Sõnumeid unustatud sõjast

Ilmasõja epistolaarse pärandi uurimine on aidanud kahtluse alla seada laialt levinud arusaama, nagu oleks eurooplasi haaranud sõjavaimustus.

Linda Kaljundi

Esimene maailmasõda on olnud esiplaanil eelmisest aastast saadik. Ja esialgu pole ka märke, et sellele pühendatud raamatute, näituste, filmide ja muude ettevõtmiste tulv niipea vaibuks. Nende hulgas on mitmed olulisi uusi tõlgendusi, nagu näiteks Christopher Clarki „Uneskõndijad. Kuidas Euroopa 1914. aastal sõjateele asus“ (2013). See nii ajaloolaste kui ka laiema publiku seas kiiresti menukaks saanud monograafia on juba avaldatud ka eesti keeles (2015) ja muu hulgas Sirbis arvustamist leidnud. Kuid kahtlemata on suure sõja sajandast aastapäevast suurt kasu lõiganud ka populaarsemate žanride tootjad, kes keskenduvad sõja keerukuse asemel enamasti selle kõige meelierutavamate tahkude ehk mundrite, masinate ja vägivalla fetišeerimisele. Nii võis Briti ajakirjandusest juba eelmisel aastal lugeda teravat kriitikat ilmasõja mälestuse kommertsialiseerimise ja banaliseerimise kohta. See küsimus tundub iseäranis relevantne olukorras, kus maailma poliitilise olukorra tõttu on sõja aastapäeva tähistamine üksjagu ebaõdus.

Seevastu Eestis on ilmasõja mälestuse elluäratamine eeldanud üksjagu leidlikkust. Erinevalt Lääne-Euroopast klassifitseerub see siinmail pigem „unustatud sõjaks“, nagu on tõdenud Tõnu Tannberg. Meie ajaloomälust on raske leida ilmekamat näidet, et sündmuse suurus ei taga veel selle saamist rahvuslikuks mälupaigaks. Mobiliseeriti ju ka Eestist ilmasõtta 100 000 meest, kellest 10 000 hukkus või jäi kadunuks. Ja ehkki sõjasündmused jõudsid Eesti aladele üksnes riivamisi, kujundas sellest alguse saanud sündmuste ahel ümber kogu siinse piirkonna poliitilise kaardi.

Kuna ajalugu kirjutatakse alati tagantjärele, peituvad ka ilmasõjaga seostuva amneesia põhjused sellele järgnenud sündmustes. 1920.-1930. aastatel jäi see Vabadussõja ja omariikluse sünni varju, kuigi mitmel pool meenutati ilmasõjas hukkunuid Vabadussõja mälestusmärkidel. Hiljem aitas unustamisele kaasa Nõukogude mälupoliitika, kus Esimene maailmasõda ei mänginud revolutsioonide, kodusõja ja Teise maailmasõja kõrval kuigi olulist rolli ja mis mõistagi kaotas koos Vabadussõja monumentidega ka ilmasõjas hukkunute mälestamise traditsiooni. Vähetähtis pole seegi, et Eesti kultuuris on aktiivselt ringlemas väga vähe selle sõja kujutusi, kuna mujal on ilmasõja mälestust paljuski vorminud just kirjandus, pildid ja filmid. See, et sõjajäädvustusi on Eestis vähe isegi lähiregiooniga võrreldes, tuli iseäranis piltlikult esile eelmisel aastal Riia kultuuripealinna programmi raames korraldatud näitusel „1914“, kus vaeti ilmasõja jäädvustusi selle tagajärjel iseseisvunud riikides. Kui Lätit esindas näitusel mitu saalitäit ohvitsere, rindeelu ja sõjapõgenikke kujutavaid teoseid, siis Eestist oli väljas ainult Nikolai Triigi „Vabaduse sünd“ (1919). Tõsi, Lätit puudutasid lahingud palju rohkem, samuti mängisid sõjas teistsugust rolli juba 1915. aastal loodud Läti kütipolgud. Siiski oli mastaabivahe märkimisväärne. Tõepoolest, Eesti visuaalkultuuris ongi ilmasõda väga vähe kujutatud. Sellest hoolimata, nagu osutas kevadel Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse ning Tallinna ülikooli korraldatud konverents „Esimene maailmasõda Eesti kultuuris“, võib ka siinses kultuuri- ja ajaloomälus peituda märksa enam suure sõja jäädvustusi, kui laseb aimata praegune kaanon.

Esimese maailmasõja päevil Tartumaal.

Esimese maailmasõja päevil Tartumaal.

Unustusse vajunud mälukihistuste väljatoomisse on suure panuse andnud ka Tõnu Tannbergi koostatud antoloogia eesti sõdurite kirjadest, päevaraamatutest ja mälestustest. Kõige muu kõrval tõi ilmasõda kaasa kirjavahetuse plahvatusliku kasvu, nagu rõhutab valimiku eessõnas Liisi Esse. Sõja käigus saadeti laiali kümneid miljoneid kirju – rohkem, kui iial enne – ning kirjavahetust või päevaraamatut pidama hakkasid ka need, kes seda varem ei olnud teinud. Ka ei ole isiklikuks tarbeks mõeldud kirjavara kunagi varem kujundanud sedavõrd jõuliselt ühegi ajaloosündmuse tähendust laiema avalikkuse jaoks. Kuna sõdurite kirju ja päevikuid hakati avaldama kohe pärast sõja lõppu, siis oli sellel suur mõju sõja tähendusele kollektiivses mälus.

Eestis on ilmasõjaga seonduvat omaeluloolist materjali avaldatud väga vähe. Eriti Teise maailmasõja, aga ka Vabadussõjaga seonduva tekstimassiiviga võrreldes on see peaaegu olematu. Seda dramaatilisema meeldetuletusena mõjusid Jaan Silla päevaraamatu „Suur Euroopa sõda“ katkendid, mis ilmusid eelmisel aastal Loomingu augustinumbris. „Suur Euroopa sõda on alganud! Surma vikat on koledasti terav!“ kuulutas Sild. Uus antoloogia teeb ilmasõja kirjalikust pärandist möödavaatamise juba võimatuks. Kogumikus on põhjalikult toimetatuna ja kommenteerituna avaldatud ligi 900 lehekülge mitmesuguseid, valdavalt üsna mahukaid tekste. Siit joonistub välja rida erinevaid vaatenurki ja kogemusi: kirjutajate seas leidub eesliinil võidelnud sõdureid, aga ka endale kantseleis koha kindlustanud või hoopis sõjavangi sattunud mehi. Nende seas on talupidajaid ja töölisi, õpetajaid, seltsitegelasi ja muusikuid. Häälte hulka lisanduvad sõdurite Postimehele saadetud kirjad, mida on raamatus avaldatud täienduseks põhitekstidele.

Selle kirevuse taustal joonistuvad siiski välja mitmed ühised teemad ja hoiakud. Laiemas plaanis on ilmasõja epistolaarse pärandi uurimine aidanud kahtluse alla seada laialt levinud arusaama, nagu oleks eurooplasi haaranud sõjavaimustus. Ka nende tekstide kõige ilmselgem ühisjoon on sõjavastasus. Sõtta minna ei taha keegi, oodatakse palavikuliselt rahu ja tuntakse hirmu sõja laienemise pärast Eestisse. Teise klassikalise teemana tõuseb esile rahvuslus. Sõja ja rahvusluse fataalsed vastasmõjud on ilmasõjaga seoses muidugi palju käsitlemist leidnud. Eesti nagu ka teised alles sõja järel iseseisvunud rahvusriigid kujutab endast siiski keerulisemat juhtumit. Siinsetes kirjutistes avalduvad ühelt poolt tugevad Vene mõjud ja seda kõige ilmekamalt sakslaste vaenamises. See tõstatab ühtlasi olulise küsimuse: kui palju aitas ilmasõjaaegne propaganda kaasa ka iseseisvumise juures olulist rolli mänginud saksaviha õhutamisel? Tekstidest tuleb välja ka selle propaganda varjukülg ehk Vene sõjaväelaste kalduvus lahterdada eestlased sakslasteks. Teiselt poolt on ka kirjutajad ise märkimisväärselt venevaenulikud. Sedagi on seletatud sõja mõjuga rahvuslike konfliktide teravnemisele, kuid siiski on hinnangud ootamatult teravad. Peaaegu kõik kirjutajad peavad Venemaad Balti provintsidest igas mõttes vähem arenenuks – ja näevad selle peapõhjust sealsete elanike laiskuses ja harimatuses. See paneb oletama juba varem omaks võetud negatiivsete stereotüüpide mõju.

Värske vaatenurga pakub kogumik ka iseseisvumisele. Juba mõnda aega on ajaloolased rõhutanud, et Vabadussõda tuleks vaadata tihedamas seoses ilmasõja ja Vene kodusõjaga. Need tekstid avavad selle seose hästi sõdurite kogemuse tasandil. Kui praegusaja ajaloomälus seostuvad Vabadussõjaga paljuski filmist „Nimed marmortahvlil“ (2002) tuttavad koolipoisid, siis siin lähevad sellesse sõtta mehed, kes on juba neli aastat ilmasõjas võidelnud. Sealjuures joonistub iseäranis hästi välja Vabadussõjale ja iseseisvumisele eelnenud segaduste aeg, kus sõduritel tuli kõigepealt üritada üldse toimuvast selgust saada ja Eestisse jõuda, nagu ka ülepea harjuda oma riigi loomise ideega. Selle kõrval on esialgu märksa selgemad nende hinnangud Vene 1917. aasta revolutsioonidele, mida tervitatakse suure vaimustusega. Ehkki riigipöörde kohta käivad sõnumid on samuti vastuolulised, kuna jõuavad rindele sageli üksnes ärevate kuulujuttudena, seostuvad isevalitsuse kukutamisega lootusrikkad märksõnad nagu „priius“ ja „vabadus“ või ka „kevad“ ja „päike“.

Kirjutajate sõjakogemused pärinevad idarindelt ja võivad seetõttu esmapilgul tunduda isegi üllatavalt harjumatud. Kuna kohalikud mälestused suurest sõjast on paljuski varjule jäänud, siis käibivad ka siinses regioonis pigem suured rahvusülesed mälupildid. Ja need seostuvad teatavasti läänerinde pikaleveninud kaevikusõjaga, mis on hästi tuttav õpikutest, filmidest ja kirjandusest. Ehkki ka selles suures sõjas osales Venemaalt kõige rohkem mobiliseerituid, on idarinne ka eesti ajaloolaste suurema tähelepanu pälvinud alles viimasel ajal.

Siiski peegeldavad ka siinsed kirjutised moodsa ja totaalse sõja kogemust. Uue sõjaajaloo üheks suureks teemaks on tõusnud sõdurite psühholoogia ning selleks pakuvad need tekstid elavat ja ühtaegu rasket ainest, osutades ühtlasi, kui suurt hulka inimesi haaranud keerulised läbielamised on jäänud meie ajaloomälus läbi töötamata. Ehkki valulise meeleolu kajastamisel teatud piirist üle ei minda ning seda on tasakaalustatud švejkiliku huumoriga, on tekstid isegi üllatavalt tundelised, eriti arvestades toonaseid meheliku käitumise norme, mis mängisid selles sõjas olulist rolli nii poliitikas kui ka rindel. Järjepidevalt kurdetakse halva tuju üle, tuntakse hirmu lahingu ees ja reageeritakse valuliselt vägivallale. Nii tõdevad kirjutajad avameelselt, et kuulide vingumine käib „närvide peale“ ja surnuid näha on „kangeste kohutav“.

Ühtlasi aitab kogumik hoomata, kui olulisel määral on tekstilised eeskujud mõjutanud nii sõja kogemise kui ka tagantjärele mõtestamise viise. Nii meenutavad rohked tundepaisutused ja tundeküllased metafoorid toona laialt levinud sentimentaalse kirjanduse keelekasutust. Selle kõrval on sõda sõnadesse seada aidanud ka toona ajakirjanduses ja mujal levima hakanud käibefraasid. Siiski võib hiljem kirja pandud mälestuste puhul võib näha isegi veel selgemat valmisvormelite kasutamist.

Raamatut lugedes tulebki silmas pidada ka kirjutamise konteksti. Valimikku on koondatud erinevaid tekste: rahvusarhiivist, Eesti ajaloomuuseumist ja erakogudest pärit materjalide hulgas leidub kirju ja päevaraamatuid, aga ka hiljem ümber kirjutatud päevikuid ja mälestusi. Sealhulgas on mitmed viimastest sündinud kampaaniate raames, mille viis 1920. ja 1930. aastatel läbi Vabadussõja ajaloo komitee. Erinevad filtrid on kahtlemata avaldanud mõju ka ilmasõja kujutamisele. Näiteks tekib kiusatus oletada, et Vabadussõja kogemus on veelgi tugevdanud Vene-vastast kriitikat.

Ehkki ka inimeste mälestused ei peegelda kunagi vahetut kogemust, on nende järjest laialdasem kasutamine seotud ajalooteaduses juba 1960. ja 1970. aastatel esile tõusnud sooviga pakkuda alternatiivi traditsioonilisele võimu positsioonilt kirjutatud ajaloole. Samad suundumused on esile tõusnud ka sõjaajaloos ning sündmusi analüüsitakse üha enam reasõduri, mitte üksnes kindralite vaatenurgast. Nii on see ka kõnealuses kogumikus. Laiemas mälukultuuris tõusid lihtsõdurid esikohale siiski juba ilmasõja järel. Toona rajatud tundmatu sõduri mälestusmärgid erinesid radikaalselt varasematest uhketest triumfikaartest ja väejuhtide ratsamonumentidest. Paljud ajaloolased, näiteks Reinhard Koselleck, on selles näinud esimest märki XX sajandil aset leidnud sõja deheroiseerimisest, mille viisid lõpule Teise maailmasõja, holokausti ja Vietnami sõja mälestusmärgid. Sellega rööpselt räägitakse praegu tihti ka ajalooteaduses isegi mitte sõduritest, vaid ohvritest, kelle hulka arvatakse üha sagedamini ka tsiviilisikud ja naised.

Nagu juba tõdetud, on ilmasõjaga seoses Eestis unustusse vajunud ka lihtsõdurid. Mujal sõja mälestuse hoidmisel olulist rolli mänginud perekonnamälu seostub Eestis valdavalt Teise maailmasõja, repressioonide ja põgenemisega. Praegu tehakse katset ilmasõda siinsesse ajaloomällu sisse kirjutada rahvusarhiivi ühisloomealgatusega „Eestlased esimeses maailmasõjas“. Huvilisi kutsutakse kaasa lööma sõdurite arhiividokumentidest ülesotsimises, kuid ühtlasi jagama perekonnakogudest pärit materjale. Ilmasõjaga seonduvaid projekte on algatanud paljude maade arhiivid, kuid Eestis paistab rahvusarhiiv sõja meeldetuletajana iseäranis silma. Just selle egiidi all on välja tulnud suur osa Esimesele maailmasõjale pühendatud näitusi ja kogumikke, mille juures on sageli võtmerolli mänginud ka selle antoloogia koostaja Tõnu Tannberg.

Jääb loota, et see raamat kannustab ilmasõjaga edasi tegelema, muu hulgas oleks sellele hea täiendus ka teisi keeli kõnelnud eestimaalaste kirjaliku pärandi avaldamine. Võib muidugi küsida: kas selle sõja mälukihtide ülesotsimine on ikka enam oluline? Üks põhjus nendega tegelda peitub mälu mitmesuunalisuses. Nii nagu hilisemad sündmused on jätnud ilmasõja mäletamisele – või unustamisele – oma jälje, on ka Esimene maailmasõda tugevalt kujundanud talle järgnenud suurte konfliktide tähendust ja mälestamise viisi. Nende paljuski rahvusüleste mõjutuste ülesotsimine aitab näha laiemas plaanis ka Eesti ajalugu, nii nagu aitab sellele mõistagi kaasa ka ilmasõja parem tundmine tervikuna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht