Sõjamõtted

Mitu sõdurit peab hukkuma, enne kui valitsus (eksiilis) valge lipu heiskab? Või mängime ainult võidu peale ja kui see tähendab „põlvepikkuse poisikeseni“, siis olgu nii?

KAAREL TARAND

Laenasin Tammsaarelt pealkirja, sest tema sada aastat tagasi, Esimese maailmasõja alguskuudel sõnastatu on endiselt aktuaalne. „Ääremärkustes“ loeb Tammsaare irooniliselt üles kõik sõjapidamise voorused: „Sõda on esimene samm sõpruse sobitamiseks kaugete, võõraste rahvastega … sõda on kõige silmapaistvam vabaduse avaldus … sõda on kõige parem abinõu naaberrahvaste lähemaks tundmaõppimiseks … sõda on ka kõige kindlam rahu pant.“ Ja lõpuks: „nõnda oleks sõda ka suur lootus, rahu ja õnne lootus!“1

Pole lootust rahule ja õnnele, kui enne pole maha peetud vahvat sõda naabrite, kaugete rahvaste või, veel parem, mõlemaga. Selleks Eesti riik (kui ka mitte tema rahvas) valmistub, sõja ootuses on 2% SKTst kaitsekulutustele saanud pühamast püham reliikvia, mille vastu ei tohi patustada isegi mõttes. Kui valitsuskommunikatsiooni sõnumite tooni mõõdetaks praegu Georgetowni ülikoolis töötava õpetlase Kalev Leetaru infoanalüüsi vahenditega (ma ei tea, kas Eesti julgeolekuasutused sellist infot tellivad ja kasutavad või mitte), siis oleks kindlasti täheldatav sõjakate toonide järsk kasv eestikeelses infovoos viimase paari aasta jooksul. Samuti võiks märgata hirmu ja õuduse õhkkonna taassündi tasemel, mil see oli viimati inimpõlv tagasi.

Kaitseväe paraadi alalised kommentaatorid Peeter Tali ja Andres Kuusk rääkisid võimsatest sillaautodest suure tõsiduse ja lugupidamisega, aga kummalegi ei tulnud pähe pakkuda publikule ka mingeid realistlikke pilte, milline on see sõjaolukord, kus sillad käiku lähevad.

Kaitseväe paraadi alalised kommentaatorid Peeter Tali ja Andres Kuusk rääkisid võimsatest sillaautodest suure tõsiduse ja lugupidamisega, aga kummalegi ei tulnud pähe pakkuda publikule ka mingeid realistlikke pilte, milline on see sõjaolukord, kus sillad käiku lähevad.

Kaitsevägi

„Julgeolekuolukord Euroopas, ka meie piirkonnas, on endiselt ebastabiilne ning jääb selliseks veel ettearvamatuks ajaks,“ sedastas riigikogu ees esinenud välisminister Marina Kaljurand (11. veebruaril). Talle sekundeeris opositsionäär Andres Herkel: „Kui vaadata olukorda, kus me olime aasta tagasi analoogilisel arutelul, siis hullemaks läheb, järjest hullemaks läheb.“2 Siia sobiks üllatavaks kolmandaks Venemaa peaminister Dmitri Medvedev, kes kaebas oma Müncheni julgeolekukonverentsiga kaasnenud meediarallis korduvalt: „Tuleb tunnistada, et oleme libisenud uude külma sõja perioodi.“3

Käes on murede aeg ja erilist optimismi ei sisaldanud ka riigijuhtide kõned Eesti sünnipäeva puhul. Sõna „mure“ esines presidendi ettekandes seitse korda, „rõõm“ aga mitte ühtegi. Peaministri maratonjutluses Vanemuises jäi samal teemal skooriks 1 : 0. Vähe sellest, peaministri väitel on sisuliselt kolmandik Eesti parlamendist Kremli käes. „Julgeolek ei ole meie meeltes vaid pagulaskriisi või terrorirünnakute tõttu. Euroopas käib jätkuvalt sõda ning julgeolekukeskkond, milles me elame, on muutunud,“ rõhutas Taavi Rõivas.4

Elanikkonna vaimse seisundi tasakaalustamiseks sobivad hästi sellised valitsusaparaati paisutavad „abinõud“ nagu ametnikud, kes korraldavad kodanike igapäevast psühholoogilist ja küberneetilist kaitset, mis tegevusena on peaaegu sama peen ja nähtamatu nagu kuningale uute rõivaste õmblemine. Samuti sobivad võltsoptimistlikud küsitlustulemused, mille järgi arvab 90% eestlastest, et Eesti kodanik peaks sõjas Eesti riigi eest võitlema, ning 71% on valmis seda ka tegelema. Siinsete venelastegi hulgas on näitajad väärikad 69 ja 45%.5 Avaliku võimu süsteemis koguvad elujõudu ideed taaskehtestada arhitektuuris ja ehituses sundus varustada iga uus ehitis ja eluhoone pommivarjendiga.6 Niisiis on lava aktiivseks sõjategevuseks valmis seatud ja mängu käivitumist takistab vaid see, et Eesti ei saa ja Venemaa ei taha sõda alustada.

Eesti ei ründa kedagi

Eesti kui demokraatlik riik ei ründa kedagi (universaalses praktikas kehtib reegel, et ükski demokraatlik riik ei alusta sõda teise demokraatliku vastu – ja formaalselt võttes on seda ka Venemaa, ehkki vabadustega on seal asi nadi). Selle kinnituseks on meil ju mitte sõja-, vaid ametliku nimega kaitsevägi, mis peab oma riigi territooriumilt väljumiseks igakordse parlamendi eriloa saama. Kujutlegem olukorda, kus me sõjaanalüütikud ja kindralstaabid jõuaksid vankumatule järeldusele, et Eesti võiks hävingust päästa ainult ennetav löök ja Peterburi vallutamine. Näiteks 30 tunniga. Põhimõtteliselt oleks see mõne pataljoni üllatusrünnakuga praegugi tehtav. Kuna aga kõiki protseduurireegleid peab jäigalt järgima, siis on ülesanne täiesti võimatu, sest riigikogu peaks vägede salaoperatsioonile saatmist paar kuud avalikult menetlema. Omaenda kehtestatud reeglitest möödahiilimise korral oleks aga meie otsustajatel küllalt lühike tee rahvusvahelise sõjatribunali alla.

Teiselt poolt, mida tahes ka Venemaa naljapoliitikud suust välja ei ajaks ja mida ei arvaks seal manipuleeritud rahvahulgad, puudub Venemaal vähimgi tahtmine, oskus, valmisolek ja jõud NATOga otsekonflikti astuda. See sai hiljuti erakordse selgusega kontrollitud, kui Türgi tulistas alla Venemaa hävituslennuki. Venemaa piirdus traditsioonilise sõimuga, millele lisandus oma kodanike karistamine Türgiga majandussuhete piiramise kaudu. Kui Venemaalt lähtuva sõjaohu tõukejõuks on analüütikute meelest põhiliselt au­asjad, bütsantslik kirg, mitte õhtumaine ratsionaalsus, siis veel rängemat solvangut kui see, millega türklane hakkama sai, on raske välja mõelda. Miks siis ei alanud maailmasõda?

Kuna ühiskonnateadused on kehva ennustusvõimega, siis on sõjausksete juhtidel lihtne meie ajas kohatuid ajaloolisi paralleele vedades vähem informeeritute tunnetel mängida. Kui teadmistele toetuda ei saa, peab uskuma. Peaministri aastapäevakõnes ilmus sõna „usk“ eri vormides kokku 25 korda. Tubli annuse õli valas tulle ETVs näidatud BBC ulmefilm „Kolmas maailmasõda“, mida millegipärast dokumentaaliks tituleeriti. Selle ümber said targutada eksperdid ja harrastajad, aga pole üldse tähtis, mida täpselt keegi ütles. Ka rahustavate häälte ühendkoor teeb ikkagi ärevaks, sest miks sellest üldse rääkida, kui ohtu pole. Olgugi et venelaste rünnak USA pihta on ainult kriipsukese võrra tõenäolisem kui marslaste rünnak, saab sellest kunsti teha „dokumentaalses“ võtmes, mitte ainult ulmelises, sest venelased ja nende tuumarelvad on erinevalt tulnukatest päriselt olemas. Lääne popkultuuris (alates kas või James Bondiga) on venelastel kaua kanda olnud antikangelase roll ning lihtne on seda meemi ära kasutada pika rahu ajal aina mõttetumaks muutuvate professioonide nagu armee ja sõjatööstuse esindajatel oma eksistentsi ja heaolu õigustajana (sh Venemaal).

