Soome võitluse sajand

Kristi Raik

Ajalugu ei paku tänapäevaks valmis retsepte, kuid ajaloo tundmine arendab tõelusetaju, mis aitab orienteeruda tänases maailmas. Just seetõttu peaks Soome rahvusvahelise poliitika grand old man?i Max Jakobsoni raamat ?XX sajandi lõpparve? olema kohustuslikuks lektüüriks kõigile Eesti välispoliitikaga tegelejaile. Soome lähiajalugu on iseenesest meile, eestlastele õpetlik, kuid Jakobsoni teravapilguline analüüs pakub palju enamat kui vaid Soome sündmuste tutvustust, kuna ta asetab oma maa ajaloo maailmapoliitika konteksti. Faktid ja sündmused põimuvad teoses sajandi aatevoolude analüüsiga, suurte riigimeeste tutvustusega ning erakordsete isiklike kogemustega.

Max Jakobson on teinud Soome välispoliitikat maailmas tuntuks nii läbi tema sulest ilmunud arvukate raamatute kui ka ajakirjaniku- ja diplomaaditöö. Tema elukäigus kajastub kujukalt Soome rahvusvaheline asend ja selle muutumine. Jätkusõjas Soome iseseisvuse eest võidelnud noore mehe tee viis pärast sõda Londonisse, kus ta töötas ajalehe Uusi Suomi korrespondendina BBCs. 1953. aastal alustas Jakobson tööd Soome saatkonnas Washingtonis. 1960ndatel tõusis ta president Kekkose lähedaseks abiks välispoliitika alal ning hiljem Soome esindajaks ÜROs. 1971. aastal oleks ?presidendi töömehest? saanud ÜRO peasekretär, kuid Kekkosel ei õnnestunud veenda Moskvat Soome kandidaadi sobivuses. Nõukogude Liidu veto tõttu kaotas Jakobson austerlasest Kurt Waldheimile. Pärast seda jahenesid tema suhted presidendiga, kes Nõukogude Liidu negatiivse hoiaku tõttu ei tihanud nimetada Jakobsoni välisministeeriumi kantsleriks, kuigi pidas teda sellesse ametisse parimaks kandidaadiks.

1974. aastal asus Jakobson juhtima vast loodud Majanduselu Komisjoni (EVA), mille peamine ülesanne oli äratada Soomes majanduspoliitiline diskussioon. EVA rajamise taustaks oli maailmamajanduse suuna muutus, mis järgnes 1970. aastate alguse sügavale kriisile. Keynesi õpetusel põhinev aktiivne riigipoolne sekkumine majandusellu vähenes ja uueks trendiks sai Hayeki ja Friedmani monetaristlik majandusteooria, mida 1990ndatel asuti Eestiski innuga rakendama. EVA roll 1970. aastate Soomes, kus turumajanduse mõiste oli põlu all, oli kaitsta avatud majandust. Samas oli organisatsioonil ka laiem funktsioon, nimelt lääneliku mõtlemise propageerimine ajal, mil finlandiseerumine oli kõrgpunktis ja kogu Soome poliitikaelus domineeris ?sõpruspoliitika? Nõukogude Liiduga.

Viimased paarkümmend aastat on Jakobson pühendunud raamatute ja kolumnide kirjutamisele, neid on avaldatud laialdaselt nii kodu- kui välismaal. Tema mõju Soomes osutab näiteks seegi, et Euroopa Liiduga liitumise eel püüdsid liitumise vastased kuulutada teda kogu projekti niiditõmbajaks. Jakobsoni kirjutised on kahtlemata mõjutanud nii Soome poliitilise eliidi kui ka rahva hoiakuid. Ta pooldas ELiga liitumist juba 1990. aastal, mil enamik soomlasi pidas seda veel mõeldamatuks.

Max Jakobsoni välispoliitilise mõtlemise võib kokku võtta sõnadega ?isamaaline realist?. Tema ?Lõpparve? kandvaks teemaks on soomlaste võitlus rahvusliku säilimise nimel. Rahvuslik iseseisvus on Jakobsoni kirjutistes üldse kõrgeim väärtus, millele vajaduse korral alistub kõik muu. Raamat kujutab soomlasi pragmaatilise, ühtehoidva ja seadusekuuleka rahvanat, kes osalt tänu oma sitkusele ja oma juhtide tarkusele ning osalt ka tänu saatuse heale tahtele suutis säilitada iseseisvuse ja demokraatia kogu XX sajandi vältel. Rahva enesesäilitamisinstinkt seletab ka enesetsensuuri, demokraatia ajutisi piiranguid ja ?Venemaa ees lömitamist?, millega Jakobsoni hinnangul küll aeg-ajalt liiale mindi.

Raamat joonistab kaare XIX sajandi lõpu autonoomiataotlustest kuni 1995. aastani, mil Soome liitus Euroopa Liiduga. Tänu ELile sai Soomest Jakobsoni sõnul viimaks ometi iseseisev subjekt ?rahvana rahvaste peres?. Seni oli Soomet vaadeldud läänes pelgalt kui Venemaa funktsiooni. Soome iseseisvust peeti ajutiseks nähtuseks nii 1920. aastatel kui ka pärast Teist maailmasõda, mil seda võis iseloomustada kui ?fakiiri köietrikki? ? osavat, kuid kahtlast. Suurriikide sobinguid trotsides suutis Soome teha oma saatusest XX sajandi erijuhtumi. Läänes imestati, miks Nõukogude Liit lasi Soomel iseseisvaks jääda. Teisalt oli hiljem neidki lääne spetsialiste, muu hulgas Henry Kissinger ja Zbigniew Brzezinski, kes arutlesid, kas USA oleks võinud oma mõjuvõimu kasutades saavutada ka teistele N. Liidu läänenaabritele samasuguse positsiooni nagu Soomele. Jakobsoni vastus on ?ei?: ?Polnud olemas mingit ?Soome mudelit?, mida oleks võinud rakendada Poolas või mõnes teises Ida-Euroopa riigis.?

Jakobson on paljudes oma teostes analüüsinud, miks Soome säilitas pärast Teist maailmasõda iseseisvuse. Ta toob välja kolm keskset põhjust. Esiteks saavutas Soome end Jätkusõjas visalt kaitstes nn tõrjevõidu, kuigi ametlikult oli tegemist kaotusega ja Soomet koheldi maailmasõjale järgnenud Pariisi rahukonverentsil kui Saksamaa poolel võidelnud kurjategijat. Teiseks suutis Soome kohaneda sõjajärgse võimupoliitikaga. Neutraliteet eraldas Soome Moskva satelliitriikide rühmast omaette kategooriasse. Tänu president Paasikivi meisterlikule nõupidamistaktikale lükkasid soomlased pärast sõda tagasi Stalini ettepaneku sõlmida samasugune leping nagu N. Liidu ja teiste Ida-Euroopa maade vahel. 6. aprillil 1948 allkirjastati ?Leping sõprusest, koostööst ja vastastikusest abistamisest?, mis sõlmis ?mõistusabielu? Soome parlamentaarse demokraatia ja N. Liidu julgeolekuhuvide vahel. Kolmas põhjus oli Soomes juba sajandi algusest peale juurdunud demokraatlik traditsioon. Erinevalt enamikust Euroopa riikidest ei katkenud see isegi mitte 1930. aastatel.

Soome Külma sõja aegse välispoliitika üks põhiteese oli, et pingelõdvendus lääne ja ida vahelistes suhetes parandas Soome positsiooni neutraalse riigina. Jakobson õõnestab seda tõekspidamist ja toob esile, et lääne ja ida vaheliste suhete teravnemine aitas Soomel kohati kaitsta oma positsiooni. Nimelt laskis Moskva suurema tõenäosusega Soomel rahus olla, kui tal tuli tegelda tähtsamate probleemidega mujal maailmas.

Neutraliteet ei olnud Soomele eesmärk iseendas, vaid paratamatus, millest osati teha hüve. Neutraliteedipoliitika taustaks oli Talvesõjast pärinev üksijäämise trauma, millel on endiselt Soome julgeolekupoliitikas tugev mõju. Kuna lääneriikide toetus Soomele piirdus Talvesõjas sümboolsete toetusavalduste ja imetlusega end vapralt kaitsva väikerahva vastu, ei loodetud ka hiljem lääne abile. Pärast ELiga liitumist asendus neutraliteet ?blokivälisusega?. Jakobson ei pea sellest positsioonist kinnipidamist tänapäeval põhjendatuks, vaid pooldab liitumist NATOga. Enamik soomlasi mõtleb aga endiselt, et Soomel tuleb Venemaaga ise hakkama saada. Laiem rahvusvaheline kontekst jääb tavasoomlasele kaugeks: tuntakse, et ?me oleme kõrval ja varjul?.

Jakobson on ka ajaloolasena diplomaat, kes on oma hinnangutes ettevaatlik ja jätab järeldused sageli lugeja enda teha. See väljendub näiteks mitmetes Eestit puudutavates lõikudes. Jakobson tõdeb, et ?Eestil polnud aastatel 1939-1940 vähimatki võimalust saavutada sellist tõrjevõitu, mille Soome saavutas?. Ta ei mõista otseselt hukka president Konstantin Pätsi tegevust. Teisalt tsiteerib ta Lennart Merit: ?Eesti on Soomele hoiatav eeskuju ja veenev õigustus Soome uuemale ajaloole.? Soome presidendile Mauno Koivistole heidab ta ette Eesti esindajate kõrki kohtlemist 1990. aasta paiku, kuid üldiselt peab ta Soome toonast poliitikat põhjendatuks. Soomele oli kõige tähtsam säilitada head suhted Moskvaga. Balti iseseisvuspüüdlusi ei saadud toetada, kuna sellele oleks võinud järgneda Moskva kättemaks. Siingi võib lugeja otsida seoseid soomlaste üksijäämise traumaga ja sellest tuleneva veendumusega, et keegi ei kaitse meie iseseisvust peale meie endi ega maksa meilgi võtta riske selle nimel, et kaitsta teisi.

Oskus säilitada oma hingamisruumi Vene suurriigi varjus on mõistagi kõige vajalikum õpetus, mida Eesti võib soomlastelt saada. Paratamatult rinnastub Soome varasem püüdlus olla rohkem kui Venemaa funktsioon Eestis praegugi aktuaalse murega: kuidas saada lahti ühe-teema-riigi staatusest välispoliitikas? Soome on osanud olla ühest küljest oma idanaabri suhtes paindlik, kuid teisest küljest tõmmata piiri, millest ei taganeta. Kas oskab seda ka Eesti? Venemaa on küll pärast Nõukogude Liidu lagunemist langenud ?enneolematusse nõtrusse?, kuid oma väikestele naabritele jääb ta alati suurriigiks, kellega peab läbi saama.

Eestile ja teistelegi väikeriikidele peaks Soome andma tulevikulootust.  Ta on näide selle kohta, et väikeriik võib olla maailmapoliitikas rohkem kui ettur suurte malelaual. Kuigi Jakobson on oma välispoliitiliselt mõtlemiselt eelkõige realist, väljendab ta Soome kogemustele toetudes tugevat usku väikeriigi võimesse mõjutada oma saatust ja suurriikidevahelist mängu.

Teose maht ? ligi 900 lehekülge ? võib ehk mõjuda hirmuäratavalt. (Eestis ühtede kaante vahele köidetud kolm osa on algselt ilmunud eraldi raamatutena.) Meisterlik stiil, raudne loogika ja üldise ajaloo sidumine isiklike mälestuste ja nägemustega teevad aga tekstist kaasakiskuva ja kergesti loetava raamatu. Kui miski Jakobsoni stiilis häirib, siis on see ehk liigagi osav argumentatsioon. Autori subjektiivsed hinnangud ja poliitilised seisukohad on haruldaselt oskuslikult peidetud loogiliste ja faktidele toetuvate põhjenduste taha. Just see sõnaosavus koos terava mõistuse ja laialdaste teadmistega tegi Jakobsonist juba noorena Soome välispoliitika asendamatu tutvustaja. ?Lõpparve? on meistriteos, mille sarnast suudavad kirjutada vaid vähesed.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming