Soome-ugri maailm üleilmsel poliitilisel kaardil

JULIA JUðKOVA

Meie hõimurahvad ja meie ise Vene vaatleja pilgu läbi Soome-ugri maailma mõiste on ilmunud Venemaa poliitilisele areenile suhteliselt hiljuti ega ole veel avaliku arvamuse või koguni poliitikute põhiosa poolt teadvustatud. Säärase olukorra põhjuseks on eelkõige soome-ugri ruumi suletus või omaetteolek, sealsete rahvaste kalduvus suud kinni pidada ja nende paikade hõlmaalune hallus ning udusus (erandiks on vaid Ungari, mis kuulub Fennougriasse vaid tingimisi ja on käsiteldav erijuhtumina).

Soome-ugri maailma kuuluvad maad ja piirkonnad, mille asukad räägivad Uurali keelkonna soome-ugri keelterühma kuuluvaid keeli. Siia kuuluvad Soome, kus räägitakse soome ja saami (lapi) keelt, Eesti, kus räägitakse eesti ja liivi keelt, Ungari, kus räägitakse ungari keelt, ning rida Venemaa koosseisu kuuluvaid vabariike ja ringkondi nagu Karjala, kus räägitakse soome ja karjala keelt, Komi, kus räägitakse komi keelt, Udmurdimaa, kus räägitakse udmurdi keelt, Marimaa, kus räägitakse mari keelt, Mordvamaa, kus räägitakse ersa ja mokða keelt, Komi-Permi ringkond, kus räägitakse permikomi keelt, ja Handi-Mansi ringkond, kus räägitakse handi ja mansi keelt. Veel kuuluvad sellesse maailma need läänemeresoome rahvad, kel pole Venemaal oma rahvusterritooriumi, nagu näiteks Tveri karjalased, vepslased ja ingerlased, aga ka need marilased ja mordvalased, kes elavad Permi, Niþni-Novgorodi ja Pensa oblastis ning Tatari ja Ba?kortostani vabariigis. Välismaal elavate soomeugrilaste hulka kuuluvad näiteks ka Norras ja Rootsis elavad soomlased ja saamid (laplased), aga ka Rumeenias ja Slovakkias elavad ungarlased. Uurali keelkonna samojeedi haru esindavad neenetsid, eenetsid ja teised väikesearvulised või päris pisikesed põhjarahvad. Nende rahvaste haritlaste, aga ka keeleteadlaste ning Venemaa poliitikute hulgas on nii neid, kes peavad samojeede Fennougriasse kuuluvaks, kui ka neid, kes eelistavad põhjarahvakesi eraldi käsitleda.

 

Andres Ehin: Julia Juðkova on küllap asja mõnevõrra uurinud, aga apsudest ja küsitavustest pole ta soome-ugri rahvaste loend siiski vaba. Teame ju, et liivi keelt Eestis ei räägita, küll aga paaris Läti Kuramaa rannakülas. Kui juba Rootsi saamidest on juttu tehtud, siis oleks võinud ju mainida ka Rootsi eestlasi, keda on selles kuningriigis mitu korda rohkem. Liivlasi nimetatakse, aga isureid, keda on liivlastest mitu korda rohkem, mitte. Veel enam äratab imestust see, et kusagil pole märgitud, et suurem osa soome-ugri rahvaid Venemaal on oma põlisel asualal vähemusrahvaks muutunud; neil aladel räägib kaks kolmandikku või enamgi asukaist vene keelt.

Kui vaadata Fennougriat maakaardil, siis on see muljetavaldavalt suur, aga samas ka väga ribadeks rebitud maa-ala. Hakkimata on ta vaid raskesti ligipääsetavates piirkondades, mis asuvad liiklustuiksoontest ja halduskeskustest kaugel. Sellest reeglist moodustavad erandi vaid Ungari, Soome ja nüüd ka Eesti keskused. Neid erandeid käsitleme hiljem eraldi.

 

A. E.: Aga Mordva ja Marimaa? Need on märksa viljakamad maa-alad kui Soome või Eesti. Pealegi asuvad nad suurlinnade Moskva, Niþni-Novgorodi ja Kaasani lähistel. Marimaa asub lisaks veel Vene riigi ühe tähtsama veetee ? Volga jõe ? ääres.

 

Vaatamata erinevustele keeles, olmekultuuris ja elu poliitilises korralduses ning territoriaalsele laialipaisatusele, võib ometi rääkida soome-ugri maailma kavakindlast arengust ja sihipärasest edenemisest. Peale põhisõnavara tüvede ühisosa ühendavad neid rahvaid ühtelangevused kultuuri ja vaimsuse pinnal, ühesugune mõtteviis ja elulaad. Kõik see teeb neist rahvaist saatusekaaslased ja põhjustab arenguetappide samaaegsust ? ühesõnaga, neil on üks ja sama ajalugu. Tänapäeval võib märgata soome-ugri maailma poliitilise kaalu suurenemist, Fennougria nihkub poliitika tagaõuelt näitelava keskpunktile lähemale. See toimub soome-ugri rahvaste poliitilise kultuuri ja rahvusliku eneseteadvuse tõusu tõttu. Need protsessid on omakorda seotud üleilmastumisega ? majanduse, poliitika ja kultuuri alaste sidemete tugevnemisega rahvaste vahel. Sel taustal on toodud valguse kätte ka soomeugrilaste identsus, mis oli varem asuala eraldatuse ja ja kommunikatsioonide puudumise tõttu varju jäänud.

 

A. E.: Viimased väited kujutavad endast küll vaid osalist tõde. Välja ütlemata on jäänud asjaolu, et Moskva lõikas ära väikerahvaste otsekontaktid välisilmaga. Kõik seesugune võis toimuda ainult Moskva kaudu ja vene keeles. Kapmaade kodanikud idapoolsete soomeugrilaste juurde ei pääsenud. Niisiis oli eraldatus kunstlik. Väga terane on aga artikli autori tähelepanek, et globaliseerumine ei pruugi alati rahvuslikke eripärasid tasalülitada, vaid võib mõne vähetuntud või unustatud rahva ka pimedast nurgast valguse kätte tuua.

Minu meelest on ootamatult esile kerkinud rahvusliku omapära teadvustamine kõige tähtsam protsess tänapäeva soome-ugri maailmas. Teiste rahvaste eest äraminek, mis on soomeugrilasi sajandeid iseloomustanud, on otseses seoses praeguse identifitseerumisega. Seejuures on ju laiadel Euroopa aladel siiani säilinud soome-ugri kohanimed, aga soome-ugri rahvad ise on tõrjutud inimese elutegevuseks kõige sobimatumatesse paikadesse. Muidugi on see määrang õige suhteline, aga kui vaadata rahvaste paiknemist ühe või teise regiooni piires, siis viljakatel maadel ja soodsate kaubateede ääres soomeugrilasi küll pole. Asjalood on sedasi, et paljude aastasadade jooksul on soomeugrilased pidanud taganema ja oma asualad teistele jätma, et säilitada oma identsust ja hoiduda sulandumisest jõulisema kultuuriga rahvastesse ? germaanlastesse, turkidesse ja slaavlastesse (turgid on uuevõitu oskussõna, millega tähistatakse kõiki türgi-tatari rahvaid ? A. E.). Aga seda nähtust saab ka teisiti selgitada. Soomeugrilasi ei assimileeritud lihtsalt sel põhjusel, et neid peeti tarbetuteks inimesteks, kes elasid teiste jaoks tarbetul asualal ? ehk teisisõnu: alal, millel polnud riigi ja rahvuse ülesehitamise, aga ka sõjalise julgeoleku, kaubateede ja toidutagavarade turvamise seisukohalt mingit tähtsust. Nii või teisiti ? need maa-alad ja sealsed asukad jäid kauaks riikide elutuiksoontest kõrvale.

Paljud soomeugrilaste rahvusliku iseloomu ja vaimsuse jooned pärinevad elust suletud sootsiumis, mis on enesekeskne. Kõigis soome-ugri kultuurides lahutab mõisteid mina ja meie suur vahemaa. Ja mõistet meie lahutab mõistest nemad lausa kosmiline distants.

Kui aga pöörduda tagasi globaliseerumisprotsesside juurde, siis tuleb silmas pidada, et ega need täna alanud, vaid XIX sajandi teisel poolel. Üleilmastumise põhjustas transpordi-, side- ja teabevahendite, aga ka sõjatehnika areng. XIX sajandil tekkis suur hulk iseseisvaid riike. Nende riikide iseseisvus sai võimalikuks ja möödapääsmatuks just seetõttu, et impeeriumide rahvad hakkasid seda hädavajalikuks pidama. Nende paikkondlik identsus oli tolleks ajaks avanenud, nende eripära tundis end ahistatuna kokkupõrgetest teiste kultuuride, elu- ja mõtteviisidega. Iseseisvumistung ei tähenda ju võimujanu, vaid eeskätt vajadust end välise vahelesegamise eest kaitsta. Uus, eristunud sootsium alustab alati oma tegevust väliste tõkete nagu piirid, tollipunktid ja karantiinitsoonid rajamisest. Samal ajal on sõjatehnika loonud võimaluse neid piire vähese arvu kaitseväelastega kaitsta. Side- ja teabevahendid võimaldavad uuel riigil end piisaval määral ka muule maailmale esitleda.

Globaliseerumise teine laine ehk iseseisvate riikide liitumine suurtesse sõjalis-poliitilistesse, rahalis-kaubanduslikesse ja tootmisalastesse liitudesse osutus võimalikuks alles pärast esimese laine lõppu. Esimese laine peamisteks tagajärgedeks oli rahvuskultuuride ja poliitiliste süsteemide kujuvõtt. Seega ei või praegu, teise laine kõrgharjal, kus kujundatakse välja ühtset rahasüsteemi, enam juttugi olla mõne suure rahvasteliidu ühtsest keelest või aluskultuurist. Praegu on tegu vastupidise protsessiga: rahvuslikud traditsioonid ja ununenud keeled (näiteks gaeli keel Suurbritannias) reanimeeritakse ja rahvuskultuuride areng on muutunud iseäranis hoogsaks.

Venemaa on isevärki maa, mis juba sajandeid kannatab kroonilise vaimse nihestatuse all ja on tehnoloogilises mõttes maha jäänud. Venemaa on keeruline, kirev, kuid ikkagi väga püsiv erisuguste ühiskondade süsteem. Iga osaühiskond elab eri kliimatingimustes, ühiskondliku arengu astmel ja olmetasandil. Kõiki erinevusi ei jõua üles lugedagi. Venemaal kõneldakse vene keelt, aga mõeldakse mitmes keeles. Venemaa tehnoloogilise mahajäämuse tõttu on globaliseerumine seda vähe puudutanud. Kui Venemaa omal ajal üleilmastumise euroopaliku variandiga kokku puutus, ruttas ta end raudse eesriidega eraldama, et see ei ohustaks ta poliitilist identsust ega omapärast uuenduslikku rabistamist. Nõnda kestis see kuni viimase ajani.

Aga praegu, kui Euroopa maad elavad läbi globaliseerumise teist lainet, uhub Venemaad alles esimene laine. See tähendab, et paljud ühiskondlikud üksused, mil on paikkondlikku, omausulist või etnilist eripära ja mis on kuni kõige viimase ajani täiesti suletud elu elanud, tunnevad nüüd selgesti, et maailma majanduse juhttegijad on sekkunud nende majandusse, teabevälja ja kultuuri. Need üksused, uute sissetungijate surve all, pole ometi valmis ei üleilmastumisest osavõtuks ega ka enesekaitseks. Kõigepealt asuvad nad palavikuliselt otsima alust konsolideerumiseks, et säilitada oma endine eluviis. Reeglina on selliseks aluseks keel ja kultuur, etniline omapära, paikkondlik identsus.

Tänu traditsioonilisele kasvatuskultuurile on soomeugrilastel erandlikult suur võime õppida ja omandada. Haridustase on neil kahtlemata kõrge. Ühtlasi kaasneb sellega ka kõrgendatud aupaklikkus võimustruktuuride ja seadusenormide vastu. Kõik ülalmainitud tegurid üheskoos tingivad soome-ugri rahvaste kõrge poliitilise aktiivsuse ja tungi oma riike üles ehitada.

A. E.: Hantide või manside haridustase ei ole küll kõrge. Eestlastel seevastu on. Vene (nõukogude) võimustruktuuride vastu meil küll aupaklikkust polnud.

Kolm noort soomeugrilaste riiki on selle protsessi lipulaevad. Kõik teised soome-ugri rahvad on paratamatult ? nüüd aina enam ja enam ka vabal tahtel ? nende riigiloomise kogemustest ja muudest edusammudest õppust võtnud. Vene Föderatsiooni soome-ugri piirkondadele on eriti just Soomel suur külgetõmbejõud. Soomegi iseseisvus pole veel sadatki aastat vana, aga elatustase on seal tublisti kõrgem kui Venemaal. Sajand tagasi säärast vahet ei olnud. Nii mõnedki Venemaa soomeugrilikud alad olid elujärje poolest mõnedest Soome aladest, näiteks selle maa kirdepiirkondadest, ees.

Eesti näide on ühtaegu nii ligitõmbav kui ka ehmatav. Eesti on kahtlemata teinud edusamme majanduse, poliitika ja riigi ülesehitamise alal, aga sellegipoolest pole suudetud lahendada rahvuskultuuri ja keele kaitsmise sõlmküsimusi. Inglise keel tõrjub eesti keelt välja säärase kiirusega, mida venelased poleks osanud uneski näha. Rahvuslik uhkus ja rahvuslik vaim vajuvad aina küsitavamaks. Eesti muutub Euroopa tagahooviks. Ka pole lahendatud venekeelse elanikkonna inimõiguste probleemid ? Eesti tee ei meelita, sest umbsõlmi on liiga palju.

 

A. E.: Pigem on inglise keel ühelt ja teiselt elualalt vene keele välja tõrjunud. Ja see on tõesti kiiresti käinud! Üksikute inglise keele sõnade tungimine eesti keelde ei tähenda veel tõrjumist. Vene keelde on tänapäeval inglise sõnu vaata et veel rohkem sugenenud. Muidugi on meil probleeme palju, aga võrreldes Venemaa soomeugrilastega on rahvuskultuur ja keel meil küll palju paremini kaitstud.

 

Ungari kui maa on kõigepealt euroopalik, seejärel balkanlik ja alles siis soomeugrilik (pigem on turklastki ungarlases enam kui soomeugrilast). Ungari on lahti löönud koguni kahest impeeriumist: algul Austria-Ungarist ja pärast Nõukogude leerist. Ungarlased olid esimene pärast Teist maailmasõda Nõukogude Liidu mõjuvälja sattunud rahvas, kes juba kaksteist aastat enne Praha kevadet kuulutas, et ta tahab Nõukogude pressi alt vabaneda. Relv käes, asusid madjarid oma poliitilisi õigusi kaitsma. Venemaal pole sündsaks peetud sellest rääkida ? küllap sellepärast, et Budapestis oli palju inimohvreid ja purustusi. Just see teebki Ungari näite kõige ebameeldivamaks.

Kui aga pöörduda tagasi põhiteema ja selle juurde, kuidas üleilmastumise väljakutsele vastata ja tuleviku variante modelleerida, siis tuleb öelda: väikerahvad peavad kas lahustuma, suurema osa oma kultuurist kaotama ja oma keelejäänused murreteks taandama või siis vastuabinõud tarvitusele võtma.

Kindlasti on niisugusteks vastuabinõudeks rahvusliku iseteadvuse ja rahvusliku liikumise tõus Venemaa soome-ugri rahvaste keskel. Ükski normaalne inimene, kes tahab elada täisväärtuslikku elu, ei saa lubada endale kuulumist rahva hulka, kelle pelk olemasolu on mingisugune arhaism, mingi eksootika ja folkloristika segu. Ükski normaalne inimene ei jää kõnelema keelt, mis lähitulevikus välja sureb, ega hakka edendama kultuuri, mida pole kellelegi edasi anda. See ületaks inimhinge taluvuse piirid. Nimelt see asjaolu ongi põhjustanud ühe elaniku kohta ülimalt kõrge enesetappude taseme soome-ugri rahvaste hulgas. Ka sõltub just sellest (geneetilist eelsoodumust siiski arvesse võttes) joodikute suur protsent soomeugrilaste seas. On ju soomeugrilased alati pisut marginaalsed olnud (seda näitab ka soomlaste suhtumine tsaarivõimu selle viimastel kümnenditel, väljendudes juhtmõttes ?Vene väkke mitte minna ja Vene riigile makse mitte maksta?). Aga praegu on see hakanud Vene soomeugrilaste juures, iseäranis külades, eriti jõuliselt väljenduma. Peaaegu et naturaalmajandus on üsna laiadel maa-aladel valdav. Loodetakse ainult iseenda peale. On aga rohkesti ka neid, kes üldse mitte millegi peale ei looda ja juba lapsepõlvest peale viina viskavad.

Viimasel ajal vaieldakse tihti selle üle, mis asi see on, mis käivitab rahvarahutused ? kas on selleks tavalisest suurem rahvaste häda ja viletsus või on põhjuseks pigem ootamatu majanduse langus pärast hüveolu kiire kasvu aastaid? Veel üks oletus on võimalik: rahva ässitavad mässule ühiskonna marginaalsed kihid, kes asuvad heaolu eri tasanditel. Need kihid tõstavad enda ümber ühiskondliku tsunamit. Rahva seas vapustusi esile kutsudes parandavad nad omaenda elujärge. Soomlaste marginaalsusest ja ka eestlaste üsna tugevast marginaalsusest XX sajandi algul said jagu loomeharitlased, kes kutsusid esile rahvusliku iseteadvuse tõusulaine.

Analoogia olukorraga soomeugrilaste hulgas praegusel Venemaal tekib otsekui iseendast ja ajab hirmu peale. Asja halvendab asjaolu, et rahvusliku enesemääramise küsimust avalikult ei arutata, aga ainult mõeldakse selle peale suure sisseelamisega. Hellitatakse salaunelmaid palavasti ihaldatavast iseseisvusest. Keelatud vili on magus ja see vili on enam kui keelatud. Veel on elus 30ndatel hukka saanud ja seda sama teemat omal ajal kirglikult arutanud poliitikategelaste ja ja esimeste haritlaste lapsed. Veel on elus inimesed, kes nende teemade puudutamise pärast pidid 70ndatel suuri ebameeldivusi läbi elama. Hirm elab inimestes edasi. Hirm surub hukatusliku kuristiku meie ja nende vahel järjest laiemaks. Kusjuures meie all mõeldakse õnnetuid, kõigest ilma jäetud ja paljaks röövitud hingi, kes on ometi imetoredad inimesed. Nemad seevastu on täissöönud, külluslikult elavad ja inimvääritud riisujad. Säärane viis sotsiaalsesse tegelikkusesse suhtuda ei vii ühiskonda rahuni. Valusad teemad tuleb läbi arutada, sõlmküsimused tuleb lahendada.

See kõik paneb löögi alla Venemaa riikliku ühtsuse. Vene riik ei saa endale lubada killustumist erisugusteks poliitilisteks tükikesteks ? iseäranis veel praegu, kus ta peaks nendele väljakutsetele hoopistükkis sisemise konsolideerumisega vastama. Küll võib Vene riik endale lubada nende küsimuste teaduslikku arutamist, et selguksid ühe või teise nähtuse piirjooned. Iseäranis tänuväärt oleks aga see, kui probleemidele leitaks tavatud ja ootamatud lahendid, kui osataks kasutada rahva kogu leidlikkust, mille poolest ta on ju alati rikas olnud ja mis on olnud ta kõigi saavutuste aluseks.

Kui Vene riik selle asja eest ise hoolt ei kanna, siis on kohe keegi teine platsis. Selle kohta pakub eredat näidet olukord Mari vabariigis. Vabariigi juhtkonna (see koosneb peamiselt venelastest ? A. E.) ebaõnnestunud juhtmõtted on jaganud elanikkonna rahvusliku kuuluvuse alusel kaheks leeriks. Vene ajakirjandus on ebamugava olukorra maha vaikinud ja see on saanud kõneaineks välismaises, iseäranis Soome ajakirjanduses. President Markelovi (temagi on venelane ? A. E.) ebaõnnestunud vastused Soome ajakirjaniku küsimustele põhjustasid usaldamatuse avaldamise vabariigi võimudele mari rahva kongressi poolt. Veelgi enam ? olukorda vabariigis tuleb nüüd uurima Gallupi Instituut. Korraldatakse sotsioloogilisi uurimusi, sealhulgas hakatakse laialdaselt kommenteerima poliitilisi suundumusi tellijale vajalikus kastmes ? hakatakse Vene võimu süüdistama inimõiguste rikkumises. Niiviisi panevad teatud poliitilised ja rahanduslikud ringkonnad majanduslikust võidujooksust lõõtsutavale Venemaale jala taha.

Vaja oleks aga hoopis sääraseid uurimusi, mis töötaksid välja Venemaa positiivse arengu põhimõtted. Tegemist peaks olema täiesti uue lähenemisega, aga mitte katsega vananenud riiklikule unitarismile uut elu sisse puhuda ega ka mitte perversselt peene demokraatia kultiveerimisega, vaid uuelaadse riigi ülesehitamise põhimõttega, mis põhineks oskusel näha asju, nii nagu nad on, ja selle alusel otsuseid teha. On vaja elementaarset tervet mõistust. Juhtimisstiil peab tulema vastu rahva enese arupärimistele, sest iga teistsugune lähenemine nõuaks suuremat pingutust ja kulutaks veel rohkem raha, et täitevvõimu otsuseid ellu viia ? kui rahva arvamust ei arvestata, siis oleks otsekui tegu kusagilt mujalt kaevu sisse vee kandmisega. Aga soome vanasõna ütleb, et kokkukantud veel pole kaevus pikka püsi.

Lühendatult ajakirjast Druþba Narodov (2004, nr. 2) tõlkinud ja kommenteerinud ANDRES EHIN

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming