Soo impeerium Valgevene

Reet Varblane

 

Igor Tišini projektist “Partisani liikumine”.  1997. 2x repro

 

 

Foto Artur Klinovi  projektist “Горад СОНца”. 2006.

 

Vanasti käis rong nimega Tšaika Tallinnast Minskisse. Seda rongi kasutasid eelkõige ülikoolis õppivad Tallinnast pärit tudengid, ülikool oli tollal ainult Tartus, aga sellega oli hõlbus ka Vilniusesse sõita. Rong jõudis pärale küll kella üheksa paiku õhtul, kuid ikka leidus sõpru või sõprade sõpru või mõne kõrgkooli ühiselamu, kus sai ööbida. Rongi lõppjaama Minskisse millegipärast ei kiputud. Minsk tundus kuidagi võõras, Teine, kuid mitte ka nii võõras, et sealne eksootika või suurlinnalikkus oleks ahvatlenud. Nagu see oli Peterburi (Leningradi) või Moskva puhul, kus alati toimus midagi huvitavat kultuurivallas või kus olid raamatukogud sellise kirjandusega, millest Tallinnas-Tartus võis ainult unistada. Või nagu see oli Kiievi, Odessa või Krimmi puhul, kuhu sõideti puhkama. Minsk oli üle miljoni elanikuga (praegu on neid juba ligi kaks miljonit) suurlinn nõuka, Tšaika ajal. Minskis toimus ilmselt ka siis midagi sellist, mis oleks olnud tähelepanemist väärt.

Valgevene akadeemikust maalikunstniku Mihhail Savitski figuraalsed kompositsioonid partisanivõitluse teemadel, iseäranis kui jätta kõrvale totalitaristlik paatos, kõnelevad sügavast inimlikust valust, mida saab väljendada ainult siis, kui see on ise läbi elatud. Praegu Pärnu uue kunsti muuseumis eksponeeritud vanameistri näitus “Mihhail Savitski maailm. Must ingel” või õigemini kaks maali, üks otseselt Tšernobõli katastroofi seeriast, teine kaudsemalt inimlikele väärtustele toetuv sama teemat lahkav maal, ning Mark Soosaare hiljaaegu kunstnikuga tehtud vestluse videosalvestus mõjuvad praeguses kontekstis sootuks teisiti kui kaks- või kolmkümmend aastat tagasi. Mihhail Savitski oma kannatused, natsilaagri aeg on pannud ta tõsiselt mõtlema oma rahva saatuse üle II maailmasõja päevil, aga ka hiljem. Sügavat ülevust õhkub tema kunstist, aga ka temast endast. Kuid traagikaga manipuleerimisega, selle muutmisega ametliku kunsti firmamärgiks kipub kaasnema ka midagi negatiivset. Praeguses Minski kunstielus on Mihhail Savitski igasuguse teist laadi mõtlemisviisi ning kunstiväljenduse tulihingeline vihkaja. Tema kibestumine olevat nii võimas, et teda kardetakse isegi Valgevene võimukoridorides. Sellest, et  vanameistrit ärritavad kontseptuaalse kunsti võtmes praeguse identiteedi käsitlused, võib täiesti aru saada, kuid see, et juudi rahvus ja kultuur tema hukkamõistu on pälvinud, on kummaline.

Aga ilmselt iseloomustab ambivalentsus praegust Valgevenet kõige paremini. Möödunud kevadel oli Kiievi kaasaja kunsti keskuses valgevene kunsti näitus “Бaлота Empire” (“Soo impeerium”). Olga Kovalenko kureeritud näitus hõlmas nelja praeguses valgevene kunstipildis väljapaistvat tegijat Ruslan Vaškevitšit, Segei Voitšenkot, Vladimir Tseslerit ja Artur Klinovit ning mõtiskles Valgevene identiteedi üle – nii praeguse olukorra kui ka Valgevene, in-between-land’i üle üldisemat.

Näituse pealkirja keeltesegadus, valgevene ning inglise keele kummastav sümbioos, on just see, mis hakkas Minski tänavatel eelkõige silma. Ma pole varem kohanud, kuid võib-olla on see ka minu enda vähese kogemuse tõttu, sellist semantilist segadust. Minski tänavatel/väljakutel on säilinud nõukogudeaegsed ideoloogilised ajatud loosungid nagu “Rahva kangelastegu ei unustata”. Ja just sellises šriftis, nagu see tollal aastakümnete vältel vankumatult kombeks oli. Kõik tänavasildid, metroopeatuste nimed, arhitektuurimälestise või muu staatuse märgistused on valgevene keeles, kuid metroo- ja bussipeatusi teadustatakse ainult vene keeles. Valgevene/vene, rahvuslikule/nõukogulikule semantikale on viimastel aastatel lisandunud inglise/ vene segakeelne reklaam. Just seesama, mida näeb iga päev meie või Soome või Ameerika või Itaalia reklaamides. Nii võib Vabariigi palee ees näha korraga kolme omavahel täielikult haakumatut sümboolikat: rahva-kangelasteo loosungit, “Палаца Рэспублікї” silti ja poolpaljate kaunite neidudega hügieenisidemete reklaami (kolm korda kolm meetrit), veidi eemal lisandub sellele ka MacDonald’si kutsuv reklaam. Seda kõike näeb linna esindustänaval või õigemini linna kiirena läbival tõeliselt suursugusel Iseseisvuse prospekti Oktoobri väljakul, kust mõni samm edasi algab kaunilt restaureeritud tilluke vanalinn, aga teisel pool tuleb vastu Lenini tänav (ja Lenini monument), mis omakorda ristub Kirovi tänavaga. Mõne aja pärast võib see semantiline puder omandada veelgi võimsamad mõõtmed, sest Minski koolides, esialgu küll eksperimendi korras ainult paaris, on esimene võõrkeel hiina keel, isegi enne valgevene keelt. Valgevenekeelseid koole on vaid kolm.

“Soo impeeriumi” projektis lähtus Olga Kovalenko Valgevene identiteedi avamisel “soo” ja “partisani” kujundist. Soo on väliselt ahvatlevalt kaunis, näiliselt rahulik ja vaikne, kuid väikegi eksisamm tähendab hukku. Soo on kummaline, isegi müstiline substants. Soosse võimatu midagi rajada, soo ei salli midagi võõrast. Sood on võimalik hävitada (mõelgem sookuivatamiste peale), kuid “kroonilise apaatia” (nagu väljendab Olga Kovalenko kataloogi eessõnas) hävitamisel võivad olla saatuslikud tagajärjed. Soos saavad elada ainult kohalikud, partisanid, kes tunnevad iga mättakest ja rajakest. Partisanlus kui eluviis (elukutse?) viitab ajutisusele, seda juhtub ainult piirsituatsioonis. Valgevene ajaloos on piirsituatsioon vaat et alatine fenomen. Ikka on Valgevene territooriumil peetud nii-öelda võõraid sõdu, kuhu on valgevenelasi püütud kaasa haarata. Võõrast sõjast on saanud kõrvale jääda ainult partisanina. Igavest partisani varitseb vaenuväe kõrval veelgi suurem oht, et talle hakkabki partisanielu meeldima. Soo- ja partisanikujund on valgevene kunstis ja kirjanduses olnud läbi aegade kasutusel. Sookujund kui midagi, mis on tõeliselt oma,  ent võõrale võimule ohutu. Partisanikujund on aga alles viimasel ajal päris omaks saanud.

Tänased sooinimesed (või “Inimesed soos”, nagu oli ka Ivan Meleži 1960ndate populaarse romaani pealkiri), kelle geneetilises mälus kaigub kauaaegse geopoliitika, sõdade ja sotsiokultuuriliste draamade kaja, kes on peaaegu kaotanud oma emakeele, kujutavad endast ratsionaalsele analüüsile allumatut fataalse ebaloogilisuse substraati. Vahest ainult kunstnikud on võimelised šifreerima Euroopa geograafilise keskpunkti valge laigu mõistatust, peegeldama Valgevene kollektiivset teadvust. Nii kirjutab “Soo impeeriumi” kataloogis Olga Kovalenko. Valgevene etniline genees on siiani suur mõistatus, balti, slaavi ja jumal teab mis rahvaste segu. Nõukogude ametlik Valgevene ajaloo versioon oli üles ehitatud kultuuri- ja intellektuaalse provintsi imagole. Vaatamata postsovetliku Valgevene segastele aegadele, poliitilise ja kultuurilise arengu vastuoludele, tõusudele ja mõõnadele, poliitilise ladviku soovidele, semantilisele segadusele tänavapildis pole huvi rahvusliku identiteedi vastu raugenud.

“Soo impeeriumi” kunstnikud (muide Ruslan Vaškevitši, Sergei Voitšenko ja Vladimir Tsesleri tööd olid suvel väljas Pärnu “Mehe ja naise” näitusel) lähenevad enesemääratlemisele irooniliselt, ekskurssidega nii nende oma ajalukku kui ka maailma kunsti. Artur Klinovi kantav “Partisani boutique” oli suur nõukoguliku, aga ka igasuguse totalitaristliku atribuutika ja tarbijaühiskonna ahvatlevate toodete segu, sealt võis soodsa hinna eest omandada või vahetada just seda kaupa (kunsti osa), mida hing ihkas. Klinovi projektis “Magus elu heintes” oli partisanlik ajutine elukorraldus ühendatud heaoluühiskonna näiliselt igaveste väärtustega, lisatud veel pisut siiani paikapidavaid argielu stereotüüpe. Tsesleri ja Voitšenko “Mikolka lokomotiivid” iseloomustavad suurepäraselt partisani ambivalentset eluhoiakut: suurejoonelise metafüüsilisuse ja ülima ettevaatlikkuse absurdne sümbioos. Vaškevitši kunst on kõige enam metafooridele üles ehitatud, väga vingetele ja lõikavatele, kuigi pealtnäha mõnikord isegi  liialt psühhoanalüütilisesse alateadvusesse kaevuvatesse kujunditesse. Kunstniku ühe viimase näituse lakoonilised must-valged maalid tekitasid Minski kunstielus tõelise hämmingu, sest Vaškevitš oli eiranud kõiki seni maali iseloomustanud reegleid, tema Buratino/Pinocchio loo arendus oli taas vahedalt vaimukas ja teravalt valus.

Kui soo ja partisani kujund iseloomustavad valgevene olemust üldiselt, siis pärast II maailmasõda kindla programmi järgi üles ehitatud Minski metafooriks sobib ideaalselt Artur Klinovi “Горад СОНца” ehk “Unistuste päikese linn”, nagu ta ise on seda tõlkinud. Tervikuna planeeritud, Leningradi, Valgevene ja Moskva arhitektide ühistööna valminud Minski kesklinn annab silmab ette vaat et Peterburilegi. Ülimastaapsed väljakud, sirged puiesteed ja tänavad, ülevate detailidega kaunistatud ehitused, stalinistliku klassitsismi pärl. Ka uusrajoonid, iseäranis, mida praegu ehitatakse, on üsna samas ülevas stiilis läbi viidud. Linn kui ülevuse metafoor. Kuid kui päris aus olla, siis Minski kesklinnas ei ole halb olla, hoonete üliinimlik mastaap ei tekita alaväärsustunnet. Linn on inimesi täis, iseäranis noori, kes on trendikalt riides ja üldiselt rõõmsameelsed. Joodikuid ja asotsiaalse linnapildis ei kohta (äärelinnas nägin paari joodikut, kuid selle kohta, et äärelinna bussijaamas müüdi viina juba vara hommikul, oli seda vähevõitu). Minsk on ka puhas: laupäeva varahommikul olid kojamehed usinasti platsis. Nii et kord on majas.

Mikrorajoonid kerkivad, aga korterihinnad on taevasse tõusnud ja selleks, et saada madalaprotsendilist laenu, tuleb kannatlikult järjekorras seista. Kerkivad ka spordirajatised, sest sport, eelkõige uisusport on riiklik prioriteet. “Sport i mir, eto naš kumir”, on noorte kunstnike üks meelisnalju. President ise oli televisioonis deklareerinud, et tegelge uisutamisega, kui raha ei jagu, siis sööge vähem. Presidendi korralduste ja seadustega tundub kõik olevat reguleeritud: on presidendi stipendiumid, seadused, raudteeliikluse korraldus.

Artur Klinov annab välja ka valgevene- ja ingliskeelset nüüdiskultuuri ajakirja Partisan. President Partisani ei rahasta. Ajakirja Partisani võiks vaadata kui omamoodi topeltmetafoori, soo- ja päikeselinna elaniku sümbioosi, kui oskust olla, tegutseda ja ellu jääda. Enamgi veel, küll läbi metafoori, aga siiski piisavalt kõlavalt oma sõnum välja öelda.

Valgevenes ei ole ainult neli mainimist väärt kunstnikku. Neid on tuhandeid, sajad neist on head, kümned väga head. Suur osa vahest ei haaku oma kunstis praeguse ajaga või teevad seda peidetult või loovad traditsioonilises laadis. “Soo impeeriumi” kunstnikud on ennast ka väljaspool Valgevenet tõestanud neljakümneaastased staarid, heas vormis ja võitlusvalmid. Samasugused on ka Brüsselis elav Igor Tišin, Igor Savtšenko (osales Saaremaa biennaalil 1995. a), Sergei Kožemjakin, Vladimir Parfjonok, Olga Sazõkina, Andrei Dureiko, Tatjana Radsivilko, Vladimir Katšan jpt. Aga peale on kasvanud sama vinged noored, keda Minskis võib kohata peatänava Podzemka galeriis. Just neil tasub silma peal hoida. Ilmselt saab nende kunsti Tallinnas näha aprillis.

Valgevene kultuur elab, ja eelkõige tänu just sellistele inimestele, kes tahavad midagi ära teha, just nii nagu Tallinna Valgevene konsul Aleksandr Ostrovski ja sekretär Julia Andrejeva.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming