SOKK

ehk statistiliselt on kõik korras

OTT KARULIN

Flo Kasearu, Andra Aaloe, Aet Ader, Grete Soosalu, Kaarel Künnap. O. Installatsioon linnaruumis. 2011.

Flo Kasearu, Andra Aaloe, Aet Ader, Grete Soosalu, Kaarel Künnap. O. Installatsioon linnaruumis. 2011.

Flo Kasearu

Statistikalemb kultuurihuviline võib rahul olla: seekordses inimarenguaruandes esineb sõna „kultuur“ nagu ka sõna „majandus“ üle seitsmesaja korra. Seda on kuus korda enam kui eelmises. Statistilise kinnituse saab ka keskmise kultuurihuvilise portree (eestlane, naine, vanemas keskeas ja kõrgharidusega) ning eestlaste eesrindlikkus kultuuriürituste külastamisel teiste ELi riikidega võrreldes (6. koht).

Kultuur on aruandes peamiselt koondatud peatükki „Eesti kultuuriruumi areng“, mille sissejuhatuses nendib Marju Lauristin, et sellest on jäänud välja kultuuriprotsesside kvalitatiivset analüüsi eeldavad probleemid, sest lähteandmeid pole piisavalt. Sellest on muidugi äärmiselt kahju, sest just liigne keskendumine arvnäitajatele (küsitakse, kui paljud kultuuri tarbivad, selmet analüüsida, mida kogetakse) on suuresti pärssinud taas iseseisva Eesti kultuuripoliitika võimet reageerida välja muutustele ja mitmekesistumisele. Pealegi viib vaid arvnäitajatele lootmine üsna referaatliku tulemuseni. Kõige väheütlevam on alapeatükk „Eesti kultuuri levik maailmas“, kus on põimunud kaootiliselt kogutud lähteandmed ja tegijate endi kiidulaul ning järeldatud vaid seda, et Eesti kultuur maailmas siiski levib. Kurioosne on ka selle alapeatüki lõpetamine pika eelreklaamiga „Aadama passioonile“, mis peaks ilmselt autori arvates olema eeskujuks tervele valdkonnale.

Kvalitatiivsete uuringuteta jäävad kaheldavaks ka aruande järeldused, mida sellegipoolest esitletakse aksioomidena. Neist peamine on väide, et Eestis on toimunud kultuurinihe „neli sajandit domineerinud“ trükisõnakeskselt kultuurilt „noorematele põlvkondadele käepärasemale, aina avaramaid võimalusi pakkuvale“ internetikesksele kultuurile (lk 190, 216) ning see ohustab Eesti kultuuriruumi. Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma sõnul on see nihe kolme protsessi tulemus: a) „üleminek turumajandusele ja kultuuri funktsioonide muutumine ühiskonnas tõi kaasa kultuuritarbimisega seotud väärtuste nihkumise poliitika ja ideoloogia väljalt isikliku eneseteostuse väljale“, mistõttu „suurenes tarbimiseelistuste vabadus ja mitmekesisus, sealhulgas ka vabadus kultuuriga üldse mitte tegelda või eelistada neid kultuuri vorme, mida enne peeti väheväärtuslikuks, sobimatuks või ebatõsiseks“, b) kultuuriloomet ja -tarbimist mõjutab üha enam infotehnoloogia areng ning c) „põlvkondade vahetus nii kultuuripubliku kui ka kultuuri loojate seas …  muudab nii väärtuskriteeriume ja huvisid kui ka kultuurimeediumide eelistamist“ (lk 215-216).

Viidatud protsesside olulisuses polegi vaja kahelda, küll aga tekitab küsimusi see, kuidas aruandes kultuuri defineeritakse, milliste arvnäitajate alusel kultuuriruumi elujõulisust hinnatakse ning kuivõrd on nimetatud kultuurinihe ohtlik.

Aruande kultuurikäsitlus lähtub 2005. aastal riigikogus vastu võetud Eesti arengu riiklikust strateegiast „Säästev Eesti 21“, mis mõistab kultuuriruumina „ühiskonnaelu korraldust, mille kandjaks on ennast eestlastena määratlevad ja eesti keeles suhtlevad inimesed“ (lk 189). Selline geograafilise ja kultuuriruumi eraldamine rahvusliku enesemääratluse ja suhtluskeele abil suleb kultuuriruumi omaalgatuslikult punkrisse kaevikusõja olukorda ning identifitseerib kõik teistsuguse vaenlasena, sissetungijana, selmet otsida ühisosa ja globaliseerumise võimalikke positiivseid mõjusid. Kultuuriruum, mille kestmist ähvardavad loomulikud protsessid nagu põlvkondade või meediumide vahetumine, ei saagi ju kaua püsida. Nõustun siinkohal Indrek Ibrusega, kes osutab aruande alapeatükis „Kultuur visualiseerib ja rikastab“, et „kuigi visuaalse esiletõus kultuuris on märgatav, on tegemist siiski mitte endiste vormide asendamisega, vaid nende kõrvale tõusmisega“ (lk 223). On loomulik, et selle protsessi tulemusena muutub ka osiste osakaal.

Üksjagu küsitav on ka Eesti kultuuriruumi elujõulisuse sidumine maxweberliku protestantliku eetikaga, mis „oletatava mõjutegurina avaldub kultuuri valdkonnas, sh kultuuris osalemises ja kultuuriharrastustes isegi selgemini kui majanduses“ ning julgustab Vihalemma ja Lauristini oletama, et „protestantismi vaim, eesti kultuuri protestantlik aluspõhi, on olnud ja on praegugi meie kultuuri kestlikkuse ja kultuuriruumi elujõu oluline tegur“ (lk 209–210). Ilmselt pole selles päris veendunud ka autorid ise, sest vaid seitse lehekülge edasi viidatakse eestlastele kui „usuleigusega Euroopas tuntuks saanud rahvale“ (lk 217), aga eks eesmärk – kirjasõna põlistamine – pühitseb abinõu. Samavõrd otsituna ja viimsest õlekõrrest haaramisena mõjub laulu- ja tantsupidude traditsiooni tõstmine Eesti kultuuriruumi lipulaevaks (sellele on pühendatud lausa eraldi alapeatükk) „tänapäeva individualistlikus maailmas, kus virtuaalse reaalsuse väärtust kiputakse üle hindama“ (lk 217). Lauristini sõnul võib pidada „kultuurilise järjepidevuse kõige markantsemaks ilminguks laulu- ja tantsupidude traditsiooni populaarsust digitaalkeskkonnas kasvavate noorte seas“ (lk 190), sest pool eestlastest on seal osalenud vähemalt korra esineja või kogejana. Selles osas on Lauristinil õigus, et laulu- ja tantsupeo traditsiooni sümboolne kapital on nii tohutult suur, et minagi pean siinkohal vajalikuks rõhutada, et see on oluline „rahvusliku identiteediga seotud rituaal“ (lk 218), aga ma tõrgun – jällegi – omistamast sellele Eesti kultuuriruumi kestlikkuse ainsa päästerõnga staatust ega näe põhjust paanikaks, kui ühiskonnas saavad lähiaastail juhtpositsiooni „iseseisva Eesti Vabariigi ja turumajanduse oludes kujunenud põlvkonnad, kelle jaoks laulupidu rahvusliku identiteedi ja väärtustega seotud institutsioon ei pruugi enam olla ühetähenduslik ja enesestmõistetav“ (lk 220).

Kultuuri instrumentaliseerimine, käsitlemine Eesti salarelvana globaalses kultuurisõjas läbib suuresti tervet aruande kultuuripeatükki. Nii loodab Lauristin, et eeltoodud ohtudele vaatamata „on võimalik ka vastupidise reaktsiooni tekkimine: laulupeo ja üldse traditsioonide taasväärtustamine vastukaaluks globaliseerumisele ja ühiskonna atomiseerumisele, protsessidele, millega ei taheta nõustuda“ (samas). Teisal nenditakse – kuna ilmselt eeldatakse, et sisserändajate Eesti kultuuriruumi värava ainsaks kiipkaardiks on eesti keele oskus –, et just eestikeelse kultuuri rikkus ja atraktiivsus on kõige mõjusam huviärataja eesti keele õppimise ja kasutamise vastu (lk 236). Jällegi, see kõik on tõsi, aga oodanuks kultuuripeatükilt enam põhimõttelisi, käibetõdesid kahtluse alla seadvaid teemapüstitusi, nagu näiteks Tiit Tammaru ja Raul Eametsa arutlus rände peatükis: „Kuid samas võiksime mõelda, kui suur osa eestlastest peaks Eestis elama selleks, et Eesti areneks ja tunneks ennast kindlalt iseseisva riigina? Kas Eesti riigi teostamise seisukohalt on ideaalne, kui kõik eestlased elavad Eestis? Võib-olla on nii, et 10–20% eestlaste võõrsil elamine (nii, nagu see viimased 100 aastat on olnud) ongi optimaalne – annab pidevaid impulsse Eesti arengule, tagab oskuste ja teadmiste liikumise ja paranemise, võrgustikud, kontaktid jne?“ (lk 113). Ka ainsa kultuuriteemana end kultuuriruumi arengu peatükist välja rebinud (või sealt välja visatud?) loomemajandus jääb aruandes käsitluselt, vaatamata huvitavatele postulaatidele (nt valdkonnale iseloomulikud elustiiliettevõtted kui mõistlik alternatiiv kasvuettevõtetele ka teistes valdkondades), lihtsustavaks ja avab loovust eelkõige lisandväärtuse (toote atraktiivsemaks tegemise) vaatenurgast. Kahjuks ei suhestu selle alapeatükiga ka kordagi muud kultuuriteemad ja nii jääbki vastuseta küsimus, mis aruandes pidevalt tõstatub: kui heaoluühiskonnas (kuhu Eesti justkui kuulub) kulub materiaalsete vajaduste rahuldamiseks aina vähem aega ja seetõttu kasvab nõudlus toodete ja teenuste järele, mis pakuvad huvitavat ja mitmekülgsemat elu ning eneseteostust (lk 47), siis miks ikkagi oli Eestis kultuuritarbimine EL-i keskmisest kõrgem ka masu ajal (lk 13) ning on just viimasel paaril aastal vähenenud (lk 206)?

Vaevalt et aruande koostajate usk kirjasõnasse ja (trükitud) raamatute hulk kodudes ja nende lugemise aktiivsus on eelküsitule vastamiseks piisavalt representatiivsed mõõdupuud (kuigi, nagu osutab Kristina Lindemann hariduse peatükis, seostub suurem raamatute hulk kodus kõrgema matemaatikatulemusega PISA testis).

Lauristinilgi on kahtlemata õigus, kui ta kirjutab: „Ühiskondlike muutuste keerises on täielikult muutunud nii raamatuostmine kui kogu kultuurivaldkonna tähendus inimeste elus ja ühiskonna arengus. Inimesed on hakanud palju vähem ilukirjandust lugema, veel vähem ostma. Ilmuv trükisõna on sisult ja vormilt tohutult mitmekesisem, tiraažid palju väiksemad“ (lk 210). Eelnevat kinnitab ka statistika: 1980ndate algul luges ilukirjandust vähemalt kord nädalas 57% eestlastest, 2011. aastal oli neid kaks korda vähem; regulaarseid raamatuostjaid oli 1980ndate algul 62%, 2014. aastal juba kümme korda vähem (samas).

Lauristini eestvedamisel läbi viidud uuringud „Mina. Maailm. Meedia“ on ka üsnagi veenvalt näidanud inimeste jaotumise kultuuriaktiivsuse klastritesse: uus e-aktiivne (A), traditsiooniline aktiivne (B), mõõdukas praktiline (C), uus e-passiivne (D, ainus klaster, kus mehi rohkem – 52%) ja traditsiooniline passiivne (E, siia kuulub lausa 70% mitte-eestlastest). Uuringust järeldub, et „kultuuri kestlikkuses olulist rolli täitvaid mitmekülgseid ja aktiivseid A- või B-tüüpi kultuuritarbijaid on kõige vähem (kokku 28%) 20–29aastate seas“ (lk 214) ehk tulevik on justkui tume. Jah, kui hinnata virtuaalreaalsuses toimuvate ja/või digikultuuri nähtuste võime Eesti kultuuriruumi elujõulisena hoida väheseks või lausa olematuks. Kuid ka sel juhul pakub vähe lohutust see, et paljude teiste maadega võrreldes on Eesti vanemaealiste lugemisaktiivsus suur, millest Lauristin järeldab: „Lugemisaktiivsuse üldise vähenemise olukorras on vanema põlvkonna püsivalt kõrge raamatuhuvi kultuurilise visaduse oluline tunnusmärk“ (lk 211). Digimaailmast puutumatuna üles kasvanud ja selles kunagises normaalsuses siiani elav põlvkond suudab paratamatult seda endale pandud rasket vastutuskoormat kanda vaid bioloogiliste piirideni. Ilmselt ei saa nooremate põlvkondade luge­misharjumuse tekkimisel siiski loota üksnes kultuuripärandi lausdigiteerimisele – Ibrusega tuleb siiski nõustuda: „Seniste traditsiooniliste trükisõna vormide konvertimine nüüdisaegsesse digikeskkonda on rahvusliku kultuurimälu säilimise eeldus“ (lk 234) – või isegi e-raamatute käibemaksu alandamisele (mis oleks siiski ülimalt mõistlik). Muid lahendusi aruanne kahjuks välja ei paku.

Nii tulebki loota, et järgmises aruandes loobutakse kultuuriteemade käsitlemisel vastandamisest ja kaevikusõja mentaliteedist ning analüüsitakse eestlaslikult umbusklikult optimistliku pilguga kirjeldatud kultuurinihke ilminguid, millel ehk samuti jõudu kultuuriruumi elujõulisusse panustada. Näiteks osaluskultuuri ja prosumer-tüüpi kultuuritarbija käitumismustreid ning nende esinemist ka väljaspool veebiruumi, aga mitte eesmärgiga olemasolevaid nähtusi neile kuidagi söödavaks teha ja maha müüa, vaid keskendudes eksisteerivatele hübriid- (nt osalusteater) ja uudisilmingutele (nt võrgupidu).

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar