Soometumise õppetunnid on ajalugu

 

Eesti president oleks võinud Moskvasse minna, aga bütsantsliku isiklikul tasemel suhtlemise ajad on möödas. Nii nagu õpetatakse Ukrainat, nii ka Eestit. Hea seegi, et enamik õpetajaist teeb seda siira sooviga meid aidata. J. Virmavirta kirjutises ?Kekkonen läheks, kui kutsutakse? (PM 10. I) arvab, et peaksime oma suhtekorralduses Venemaaga võtma eeskuju Soomest pärast Teist ilmasõda. Väike ei saavat suure kõrval teisiti elada, tähtis olevat tulemus jne. Ma ei ole sellega nõus. Kui palju meil muidu ka poleks Soomega meeldivaid sarnasusi, on lähiajalugu meid erinevatele positsioonidele kandnud.

Venemaa suhtus ja suhtub Soomesse teisiti kui Eestisse. Ta peab (muidugi oma võimete piires) Soomest lugu, Eestist aga ei pea ega kavatsegi pidada. Soomet ta peab riigiks, Eestit renegaatprovintsiks. Osalt on see ehk tingitud asja värskusest (EVga pole olnud aega kohaneda), osalt sellest, et Venemaa tunnustab füüsilist jõudu, millega Soome talle vastu hakkas. Ent see on nii-öelda ajalugu. Peamine, et kahel riigil on seljataga mõlemale poolele kasulik abi-elu, mis algas pärast seda, kui Soome oli tasunud ränkraske kontributsiooni. Soome sai odavat toorainet ja turgu kaupadele, Venemaa bartertehingutega kvaliteetkaupu ja ka moraalseid punkte, näidates maailmale, mida tähendab kahe süsteemi rahulik kooseksisteerimine (ehkki ta mujal teist süsteemi agaralt õõnestas).

Seevastu Eesti on olnud Venele teenijaks ja sulaseks, keda südamerahuga väntsutada-vintsutada.

Madal, ent korrektne profiil

Tagasi vaadates võib öelda, et Soome oli praktiliselt sunnitud Venemaa pakutud mänguga kaasa minema, sest Soome pidi olema hirmul. Külm sõda oli valla, Venemaa oli ülivõim, keegi ei teadnud, mida tulevik võib tuua, ning meenutagem, et iga valitsuse esmane ülesanne on tagada turvalisus oma maale ja rahvale. Sellest Paasikivi ja Kekkonen ka juhindusid.

Sellest peavad juhinduma ka meie juhid, aga olukord on teine kui soometumise ajal. Meile ei paku Vene mingit abi-elu, vastupidi, keeldub sellest. Samas on meie seljatagune kindlam kui Soomel tookord. Praegu ei ähvarda Eestit Venemaa poolt konkreetne oht. Viimasel pole ohustamiseks võimalust ja seda ei pruugi tullagi. Eestil on praegu raske midagi õppida sellest, kuidas Kekkonen Kremliga suhtles. J. Virmavirta toob näitena-eeskujuna, kuidas Soome sai Hru?t?ovilt nõusoleku liitumiseks Põhjamaade Nõukoguga. ?Seda ei juhtunud ametlikel läbirääkimistel, vaid nende vaheaegadel toimunud mitteametlikel jutuajamistel.?

Aga just see mitteametlikkus, mida on vist soovitanud mitmed meiegi inimesed (J. Allik, E. Tinn), ei ole enam õige. Sellise poliitika viimaseks saavutuseks on Mere ja Jeltsini lepe Vene vägede väljaviimise kohta.

Soosing, mis põhineb subjektiivsusel, võib sama subjektiivselt ka kaduda. Bütsantslik soosingu-poliitika peaks olema Euroopale olemuslikult võõras. Seepärast ei pea Eesti tahtma suhteid isikute, vaid riikide vahel (ka mitte erakondade vahel, juhul kui viimased tahavad riiklikku suhtlemist asendada).

Asi ei ole aselles, nagu poleks Eestil heade suhete korral Venega palju võita. Muidugi on. Ometi ei saa pidada õigeks strateegiat, et eesmärk pühendab abinõu, ja ükskõik, kuidas me saavutame piirilepingu, auraha ja ülikooli varade tagastamise jne. Kuidagi ei tahaks neist asjadest loobuda, aga kui see peab sündima enda mässimise kaudu mingisugustesse quid pro quo tehingutesse, mis pole täiesti läbipaistvad, liiati, kui ühe quid?ile ei järgne teise quo?d, nagu oli Eesti heatahtlikkusega Moskva õigeusu patriarhaadi kirikusse, siis? elaks pealegi ilma. Ehk tulevad kunagi ise pakkuma.

See ei tähenda aga, et Eesti peaks, vastupidi, hakkama jonnima ja jännima. Kui Venemaa võtab meid pikaajaliselt nöökida, siis on ainus võimalus korrektselt ja vaikselt idarindel madalat profiili hoida. Selle asemel, et Moskva suunas oma jõuetuid rusikakesi raputada või lääne suunas käsi laiutada, tuleb positiivselt ja igakülgselt osaleda oma uute lääne kolleegide ühistes ettevõtmistes. See on ainus võimalus. Isolatsiooni sattumine on eestlastele välispoliitiliselt kõige suurem oht.

Venemaad peaks aga kohtlema nagu iga teistki riiki: Lääs kordab kahjuks siiani seda viga, et kohtleb Venet nagu mingit imelooma. See aga ainult paisutab tolle eneseteadvust, sest eriline olla on tema luul ja unelm. Ja arvan, et kõige kindlam viis Venest korralik partner teha on jätta temaga suhtlemises  topeltstandardid ning kohelda teda sellena, mis ta praegu on, st regionaalse tegijana.

On ju psühhohuligaane, kelle rahuldus suureneb sedamööda, kuidas keegi nende provokatsioonide peale närvi läheb. Võib kujutleda, kuidas Venemaal pihku itsitatakse, kui nähakse, mismoodi meie siin tõmbleme selle pärast, kas minna 9. mail Moskva või mitte.

Teejoomine Moskvas

Tagantjärele tarkusega võib öelda, et Eesti suurim viga oli see asi suure kella külge panna. See on, muide, sama kell, mis kuulutas Lihula monumendi avamisest? Kaine analüüsi ja külma närvi säilitamise korral oleks kõik variandid võimalikud olnud. Isegi praegu kaljukindlana näiv põhimõte, et kolm Balti riiki peavad antud küsimuses käituma ühtemoodi, poleks pruukinud kehtida ? juhul kui seda teemat oleks käsitletud emotsioonideta, eeskätt kui protokollilist küsimust. Võime oletada, et ajakirjandus oleks siis löönud lärmi ja süüdistanud meie juhtkonda mahamüümises. Aga ehk oleks see võinud olla üks neist harvadest juhtumitest, mil ajakirjandus üldriikliku huvi ees ajutiselt ohverdab oma loomupärase soovi saada kõmukat esikülge? Oleks võinud olla konsensus?

Me oleksime ju võinud Moskvas täiesti ära käia. Oleksime viibinud oma transatlantiliste liitlaste seltskonnas kui võrdne võrdsetega, oleksime nii just võinud rõhutada oma kuuluvust uude maailma. Ja toimuvast kasugi lõigata.

Muidugi, mausoleumi tribüün on markeeritud positsioonis. Mu esimene ebaküps mõte oligi, et mingu Rüütel pealegi Moskvasse, aga sellal, kui punaväed marsivad, võiksid kolm presidenti istuda kusagil võõrastemajas ja teed juua. No see oleks olnud muidugi lihtsalt ebaviisakas. Jah, võib arvata, et kui Rüütel ja Co sinna üles ronivad, siis püüavad Vene kaamerad nad kindlasti suurde plaani. Võimalik, et ka CNN ja teised. Aga kui neid seal pole, on sada protsenti kindel, et samad kanalid mainivad ära, et need riigid otsustasid mitte minna. Seepeale ohatakse kusagil: taevas, kas need ?baltid? ei õpi kord käituma?! Mida rohkem me praegu lärmame, seda rohkem näitame, et ei oska millestki üle olla.

Mis puutub piirilepingu allakirjutamisse, siis, juhul kui seda tõesti pakutaks, võiks Eesti viisaka keeldumise ettekäändeks tuua väikseid tehnilisi takistusi. Kas või öelda, et kõrgel tribüünil tõmbas lendva presidendi läbi.

P. S. Isegi kui peaks juhtuma ime ja meie plaanitsetavad ?eesti asja? tutvustused maailmas võidavad vene propagandiste, siis mis kasu on võidust propagandasõjas, kui meid seepärast ikkagi rohkem ei austata?

Me näeme igapäevasest elust, kuidas isikut, kes käib ja õiendab mööda ametiasutusi, kord üht, kord teist tõendit nõudes, küll seda ja toda toetust lunides, võime isegi kadestada, et ?küll on energiat?. Aga ega me teda sellepärast tingimata austa. Rohkem peetakse lugu inimesest, kellele on kunagi küll ülekohut tehtud, aga kes ei kuuluta sellest iga silmapilk ega virise, vaid töötab end nullist alates üles ja elab varsti pareminigi kui teised. Eesti ei saa kunagi Soome mainet. Aga ta võiks aja jooksul teistmoodi väärika maine saavutada.

 

12.I 2005

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming