Sokratese valuoiged teadusmasinas

ROOMET JAKAPI, filosoofiadoktor

Veebruarist saati vaieldakse ajalehtedes humanitaarteadlaste töötulemuste hindamise kriteeriumide üle. Täppisteaduste eestkõnelejad on seks puhuks lagedale toonud suure virtuaalse joonlaua. Mõõtmistulemused pole kiita. Humanitaarid välgutavad tulesid ja väidavad, et mõõteriist on vale, küündimatu. Tean, et teiste hulgas tõrgub filosoofia. Ei taha täiega tänasesse teaduskorraldusse sulanduda. Filosoofia arvab nägevat ohte ja küsitavusi. Kas projektipõhine teadus tapab filosoofia kui individuaalse tegevuse? Kas filosoof on teaduslaeval piletita reisija? Selge on see, et filosoofia loomuses ei ole rabeleda rütmis projekt-grant-produkt. Kes end sääraselt rabelema unustab, ei leia enam aega mõtlemiseks. Võib-olla unustab mõtlemise. Muutub filosoofia käsitööliseks. Lihtsalt lahendab tööülesandeid. Annab tulemusi. Punub publikatsioone. Kes aga elab rahulikku elu, üha mõtleb, mitte midagi ei publitseeri, selle jalgealune on akadeemilises ilmas rabe. Töölepingud ei ole igavesed. Ukse taga on aimata noori tuliseid suid-päid, kes valmis hetkeks vabanenud kohtadele kandideerima. Ja neid on üha rohkem. Õhus on hirmu ja värinat. Mis parata, ülikoolides töötavatel filosoofidel lasub üha rängem publitseerimiskohustus. Ühtlasi on tarvis koonduda ja kollektiivselt raha küsida. Need kohustused tekitavad nii mõneski viha ja nördimust. Publikatsioonifetiðism! Vastik kollektivism! Öötunnil lebavale filosoofile saab osaks prohvetlik koðmaar. Peagi kaovad mõtlejad. Asemele trügivad osavad teadusmänedþerid, kes jälgivad ja koordineerivad uurimisrühmadesse koondatud tööliste tegevust. Filosoofiavabrikute töölised võtavad ette konkreetsed filosoofilised probleemid, annavad neile teatavad lahendused ja vormistavad järjekordse publikatsioonide seeria. Päev läbi raiub nende armetutes peades filosoofiliste treipinkide tðahh-tðahh-tðahh.

Kas filosoofia tulevik on tõesti nii absurdne ja kole? Kuidas elada ja olla, kuidas mõelda nii, et ei jääks tankiroomikute alla? Üks võimalus on mässata. Hakata süsteemile vastu, üksi või kollektiivselt. Näiteks nõuda, et filosoofiat ei arvataks (ka mitte vormiliselt) teaduste hulka, tuginedes väitele, et filosoofia ju pole teadus. Tulemusi pole raske ette näha. Mässajad saavad süsteemi käest ühel või teisel moel karistada. Filosoofid ei saa enam teadusraha ja viimaks pagendatakse ülikoolist tänavale. Küsigu raha Kultuurkapitalilt! Teine võimalus on resigneeruda, tõmbuda kössi, nokitseda omaette edasi ja hiilida seinaääri mööda. Kannatada ära. Nagu eespool seletatud, võib selle teguviisi tulemusel töökoha kaotada. Kui abitu kannataja ilme muutub filosoofide seas valdavaks, ei ole me lõpuks paremas seisus kui eelmisel juhul. Nii kompromissitu mässamine kui peitupugemine võib tuua hukatust eesti filosoofiale tervikuna. Kolmas võimalus on konformeeruda, mis eeldab kompromissivalmidust. Leppida publitseerimiskohustusega endale kasulikul ja talutaval määral. Osaleda projektides ennast kaotamata. Möönda, et tegelikult on mõeldust kirjutamine filosoofile normaalne tegevus. Kohaneda. Nii mõelda kui mõttekalt kirjutada. Vabrikud on siiski vaid koðmaar. Filosoof! Osta pilet, sõida teaduslaeval edasi!

Ent mis saab noortest töötutest seal ukse taga? Tõelised, vaiksed, eraklikud, tühja kõhtu kannatavad mõtlejad?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming