mis tahes monopol ongi sotsialism vahet ei ole”). Kuid üks oluline vaimne – just nimelt vaimne, mitte poliitiline! – erinevus siiski on. Sotsialistid ja rohelised tahavad  õpetada seda, kuidas nende arvates peaksid asjad olema, aga liberaalid peaksid katsuma aru saada, milline on liberalismi tänane objektiivselt võimalik võimete piir. Kindel on aga see, et ka maailma suurte struktuuride muutumise aegu ei saa muutuda põhimõte inimese vabaduse tähendusest suurele majandusele. Inimese kui tarbija tahe on alati nii vaba, et see suudab mõjutada tarbijat. Elektrile on olemas teoreetiline alternatiiv: lõke, gaas ja aur. Televiisorile  – raamat. Laevale – sild. Pikale elule – lühike, aga lõbus.       

Tallinna linnapea ja tema asetäitjate probleemid ei ole vaimuinimesele mitte üksnes eetilised (kõik abilinnapea T. Aasa alluvad kipuvad siirduma kohtu alla), vaid ka esteetilised: Savisaare toetajaid oli vana kalendri uusaasta tähistamisel ka lihtsalt välimuselt ja riietuselt kole vaadata. Meenutage ise: linnapea, ametiketiga seismas puhvaikadesse riietatud  meeste- ja baikaretuusides volikogu-daamede ees.     

Nördinud proletariaati pole võtta       

Liberalismi eelis sotsiaaldemokraatia ees on see, et selle poolt on meil rohkem inimesi. Eestlased kardavad ametiühinguid rohkem kui Vene imperialismi. Isegi sotsiaalmajanduslikult  võttes on selge, et konkurentsisuhet ja majandusvabadust eelistavaid väikeettevõtjaid (käsitöölised, IT-mehed, hangeldajad jne) saab olema alati. Nad ei kao kunagi. Nördinud proletariaati (töövõtjaid, töötuid, kehvikuid, professoreid ja halvatuid) pole aga võtta kusagilt. S.t nad on olemas, aga nad ei võitle ja sallivad sotsialismi vaid täpselt niipalju, kui tasuta raha saamiseks vaja on. Isegi võimuletulnud sots pole endine tööline, vaid  bürokraadiks saanud endine intellektuaal: Barbarusest, Kruusist, Jakobsonist ja isegi Bernhard Shawst saanuks sotsialistlik-demokraatliku Londoni oblastikomitee esimene sekretär ja Eleanor Rooseveltist Ameerika NSV kommunaalmajanduse minister, kui ajalugu oleks teinud omal ajal teise käänaku. Ühesõnaga – inimkonnal tol korral vedas.   

Liberaalse mõtlemise tulevik on aimatav, sotsialistliku ühiskonna valitsemise lõpuhetk on kriisiga juba ületatud. Liberaalse maailmavaate tulevik on ette näha: liberaalsus muutub liberaalseks ka enda suhtes. See aga ei anna vastust küsimusele, milline saab maailmaelu siiski pikemas perspektiivis olema. See teebki selle (s.t elu) huvitavaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming