Soolakaaluja poja kaalukas soolo

Kaarel Tarand

 

 

Johann Christoph Brotze, Estonica.Koostanud Ants Hein, Ivar Leimus,

Raimo Pullat ja Ants Viires.Vastutav toimetaja Raimo Pullat. Estopol OÜ, 2006. 620 lk.

 

Mõnikord mõtlen ma, et projekteerida kodusid ja ehitada elumaju, kuhu ei ole standardvarustuses ette nähtud raamaturiiuleid, peaks olema üldse ära keelatud. Muidugi oleks selline elukorraldus julmuse tipp ja räige sekkumine igaühe privaatsfääri, ent tavatseme ju rääkida õigusest saada informatsiooni kui põhilisest inimõigusest. Ega kassipoja õigus piima saada, ja seda ka vastu tahtmist, polegi inimese ja raamatu suhtest väga kaugel. Mis see üldine kohustuslik kooliharidus siis muud on kui väikese inimese nina piima sisse vajutamine? Haridusseadused ja õppekava sisaldavad endastmõistetavusena ka koduseid õppetöid. See tähendab lugemist ja kirjutamist kui harjumuste kujundamist. Aga kuidas saab lapses välja kujuneda informatsiooni otsimise ja leidmise harjumus, kui tal pole kodus infopanka riiulitäie raamatute kujul? Ei saagi. Avaliku raamatukogu abi kompenseerib ehk ainult mõne protsendi koduraamatukogu puudumisest.

XXI sajandi alguse Eestis võib küll osutada arvutile kui pea iga pere kodusele infopangale, aga infotehnoloogiline plahvatus meie kodudes ei ole mu teada küll karvavõrragi murdnud üksmeelset veendumust, et raamatud ei kao kuhugi. Turumajandusse usume? Usume. Raamatuid trükitakse? Enneolematul hulgal. Eestis tegutseb sadu kirjastusi ja igal aastal antakse välja tuhandeid uusi raamatuid miljonites eksemplarides. Väita, et praegu on käes raamatute ajaloo lõpp, tähendab turumajanduse reeglite kehtivuse eitamist või sügavat loogikaviga.

Kohustuslike riiulite juurest jõuaksime küll kiiresti edasi totalitaristliku ühiskonna elukorralduseni. Sest kui juba riiul, siis küllap leiduks peagi ka keegi, kes tahaks määrata sellele nimekirja alusel kohustuslikud teosed. Väites, et just see ja mitte ükski teine komplekt raamatuid on inimeseks saamise vundament. Aga samas on vabatahtlikkuse alusel kodudesse tekkivad riiulid ja nende täide üks põhilisi sotsiaalse ebavõrdsuse tekitajaid. Niinimetatud esimese ja teise Eesti eraldusjoont  võib sama hästi kui rahaga tähistada ka raamatutega. Kas sõnaga “raamaturahvas” märgimegi seda, et ühiskonna vaimse tasakaalu seisund saavutatakse siin põhimõttel, et iga raamatu kohta peab kuskil olema ka “mitte-raamat”, miski, mis raamatust sündivat vaimset häiritust kompenseerib?

Kui nii, siis igal juhul pidi septembri alguses mõnest Eesti kodust terve raamaturiiul kõige täiega ära kaduma. Nimelt jõudsid Eesti ajaloolased Raimo Pullati vastutaval toimetamisel monumentaalse allikapublikatsiooni, Johann Christoph Brotze “Estonica” avaldamiseni. Raamatut on juba suure menuga esitletud Brotze kunagises kodulinnas Riias, ees seisavad esitlused Helsingis, Berliinis ja ehk ka Varssavis. Selline piire ületav haare iseloomustab ainult väga üksikuid raamatuid kõigi Eestis välja antavate tuhandete hulgas.

Nagu märgib Raimo Pullat raamatu eessõnas, on uurijad allikapublikatsiooniga sihtinudki korraga kohalikku ja välismaist turgu. Seetõttu on kõik kommentaarid (lisaks Raimo Pullatile on need põhiliselt kirjutanud Ants Hein, Ivar Leimus ja Ants Viires, üksikuid veel 13 autorit) tõlgitud ka saksa keelde. Seda erinevalt Brotze sarja seni Lätis ilmunud kolmest köitest, mille kommentaarid on vaid lätikeelsed. Ajaloohuvilisel ei maksa sellest siiski heituda – Brotze kogude publikatsioon on täiesti rahulikult laiatarberaamatuna käsitletav, mis sest, et kõik akadeemilisele väljaandele esitatavad tingimused on täidetud. See tähendab, tegu ei ole raamatuga, mis peaks ehtima ainult õpetatud ajaloolaste riiuleid.

Johann Christoph Brotze (1742 – 1823) ise oli Sileesia väikelinna Görlitzi magistraadi soolakaaluja poeg, kes aga valgustusaja vaimule kohaselt võitles endale parimatest Saksamaa ülikoolidest Leipzigis ja Wittenbergis välja filosoofiadoktori kraadi ning kolis seepeale elama Riiasse, kus töötas pedagoogina tervelt 46 aastat. Mingit sundi või kohustust Eesti- ja Liivimaa kultuuripärandiga tegelda tal ei olnud, ka mitte juuri neis kubermangudes, mis oleks vere sunnina pannud piirkonna ajalugu jäädvustama. Ainult ehk uudishimu ajas ja selle tagajärjel on meil tänaseni kasutada unikaalne, 3130-leheküljeline arhiiv kümnes köites, kus tušijoonised, akvarellid ja kommentaarid rohkem kui 4600st praeguse Läti ja Eesti ala muinsusest, linnaplaanidest ja hoonetest müntide, vappide ja hauakirjadeni.

Vaevalt unistas Brotze kohast ajaloos otse Läti Henriku või Balthazar Russowi kõrval. Aga varandus, mille ta kokku kogus, on kaalult vanade kroonikute pärandiga täiesti kõrvutatav. Ja muidugi ei teinud ta seda üksi, vaid XVIII sajandi teiseks pooleks välja kujunenud kultuurivõrgustikus, kuhu kuulusid näiteks August Wilhelm Hupel Põltsamaalt, Eduard Philipp Körber Võnnust, Lihula õpetaja Christoph Friedrich Mickwitz ja loomulikult Kuressaare suur valgustaja Johann Wilhelm Ludwig von Luce.

Brotze kogu on veel küll hästi säilinud, kuid kunagi ei või kindel olla, kauaks veel. Seetõttu on Brotze laialdane ilmumine Eestisse tema pärandi säilitamise seisukohalt kindla peale minek. Väärib tähelepanu, et Brotze avaldamiseks on eeltöid teinud juba mitu sugupõlve. Raimo Pullat märgib, et Eestis hakati Brotze kogu üksikuid pilte-joonistusi avaldama juba 1920. aastatel. Seega on Brotze ilmutamise ajalugu peaaegu sama pikk kui Eesti Vabariigi oma.

Esmapilgul tundub Brotze kogude värviline kvaliteettrükis väljaanne väärtuslikuna just illustratsioonide tõttu. Seal on haruldasi linnaplaane ja oskaja käega joonistatud perspektiivis linnavaateid. Aga seal on ka üksikasjalikke ja huvitavaid andmeid aegade kohta, millest teatmeteostes millegipärast hoolimatult üle joostakse. Eriti puudutab see Brotze enda kaasaega, XVIII sajandi teist poolt, mil üldlevinud vaate kohaselt Eestis suurt muud ei toimunud kui Põhjasõja, katku ja nälja haavadest vaikne toibumine ning pärisorjuse süvenemine.

Väike näide. Brotze toob märkusena Pärnu linnaplaani juurde ära väljavõtte Pärnu magistraadi 1784. aastal Riiga saadetud aruandest (lk 94), kus loetakse üksipulgi üles linna hooned, inimesed ja nende tegevusalad.

“Linna avalikest hoonetest on kivist raekoda, linna koolimaja, vaestemaja, kus asub eraldi vanglatuba liiderlikele naisterahvastele, uus linnavangla, saksa kiriku diakoni korter, saksa köstri maja. Puust seevastu on peamajutusmaja, peavahimaja, eesti jutlustaja korter, eesti kooli maja, kus ühtlasi elab eesti köster, lihakarnid, vana linnavangla, lisaks viis muud erineva otstarbega avalikku hoonet. /—/

Elumajadest on 52 kivist, 110 puust, samuti on 12 kivist ja 13 puust eraaita. Vabrikuid siin peale 10 laua- ja sae-tuuleveski ning mõne parkalitöökoja ei ole; saksa ja vene poode on kokku 21. /—/

Elanikest on sakslasi 1097, eestlasi 760 hinge, kõik luterlased, ning linnas elavaid venelasi on 97 hinge, arvestamata vene vaimulikkonda ja militaarseisust.”

See on teave, mida entsüklopeediatest ei leia. Vana “Eesti entsüklopeedia” (VI köide, 1936) peab XVIII sajandi Pärnust vajalikuks märkida ainult Eliisabeti ja Katariina kiriku ehitamist ning seda, et “Põhjasõja rüüste tagajärgedest toibus P. õige aegapidi; alles XVIII s. viimasel kolmandikul ja järgmise sajandi alguses jõudis ta silmapaistvale kaubanduslikule õitsengule.” Uus EE (VII köide, 1994) täiendab ehitiste nimekirja kahe barokse elamu mainimisega ning teatega, et “18. sajandil sai P. sadam tähtsaks lina ja linasaaduste, teravilja ning ehituspuidu väljaveo poolest, esimene konsulaaresindus avati P-s 1762.” Elanike arvu tabel algab entsüklopeedias alles aastast 1825, kuigi Brotze tsiteerib ametlikke andmeid, mis võiksid olla entsüklopeediasse panemiseks küllalt usaldusväärsed.

Eelöeldu pole entsüklopeediate kriitika, vaid osutus sellele, et neist teadmistejanu rahuldamiseks kaugeltki ei piisa. Paksude raamatute riiulis peab veel midagi olema. Ja mida rohkem, seda parem, sest uudishimulik jaksab palju küsida, mistõttu näiteks Brotze “Estonica’t” on põhjust palju sagedamini riiulist võtta kui mõnd sesoonse moeröögatusena tuppa tunginud sama paksu bestsellerit.

Pole midagi uut tähelepanekus, et tubade sisustus mõjutab neis tubades arendatavaid vestlusteemasid. Kui toas mängib televiisor, siis räägitakse telesaadetest, kui kaminasimsil on rida portselanist ingleid, siis kisub jutt väikekodanlikult aineliseks. Raamatud riiulil panevad rääkima sellest, mis neis raamatutes sees. Raamatud, milles tähtsaid ja haruldasi teateid eesti rahva ennemuistsest elust, viivad jutu minevikule, eestlaste kestmise salapärasele väele, identiteedile ja sedakaudu ka tulevikule. Hea on, kui saad oma väidetele käepärast tuge kodusest riiulist – keset tulist jutuhoogu ju lähimasse avalikku raamatukokku andmeid kontrollima ei jookse! Veel parem, kui raamat on ehe algtekst, mitte ümberjutustus, sest igas järgmises tuletises on tõenäoliselt eelmisest rohkem vigu sees. Allikapublikatsioon valetab kõige vähem, kuid loomulikult ei saa ammusele autorile ette heita, et ta omal ajal ei saanud teada kõike seda, mida teavad tema väidete õpetatud kommenteerijad 200 aastat hiljem. Allika väärtust hiljem lisandunud teadmised ei vähenda.

Ühesõnaga, Brotze “Estonica” tüüpi raamatu õige koht (kus ta kõige rohkem võimalikku kasu ja uute teadmiste levikut sünnitab) on hoopis teistel riiulitel kui filosoofiadoktorite omad. Õige koht on võimalikult paljudes haritud eesti kodudes. Et oleks nii nagu 200 ja enam aastat tagasi, kui pea kõik Eesti- ja Liivimaa haritud kodud olid raamaturohked. Olemasolevad tõukasid tegema uusi, teadaolevad vanavarakogud innustasid algatama uusi kogusid. Iga kord, kui ma külastan mõnd uhkelt renoveeritud mõisahäärberit ega leia sealt vanu soliidseid köiteid täis raamaturiiuleid (või tervet raamatukogu), tunnen ma, et see maja on sandistatud, invaliidne või sootuks hingetu. Surnud maja. Siis, kui neid härrastemaju rajati, oli raamatukogu olemasolu peaaegu kirjutamata kohustus. Ainult raamatutega ja ennekõige nendega, mis ajalukku sildu ehitavad, saaks neile hinge sisse puhuda. Brotze on ilus algus iga häärberi esindusriiulile.

Ja lõpuks viktoriiniküsimus: mille järgi võis XVIII sajandi lõpul juba kaugelt eestlast ja lätlast eristada? Vastus on lihtne: “Eestlastel on pea alati pruun rõivastus, samamoodi nagu lätlase põhivärviks on hall” (Brotze, lk 542).

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming