Sookvoote asendab segasaun

Kaarel Tarand

  Marianne Mikko (ja tema läänemaised vasakmõttekaaslased) arvavad, et praegusest suurema võrdõiguslikkuse saavutamiseks naiste ja meeste vahel on parim tööriist sookvootide kehtestamine avaliku võimu struktuurides. Justiitsminister Rein Lang aga kinnitab, et selliste kvootide kehtestamine on vastuolus põhiseadusega ja isegi kui sookvootide seadus kehtestataks, tühistaks riigikohus selle. Kui ka Langil õigus pole, vältab kohtuvaidlus sookvootide seaduslikkuse üle ikkagi aastaid ja rakendada neid ei saa. Ja mis kasu sel juhul on seadusest?

Sugude õiguslik võrdsus on mõistlik ja ühiskonna püsivat tasakaalu soodustav põhimõte. Ent kvoodid selle lahenduseni ei vii. Miks? Sest kvoote saab kehtestada ainult formaalsetele struktuuridele, mis on avalikkusele nähtavad ja kus märkimisväärset diskrimineerimist ei ole ka praegu. Kvantiteedi poolest, jah, poliitilise võimu tipus ju veel on, aga probleemi ennast ei saa hakata tipust lahendama. Tipp kujuneb täiesti demokraatlikul ja avalikul viisil. Vaevalt on kunagi saavutatav see, et naisvalijad hääletaksid ainult naiskandidaatide ja meesvalijad meeskandidaatide poolt. Valijatele nimelt sümpatiseerivad peale sootunnuste veel väga mitmesugused asjad. Näiteks tarkus. Aga ega valija ju kunagi väga täpselt ei tea, kui tark on üks või teine kandidaat. Ta toetub lisaks ilusale jutule veel ka kandidaadi formaalsetele tunnustele. Formaalne tarkuse tunnus on akadeemiline kõrgharidus, magistri- või doktorikraad. Veel parem, kui inimesel on professori või akadeemiku tiitel. Selles vallas on soolise tasakaaluga sootuks kehvem lugu kui avaliku võimu teenrite hulgas.

Märtsi seisuga kuulub Eesti Teaduste Akadeemiasse 57 akadeemikut ja 16 välisliiget. Akadeemikute hulgas on tervelt üks naine (Ene Ergma) nagu ka välisliikmete seas (Els Oksaar). Miks see nii on? Miks riigi kõige targemad mehed ainult teisi mehi enda hulka võtavad? Kas mitte just akadeemia kaudu ei signaliseerita ühiskonnale, et tarkus on meeste monopol? Erinevalt riigikogu valimistest ei ole uute akadeemikute valimine avalik protseduur ja naiste mõju sellele on null. Akadeemialt peegeldub idee tarkuse maskuliinsest päritolust ka puupäistele meestele. Kõrgeim akadeemiline tarkus on jõukohane ainult meestele, Ergma erandiga.

Ja küsimus pole ainult akadeemias. Ülikoolid toodavad oma tippudes sedasama. Rektorid on ju mehed. Ja siis veel see Signe Kivi erand. Esialgu on erand ohutu. Vaevalt, et näiteks rektorite nõukogu ametlikel koosolekutel ükski meesrektor endale lubab diskrimineerivaid või solvavaid märkusi naissoo kohta. Kui midagi sellist toimuks, oleks Signe Kivi ju ammu selle avalikuks teinud! Või oleks info muul moel “lekkinud”. On tõenäoline järeldada, et seksistlikud otsused (näiteks ebaõiglaselt mehi eelistavad personaliotsused) tehakse väljaspool ametlikke koosolekuid. Et neist protokollilist jälge ei jääks.

Edasi ma ainult fantaseerin. Kujutlegem, et rektoritel on tore traditsioon pärast rasket ametlikku päevakava lubada endale ka lõdvestavat järelmängu. Näiteks saunas. Või bordellis, kus rotatsiooni korras arveid makstakse. Koos minnakse ning õhtu lõpuks pannakse maailma asjad paika ja inimesed ametikohtadele. Lepitakse kokku, et seda või teist “poissi” võib edutada. Just nimelt poissi, sest tüdrukud tulevad jutuks hoopis teises kontekstis. Mingi teistsuguse koosoleku järel mingis teises saunas on “poiss” juba omamoodi pühitsemisriituse raames omaks, usaldusväärseks tunnistatud. Aga võib raudkindel olla, et naisrektorit järellainetustesse ei kaasata. Kas või ainult seetõttu, et pole sobilikke meesprostituute võtta (seksistliku arusaama kohaselt naised ise kangesti tahtvat seda tööd raha eest teha, aga mehed mitte).

Ma ei tea, mida naiste saunas räägitakse, aga tõenäoliselt seal võimu ja ametikohti ei jagata. Sest neil pole, mida jagada, vähemasti akadeemilises süsteemis. Tagajärg on see, et kui meil on tark valija, kes tahab valida tarku esindajaid riigikokku, peab ka edaspidi valima mehi, sest pole ju usaldusväärsemat tarkuse mõõdupuud kui avalik haridussüsteem. See aga, nagu öeldud, taastoodab meeste võimu. Sest rektorite saunale lisaks on ka professorite omad, saunas käiakse õppetooli, osakonna ja teaduskonna kaupa. Ja ikka meeste saunas.

Niisiis, kui üldse kvoote kehtestada, tuleks neid kehtestada ülikoolides, mitte parteide ja avaliku võimu süsteemis. Kui Rein Langil on õigus, seda teha ei saa. Ja kui tal ei ole õigus, pole sel mõtet, sest formaalne otsusetegemine jääb ikka puhtaks, sisuline aga kolib veel rohkem sauna ja litsimajja kui praegu. Aga ükski seadus ei saa keelata naistel nn meeste sauna ust lahti tegemast ja laval platsi võtmast. Valijate silmis targad naised luuakse segasaunas. Ja et nii rohkem ja kiiremini juhtuks, võiks kaaluda mitte sookvootide kehtestamist, vaid saunaseadust, mis üksiksauna kõrval salliks ainsa ühissauna liigina segasauna. Bordellid on meil ju niikuinii juba keelatud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming