Sotsiaalia – kas ikka veel Eesti teaduse võõraslaps?

Aili Aarelaid

Miljonirahvana pole meil paljudeks võrdlusteks vajalikku massi.  

Püsitõdemuseks on saanud, et Eestis on teadus kogu vabariigi taaskehtimise tingimustes olnud alarahastatud, jäädes 3 – 7 korda maha Euroopa Liidu maade tasemest. Teiseks, meie teadust soovitakse tõlgendada saientotsentristlikult ehk nende uuringute kesksena, mille aluseks on nn objektiivse reaalsuse kirjeldamine. Teisisõnu, see, mis on paljudel maadel isegi teadusjuhtimise struktuurides selgelt lahutatud (science ja humanity) on meil segasummas koos. Kolmandaks, piskut teadusraha jagavad valdavalt science’i esindajad, kes oma kompetentsusest hoolimata ei saa kaasaegses ülimalt erialastunud teadusloomes olla universaalid. Siit ka rahajaotuse üheülbalisus ja raha koondumine ühe poole tegijate kätte. Sotsiaalia (ja humanitaaria) alarahastatus on loodus- ja täppisteaduste alarahastatuse kõrval olnud mitu korda suurem, mis omakorda tekitab pettekujutelma  “pehmete” teaduste edendajatest kui käparditest.

Kogu teadusmaastiku ainsaks hindamiskriteeriumiks Eestis on muutunud rahvusvahelistes eelretsenseeritavates ajakirjades (ISI andmebaas) ilmunud artiklid ehk nn CC-artiklid. Current Contents’is näidatud artiklite arvus on eesti science tublim. Kuid kas see ühemõõtmeline kriteerium ongi kogu tõde?

Eksakt- ja loodusteadustes on välja kujunenud  oma keel ehk märksüsteem, mille valdamine on ringkonniti (füüsikud, matemaatikud, bioloogid jne) suhteliselt ühetähenduslik. Kutsestandard on osata seda erialakeelt ning teha oma uued ideed teatavaks rahvusvahelistes ajakirjades, mille lugejaskond on antud teadusvaldkonna keele piires kompetentne. Nende ideede esituskeel, – enamasti inglise keel – on teadusspetsiifilise keele suhtes sekundaarne vorm, mis sisu eriti ei mõjuta. Science’i uurimisobjekt paikneb niisuguses reaalsuses, mida on korduvalt võimalik taastoota ning uurimistulemuste kriteeriumiks peetaksegi nende verifitseeritavust (objektiivsuse taaskinnitust). Siin on tõepoolest tegemist nn maailmateadusega, kus uute teadmiste loomisel jälgitakse oma kitsa mängu- ja keeleruumi reegleid ja ideede küpsust hindavad eriala tippu tõusnud eelretsenseeritavate ajakirjade spetsialistid. Ei olegi olemas eesti matemaatikat jne, on ainult eesti matemaatikud, kellel kas on või ei ole rahvusvaheline mõõtkava.

Sotsiaalia uurib paraku sotsiaalset reaalsust ja tegeleb kollektiivse tegevuse ja nendega kaasnevate ideestike (väärtused, normid, teadmised jne.) mõõdistamiste ja analüüsiga. Mis tahes kollektiivne tegevus toimib aga alati konkreetses sotsiaalses aegruumis ja seda ei saa korrata nii nagu ei saa eksperimentaalselt korrata inimelu ennast. Sotsiaalse reaalsuse mõtestamiseks on raske kasutada absoluutseid ja ühetähenduslikke mõõdupuid, sest iga ühiskond on küllaltki unikaalne. Olen teinud ettekande ISTRi maailmakongressil Méxicos ja kõnelnud sellest, et taasiseseisvunud Eesti kodanikualgatuses on naistel olnud täita väga oluline roll. Nii Ladina-Ameerika, Aafrika kui India kaasettekandjad samas sessioonis on selle peale ainult õlgu kehitanud, sest nende arvates niisugust naiste domineerimist seltsiloomes lihtsalt ei saa olla. Samas leidsin mõistmist rootsi ja saksa uurijatelt, kelle arvates olid minu tabelid ja kontseptsioon huvipakkuvad ja võrreldavad sellega, mis toimub nende kodumaal.

Enamjaolt ongi sotsiaalteaduslikel rahvusvahelistel konverentsidel pidevalt tulipunktis  sotsiaalsete reaalsuste võrreldavuse komplitseeritus ja valdavalt kõneldakse stiilis “my case-study”. Siin ei räägita verifitseerimisest, vaid ühiskondade eripärast tulenevatest andmete ja seisukohtade tõlgendustest. Konverentsidel on täiesti tavaline erikeelsete ja -meelsete maade või maade gruppide esindajate möödarääkimine ja vastasseis. Isegi Euroopas on katoliikliku lõuna ja protestantliku põhja sotsioloogidel üksteisemõistmisega raskusi.  Need pole intriigid: ühiskondade võrdlemine ongi keeruline ja tänamatu ülesanne. Ühe maa uurija ei saa teise maa sama ala uurijast aru, kuna uuritavad nähtused on sügavalt seotud konkreetse sotsiokultuurilise reaalsusega. Ning emake Maa on paraku  kultuuriliselt mitmekesisuselt väga rikas.

Toon teisegi näite oma rahvusvahelisest praktikast, kui juhtusin esinema Bergenis ikka maailmakongressil ja kus põhiliselt ameeriklastest koosnenud sessioonil esitati minu ettekande järel esimesena küsimus: “Where is Estonia?” Eesti sotsiaalse reaalsuse kandjaid on veidi üle ühe miljoni, mis on sama palju kui mõne maailmalinna ühe äärelinnakese elanikkond. Kas me tahame või mitte, aga selle ühiskonna väiksus ei lase selle uurijatel olla rahvusvahelisel areenil väga atraktiivne. Me pakume huvi põhiliselt Põhjala ja Kesk-Euroopa kontekstis, ei enamat. 

Sotsiaalteaduslikke ajakirju on maailmas oluliselt rohkem kui loodus- või täppisteaduslikke, suurem on neist aga ei ole globaalleviga (CC-ajakirjad), vaid regionaalseid probleeme lahkavad üllitised.  Põhjalas toimuv ei paku huvi Brasiilias, Jaapanis või Nigeerias, võrdlusi saab teha, aga need pole domineerivad. Sotsiaalteadlane on paratamatult seotud oma maa ja rahvaga, mis tahes rahvusvahelisel foorumil olen ma alati Estonian case’i esindaja. Kuna aga Eesti on tilluke ühiskond Euroopa äärealal, siis pakub mu tegevus tavaliselt rohkem eksootilist kui komparatiivset huvi. Eesti pole Saksamaa ega Prantsusmaa, isegi mitte Ungari ega Soome, miljonirahvana pole meil paljudeks võrdlusteks vajalikku massi.

Ka on sotsiaalias keeltega asjad hoopis teisiti kui eksaktteadustes. Teatavate diskursuste ja meetodite rägastikus orienteerumine on tihtipeale seotud just emakeele  ja kultuuriruumiga. Prantsuse sotsioloogid mõtlevad teisiti kui vene või rootsi omad. Nende tõlgenduste tõlgendamine eeldab, et kas või üldisemateski joontes orienteerutakse sotsiaalia multilingvistilises keskkonnas. Seda olukorras, kus väiksel eesti keelel pole ei euro- ega maailmakonverentsidel esinemisruumi. Samas pole mul oma kultuurikonteksti ja konkreetset faktoloogiat tundmata ka võõras keeles millestki rääkida. Ühtlasi oodatakse, et ma kõneleksin mitte-emakeeles rahvusvahelisi tõlgendusmänge tundvalt ja üldistusjõuliselt ikkagi just eesti asjast, sest vaid nii olen sotsiokeelte paabelis nähtav (loe: saan indekseeritud ajakirja artikli).

Teaduse kroonilise alafinantseerimise olukorras ei saa toimida pelgalt üht kriteeriumi ehk eelretsenseeritavate artiklite olemasolu järgides.  Science’i puhul on see mõeldav, paraku ei taga sama mõõdupuu sotsiaalse ja humanitaarse enesepeegelduse elushoidmist. Eesti on juba mitmeid aastaid osalises väärtuselises “kreenis”, seetõttu tuleb alusuuringuid eesti ühiskonna arengusuundumuste vallas võtta samavõrd fundamentaalsena kui astronoomide või geneetikute omi. Sotsiaalia ei vaja raha hirmkalli aparatuuri ostmiseks, siin läheb rahasumma uuritava objekti, s.o Eesti inimeste põhjalikuks tundmaõppimiseks intervjuude, küsitluste jms kujul.  Rumal on ju küsida, kas füüsikalaborile kaasaegse sisseseade muretsemine on olulisem ja teaduslikum kui  elanikkonna väärtushinnanguid puudutav küsitlus.

Lõpetuseks: rahvusvaheline esindatus on loomulikult ka eesti sotsiaalia ja humanitaaria edukuse tunnus, aga mõõduvõtmisel tuleb arvestada nii kultuurilist raamistikku kui ühiskonnasisest tagasisidet. Kümnete või koguni sadade eesti sotsiaal- või humanitaarteadlaste monograafiate ilmumine selliste kirjastuste nagu Sage, Routlegde, Brill või Ashgate väljaandel on pesuehtne utoopia. Samas ei taheta kurikuulsate CC-dega võrdväärselt tunnustada Tartu ülikooli või meile kultuuriliselt lähedaste Põhjamaade ülikoolide kirjastatud ja seega rahvusvahelisele avalikkusele kättesaadavaid ingliskeelseid ja eestiainelisi monograafiaid.  Kellele on vajalik selline kitsarinnalisus?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming