Sotsiaalne vastutus, see me ühine

Nii nagu igas organisatsioonis, peab ka riigis pühenduma senisest enam reatöötajaile, sest asutusi hoiavad käigus just nemad.

TUI HIRV

Ühel novembrikuu esmaspäeva õhtul põikas minu poole Óðinni tänavasse sisse Pärtel-Peeter Pere. Esimese viie minuti jooksul leidsime ühised tuttavad, edasi rääkis Pärtel mulle kohaturundusest. Olin muidugi kõrvust tõstetud, et eesti noormees on palutud Islandi riigi­asutusele midagi nii peent õpetama, ja uurisin lähemalt, kuidas Eesti turundamine edeneb. Portaal „Invest in Estonia“ tutvustab Eestit kui Põhja-Euroopa kompetentsi ja digitaalse äritegemise hälli, nutikat ja paindlikku paika, kus üleilmsete ambitsioonidega ettevõtete käsutuses on maailmaklassi inimkapital, harukordne digivõimekus ja konkurentsivõimeline ärikeskkond.

Mul läks kõhu alt natuke külmaks selle peale, kui kõrgele Eesti on oma lati seadnud ja millistele ootustele peab seega vastama. Ei ole kahtlust, et nii nõudlikke investoreid huvitab väga selle esmaklassilise Eesti tööjõu säilitamine ja juurdekasv. Kui ei ole töökäsi, ei tehta ka investeeringut. Meie tööjõud võib olla esmaklassiline, aga seda on käputäis. Omariikluse ülesehitamine on olnud raske ja ohvriterohke. Sõda ei ole olnud, aga ohvrirohkus peegeldub meeste eeldatavas keskmises elueas, sündimus­kordajas ja väljarändes. Eesti elanikkonna seisundit on aasta-aastalt järjest paremini uuritud. Euroopa Sotsiaalfondi toel on valminud rohkesti kvaliteetseid uurimusi sotsiaalministeeriumi, Tartu ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE), statistikaameti ja Praxise egiidi all. Et näha, millises seisus on Eesti talendireserv (ingl talent pool), peame võrrandisse kaasama ka need näitajad, mida seni ei ole harjutud vaatlema tööturu kontekstis. Demograafiline seis sunnib meid selleks. Aruandeid lugedes saab selgeks, et mitmel rindel tehakse väga head tööd juba praegu. Sotsiaalset sidusust edendavad Integratsiooni Sihtasutus, Inimõiguste Keskus, Lapse Huvikaitse Koda, lapsendamiskeskus Oma Pere, SA Kiusamisvaba Kool ja Noorte Tugila, kui nimetada mõningaid. Tööjõu stabiilse juurdekasvu tagamiseks tuleb aga panustada tunduvalt rohkem ressursse ja poliitilist tahet.

2012. aastal ei õppinud ligi kuuendik ehk umbes 40 000 15–29aastastest Eestis elavatest noortest.¹ Kõige levinum mitteaktiivsuse põhjus on vajadus hoolitseda laste või teiste pereliikmete eest. Usaldamatus avaliku lastehoiuteenuse suhtes, selle piirkonniti väga vilets kättesaadavus ja kõikuv kvaliteet hoiab emad kaua kodus. Eestlase meelest on suhteliselt äärmuslik mõte, et hoopis isa võiks kuude viisi vankriga turu ja mängu­väljaku vahet kärutada – isa aeg on ometi kallis! Erahoidude võrgustik mahendab nõudlust, aga ka võimendab varanduslikku ebavõrdsust, sest mõne ema tööseisak on mõistetud kestma kauem kui teiste oma. Küsimusele, kas lasteaed on lapsele kasulik või kahjulik, ei ole ühtset vastust. Kindlasti on lapsel parem kodus kui lasteaias, kus tema vajadustega ei arvestata. Aga XXI sajandil me teame lastest ja nende vajadustest juba piisavalt palju, et lasteaiad lastega vastavusse viia. Ehitatakse küll uuenduslikke hooneid ja varieeruva entusiasmiga juurutatakse moodsaid kasvatuspõhimõtteid, aga suur osa tööst lastega käib endiselt aastakümneid püsinud harjumuste järgi.

Rääkida 2018. aasta algul emade tööleminekust kui sotsiaalsest eksperimendist on kaunis lühinägelik.² Eesti kõrgkoolilõpetajatest üle 60% on naised.³ Kui võtta iga aastat, mil kõrgharitud naine oma kvalifikatsiooni tasemel ei tööta, kui korstnasse kirjutatud investeeringut, on sotsiaalne eksperiment „naised kodus“ meile väga kalliks läinud. Kõrget hinda maksame meeste kaotatud tervise eest, sest nemad peavad rügama kahe eest. Kõrget hinda maksame ka vananeva elanikkonna eest, keda on järjest kulukam ülal pidada. Hea uudis on see, et pikapeale saavad pehmetest teemadest kõvad: kui naisteemad Exceli tabelisse lüüa, on lootust, et nendest saavad meeste teemad ja nendega hakatakse tegelema.

Vaikimisi omaks võetud, ka hüpoteetiline, laste eest hoolitsemise kohustus takistab naiste karjäärialast edenemist, olgugi et haridus on naistel sageli meeste omast paremgi. Erialad on kinnistunud naiste ja meeste külge, normist kõrvalepõigeteks napib eeskujusid ja kannustamist. Stereotüübi probleem ei ole Eestis uus. Meenub Juhan Viidingu värss:

Isa mõtleb ametist, mis täitsameest

ei toida –

ema justkui isa mõtteid loeks.⁴

Haridust omandada ei ole Eestis kuigi raske ega kallis, selle kättesaadavus ja kvaliteet tundub olevat hea. On tugev kutsekoolide võrk, riigigümnaasiumid, ülikoolide regionaalsed kolledžid. VÕTA-programm ja täiskasvanute gümnaasiumid võimaldavad poolelijäänud haridusteed jätkata. Ka elukestva õppe tingimused, sh töötukassa koordineeritud kursustel, paranevad järjest. Eesti ülikoolide jäikus nominaalajaga lõpetamise suhtes soosib paraku kiirustavat, pealiskaudset õppetegevust, mis ei jäta ruumi reflek­sioonile ega süvendatud teadmistele. Elu ei jookse (enam) akadeemilisi distsipliine pidi ja parem on, kui tudeng saab vajaliku teadmiste komplekti eri teaduskondade loenguid külastades ühendatuna praktilise töökogemusega.

Üldhariduskoolide hierarhia tekitab aga endiselt muret. Erisusi tuleb tasandada, mitte võimendada. Eesti noorsugu on emotsionaalselt kahetsusväärselt hapras seisus ja see vähendab nende vastu­võtuvõimet pakutavale.⁵ Survestamine eliidi hulka jõudmiseks ei ole tervislik ega anna parimaid tulemusi. Ilmeksimatuse nõue kurnab psüühikat ja paneb tegema kuulikindlaid valikuid. Selle all kannatavad innovatsioon ja tootlikkus. Ei anta võimalust järele mõelda, alternatiive katsetada, analüüsida, teha ruumi intuitsioonile, töötada välja jätkusuutlikke, tulemuslikke, endale ainuomaseid tegutsemismustreid. Eesti hariduses on võetud suund tippude väljanoppimisele. Ei tohi unustada: selleks et püramiidil oleks tipp, peab sel kõigepealt olema alus.

Eliitkooli pannakse lapsed selleks, et juba varases nooruses tekiks neil läbilöömiseks vajalik kontaktivõrgustik. Huvitav, samadel kaalutlustel panevad oma lapsed vene eliitkooli ka vene vanemad. Kas meil on mõni hea põhjus hoida need kaks eliiti lahus? Kui laitmatut eesti keelt kõnelev venelane on kõrges hinnas teenindusettevõttes, siis juhtivatel kohtadel on venelased silmatorkavas vähemuses. Siin tuleb sarnaste kogemuste pinnal leida kiiresti ühine keel. „Ka korralik eesti keele valdamine ei võimalda venekeelsetel töötajatel liikuda parematele ametikohtadele,“ nendib Tartu ülikooli majandusteooria vanemteadur Ott Toomet ja tunneb samuti muret keeleliselt segregeeritud koolisüsteemi pärast.⁶ Enne kui pöörame pilgud välistalentide poole, on meie ülesanne välja arendada kohalikud talendid ja aidata neil luua side kogukonnaga, kuhu nad tahaksid panustada. Kui oleme selleks kõik teinud, võib järgneda välistalentide tikutulega tagaotsimine ja Eestisse meelitamine. Pealegi võib tänapäeva maa­ilmas olla samal ajal nii välis- kui ka kodutalent. Eesti ELi eesistumisele pühendatud vastuvõtul ütles president Kaljulaid Reykjavíki eestlastele ja diplomaatilisele korpusele: „Eesti ühiskond on nii digitaalne, et eestlane saab eestlane olla igal pool.“ Oluline on olla oma eriala tippudega lähedases kontaktis ja siis saadud teadmisi Eestisse vahendada.

Vahel kostab hüüatusi, et Eestit püütakse juhtida kui ettevõtet. Ega see iseenesest rumal ei ole. Ainult et riiki tuleb juhtida kui vastutustundlikku ettevõtet. Nii nagu igas organisatsioonis, peab ka riigis pühenduma senisest enam reatöötajaile, sest asutust hoiavad käigus just nemad. Tänapäevane juhtimiskultuur seda ka toetab, aga arusaam juhtimiskultuuri vajalikkusest levib aeglaselt isegi erasektoris, avalikust sektorist rääkimata. Ei ole mõistlik keskenduda ainult parimatele töötajatele, sest nõudmiste ja võimaluste asümmeetria tõttu kannatab meeskonna moraal. Kõige olulisem on koostöö ja selle harjutamist tuleb alustada juba lasteaia esimesel päeval. Viisnurk, trapets ja koodikirjutamine võivad oodata.

RAKE meesteuuringud kinnitavad hüpoteesi, et eesti mees on oma tervise suhtes hoolimatu ning riskikäitumine on üks põhjusi, miks meeste keskmine eeldatav eluiga on naistest madalam.⁷ Vastutust oma tervise eest tuleb käsitada kui vastutust oma rahva ees. Ühe eestlase tervis on meie rahva tervis. Ühe eestlase haritus on meie rahva haritus. Ühe eestlase maksuraha on meie rahva maksuraha. Selleks et oma seisundit näha osana rahva seisundist, peab inimene kõigepealt tundma, et ta on oma kogukonnale oluline. Sellest sõnumist oleme ilmselt kõik puudust tundnud. Nii mõnigi kord on ebaselge, kas riik on inimeste heaks või inimene riigi heaks. Sellele küsimusele on lihtne vastata, sest ilma inimesteta ei ole ka riiki. Seepärast peame talente otsima sealt, kust me ei ole harjunud neid otsima. Neid leidub kõikvõimalike vähemuste hulgas, kellele me ei taha garanteerida isegi põhilisi õigusi. Peame vaeva nägema asenduskodu lastega, hariduslike erivajadustega õpilastega, muukeelses peres kasvanud noortega, sõltuvust tekitavate ainete riskirühmadega, lastega, kelle vanemad töötavad välismaal ja kes ei saa nendega igal õhtul matemaatikaülesandeid teha, hooldus­peredega, mitteaktiivsete noortega, vaimse tervise häirete all kannatajatega, omastehooldajatega, kes ei pääse palgatööle, toimetuleku piiril elavate perede lastega. Need kõik on meie tööjõud. Me ei tohi mitte kedagi raisku lasta minna.

1 Noorteseire aastaraamat 2012: Noored ja sotsiaalne kaasatus. SA Poliitikauuringute Keskus Praxis 2012.

2 MTÜ Sündimusuuringud analüütik Lea Danilson-Järg, Pealtnägija. – ETV 20. XII 2017. https://www.err.ee/649899/professor-isade-jaamine-vanemapuhkusele-aitab-vahendada-palgalohet

3 Naisüliõpilaste osatähtsus haridusastme järgi – Statistikaameti andmebaas. http://andmebaas.stat.ee/Index.aspx?lang=et&DataSetCode=HT305

4 Jüri Üdi (Juhan Viiding), Vaikelu. – Armastuskirjad. Loomingu raamatukogu 1975 nr 22.

5 Tiina Naarits-Linn, Koolist väljalangemise ennetamine õpilaste sotsiaalse toimetuleku tõstmise kaudu. – MTÜ Kriisinõustamise ja Eneseleidmise Keskuse Mahena, MTÜ Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi ja Euroopa Sotsiaalfondi projekti ülevaade 2012.

6 Ott Toomet, Kas keeleoskus aitab leida paremat tööd? – Riigikogu Toimetised 2012 nr 25. https://rito.riigikogu.ee/wordpress/wp-content/uploads/2016/02/Kas-keeleoskus-aitab-leida-paremat-t%C3%B6%C3%B6d-Ott-Toomet.pdf

7 TÜ RAKE. Eesti meeste hoiakute ja käitumise uuring: tervis, haridus, tööhõive, ränne ja pereloome. 2015. https://riigikantselei.ee/sites/default/files/riigikantselei/uuringud/meeste_uuring_2015_lopparuanne.pdf