Selleks et naeruväärsus oleks täielik, on Eesti poliitiline eliit tänavu kaevunud aruteludesse, milliseid tanke ja kui palju oleks vaja „et kaitsta jalaväge“, kuigi veel sajandivahetuse paiku arvati, et kaitserelvana kohmakas, kallis ja lühikese elueaga tank ei peaks Eesti relvastusse üldse kuuluma ning laiemalt on riigikaitse struktuuride ainus mõte kaitsta tsiviilelanikkonda, kes lahingutegevuses ei osale, mitte iseennast.

Raskesoomusväe unistuse juurde kuulub lahutamatult meie usutava riigikaitse uusim uhkuseasi, Ukrainast ostetud „sõjasillad“, mida aastapäevaparaadil mööda Vabaduse platsi veeretati ja mille üle avaliku irvitamise eest üks ebalojaalne päästeametnik sule sappa sai. Paraadi alalised kommentaatorid Peeter Tali ja Andres Kuusk rääkisid võimsatest sillaautodest ja nende kasutamise viisist suure tõsiduse ja lugupidamisega, aga kummalegi ei tulnud pähe pakkuda publikule ka mingeid realistlikke pilte, milline on see sõjaolukord, kus sillad käiku lähevad.

Loogiline oleks arvata, et mobiilseid sillasüsteeme on vaja olukorras, kus tavalised maanteesillad on hävitatud. Keegi vist ei eelda, et suuremad väeüksused suudaksid veetakistusi kuskil võsas salaja ületada ning hiilida pahaaimamatult maanteesilda valvava vaenlase selja taha. Tsiviilsillad võivad hävineda mitmel juhul. Esiteks, kui me need pealetungiva vaenlase eest taganedes ise õhime. Teiseks, kui ründaja üritab meie vägede plaanilist ja taktikalist taganemist kaugtulega sildu purustades häirida. Ja kolmandaks, kui Eesti/NATO vägi on pärast taktikalist taganemist asunud vastupealetungile ja taanduv vaenlane püüab sildu hävitades me võidukat edenemist aeglustada. Kuidas ka ei tahaks uskuda ajaloo korduvusse ja sellesse, et punaste ja venelaste Narva taha kupatamiseks on esmalt vaja Valklani taganeda, on tänapäevastest relvakonfliktidest üle maailma võimatu niisugusele stsenaariumile eeskuju leida.

Eestis olematus, kuid õhtumaadel üldiselt püsivas filosoofilises mõttevahetuses inimloomuse üle algas mõne aasta eest uus voor Steven Pinkeri menukiks kujunenud, tugevalt Norbert Eliase tsiviliseerumisprotsessi ideedele toetuva ning vägivallavaba ühiskonna võimalust nägeva monumentaalteose „Me loomuse paremad inglid“7 avaldamisega. Optimistlik tees sai palju vastulauseid, üks põhjalikumaid on humanismi terava kriitiku, briti poliitilise filosoofi John Nicholas Gray pikk essee „Marioneti hing“,8 kus autor püüab ulatuslikult maailmakirjanduse ja filosoofia klassikale tuginedes, aga ka asteekide veriseid kombeid analüüsides tõestada, et tapmine on inimloomuse vältimatu osa, sest just tapmise kaudu ilmutab end elu mõte ja tappes saame oma olemasolule tähenduse. Muidugi ei ole sel enam pistmist osalemisega jumaliku korra või kaose tekitamises, nagu muiste. Gray kirjutab: „Arenenud ühiskonnas on sõdade roll tänapäeval teisenenud. 24 tunni uudismeedia sünnitab pisukest pidevat ärevust koos rahustava turvatundega. Kujundades taju maailmast kui millestki endeemiliselt ohtlikust, saab terrorimaastiku projekteerida TV- ja arvutiekraanide ning mobiiliseadmete kaudu kuhu tahes. See maastik on maailmanägemise raamiks neile, kes asuvad pildi sees turvatsooni suletuna.“ Arenenud Eesti ühiskonna rahu on seega otseses sõltuvuses ekraanidele manatavatest sõdadest barbarite juures. Kui seal kaugel oleks rahu võimalik, siis kaoks meie ühiskonna minapildist edumeelsuse ja „valge üleoleku“ võimalus.

Ma ei jaga Gray arusaamu, esitan need siin vaid võimalikele oponentidele oma relvastuse täiendamiseks. Asja kasutatav tuum kohalikuks tarbeks on siin see, et Venemaad kui raamitagust sõjakat Barbaariat vajab Eesti riigikaitse idee ja eelarve täiesti sõltumatult sellest, milline on Venemaa neutraalselt positsioonilt vaadatuna ning selle riigi enda arenguplaanides või demograafilise suutlikkuse poolest. Rahumeelne või sootuks kadunud Venemaa rööviks Eestilt permanentse vabadusvõitluse narratiivi kasutusõiguse. Ja ei kompenseeri araablane venelast, sest muslim on kaugel ega suuda ka oma jätkuva vägivaldsusega toita vapra ja kõige-kiuste-Eesti minapilti .

Elu ja surma küsimused

Kus ja kuidas kujuneb aga see Eesti eksistentsi toitev „piiritaguse kurjuse“ idee? Seda ei ole jäetud kodanike vaba tahte luua, sellega tegelevad professionaalsed julgeolekukollektiivid. Õigupoolest ei tohiks üksikisiku õigusi ja tahet maailma kulgemise keskpunktiks pidavas lääneilmas sõja ja rahu küsimused üldse olla mingite emotsioonitult toimivate, olgu mõnikord ehk ka informeeritute kollektiivide nagu staabid või valitsused pädevuses.9 On ju need elu ja surma küsimused, mida ükski kodanik ei ole riigi kätte otsustamiseks andnud. Kui sotsioloogilistes küsitlustes uuritakse inimeste valmisoleku kohta riiki (juriidilist konstruktsiooni) ja eeskätt seda kui territooriumi kaitsta, siis ei anna see olulist informatsiooni sõjas põhilise osas. Põhiline on elu ja surm, seega peaks igaühelt otse küsima, kas ta on valmis millegi abstraktse nimel ise tapma ja surema. On ju selge, et ka tuleviku sõdades ei jää kõik osalejad ellu.

Maailmakirjanduse klassika, eriti sõdades osalenud kirjanike looming annab sõduri tegelikest valikutest sõjaolukorras ülirealistliku pildi. Igaüks, kes küsitlejale vastab, et haarab iseseisvuse kaitseks vajadusel relva, saab rahuajal raamatuid lugedes endale ka tulevateks lahinguteks rollijoonise kujundada. Nii Albert Kivikas „Nimedes marmortahvlil“ kui ka August Gailit „Isade maas“ laseb suurel osal oma põhitegelastest sõja lõpuks ikkagi langeda, nii et sõda üle elada soovija valik on üsna napp. Remarque’il lõpeb lugu sellega, et kui „meie klassi seitsmest vabatahtlikust“ viimane „selili keerati, nähti, et ta ei olnud kaua vaevelnud – ta näol oli nii tasane ilme, nagu oleks ta peaaegu rahul sellega, et see niimoodi juhtus.“10 Dorgelèsi ilmasõja üks väheseid ellujääjaid Sulphart määrab Saksa-Prantsuse matši lõpptulemuse nii: „Ma nimetan seda võiduks, sest mina tulin sellest välja eluga.“11 Seersant Vanhala võtab viisaastaku Soome rinnetel kokku tõdemusega, et NSVL võitis, aga „väike visa Soome tuli auga teisele kohale“,12 kuid seda on temaga koos alustanud kümnetest kuulmas veel vaid kaks meest, Rahikainen ja Määttä. Balti pataljonis lõpuks ei-tea-kelle ehk eestlaste tuleviku eest võitlev Aurel von Heidenkamp resümeerib oma langenud kaasvõitlejaid meenutades: „Lõputu kõnnumaa, lõputu surnuaed … Kus lamad kunagi sina? Kõikjal on ruumi: surnutele on kõikjal ruumi. Ainult elavatel ei ole ruumi ja seepärast peavad nad iga maatüki pärast võitlema, kuni nad surnud on.“13 Sõjas osalemine on üks kõige ebaveenvamaid ellujäämistehnikaid, mille harrastajad väärivad kõik Darwini auhinda, kui nad just ei saa harva peavõitu loteriis nimega ellujäämine.

Niisiis, tappa või saada tapetud? Neis kahes raskes küsimuses on oluline kaaluvahe, sest ka märtrisurm on passiivne tegevus (enda tappa laskmine, langemine, hukkumine, olgu põhjus kui tahes üllas), tapmine aga aktiivsest tahtmisest, mitte pimedast juhusest tulenev tegevus. Riigikaitset ratsionaalselt kavandaval valitsusel peavad seega olema vähemasti salaplaanides ka määratletud mingid taluvuspiirid iseseisvuse ohvrialtari kasutamisele. Mitu protsenti elanikkonnast võiks hukkuda iseseisvuse nimel? Mitu sõdurit peab hukkuma, enne kui valitsus (eksiilis) valge lipu heiskab? Milline võiks olla lahingu- ja tsiviilohvrite suhtarv (sõdades varieerub see vägagi14)? Või mängime ainult võidu peale ja kui see tähendab „põlvepikkuse poisikeseni“, siis olgu nii? Kuidas see viimane haakub põhiseaduses soovitud kestmisega üle aegade?

Rahu igavesti!

Sõjakas vastaja selgitab siinkohal, et just kaitseväeline võimekus tagab rahu püsimise igavesti. Sel juhul oleks aeg kaitsevägi ümber nimetada heidutusväeks. Aga mida otsustab valitsus kui agressioonibarjääri ehitaja juhul, kui potentsiaalne vastane surub meile puhtalt mängulustist peale lokaalse võidujooksu relvastuses? Kui kaua saab väiksema rahakotiga mängija panustega kaasa minna? Kas vajadusel paneme lauale 5, 10 või koguni 30% oma SKTst, et olla absoluutväärtuses võrdne piiritaguste panustega? Kui öelda, et meil on lepingud ja USA kompenseerib meie omavahendite puudujäägi niikuinii, siis sellisel juhul ei tohiks ka selle loo alguses tsiteeritud jutte levitada. Kuni lepingud peavad, ei saa BBC ulmefilmi stsenaariumid reaalellu tungida.

Artiklis „Meeleolu“ (1915)15 viitab Tammsaare Gerhart Hauptmanni teosele „Atlantis“, kus amerikaniseerunud ekseurooplane hr Boabo nendib: „Kui Euroopas pole sõda, on see igav“. Erinevalt peaministrist olen veendunud, et Euroopas praegu sõda ei ole, aga oli viimati paarkümmend aastat tagasi Balkanil. Venemaa piiriäärsete anastuste suhtes peab küll olema põhimõtteline, kuid need ei ole Euroopa sõjad. Euroopa on igav. Aga me ei tohiks sellest hr Boabo moodi jõuda järelduseni, et Lähis-Ida või Aafrika või Kagu-Aasia on sõjata igav, näha oma ühiskondlikku paremust ainult teiste viletsusega võrdluses, samuti lasta sõjakatel ekspertkooslustel meedia abiga hoida ühiskonda pidevas ärevusseisundis koos vastavate kulutustega. Lastagu kodanikel parem täies sisemises rahus olla veendunud iseseisvuse aegumatuses ehk igavikulisuses, nagu kirjas põhiseaduse § 1, kus pole silpigi selle kohta, et aegumatuse tagatis on vaid permanentne mõõgateritamine.

1 A. H. Tammsaare, Ääremärkused. Kogutud teosed, nr 16. Tallinn 1988, lk 12-13.

2 Riigikogu stenogramm, http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201602111000#PKP-18250

3 http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/medvedev-jah-alanud-on-uus-kulm-soda?id=73675573

4 https://valitsus.ee/et/uudised/peaminister-taavi-roivase-kone-23-veebruaril-tartus-vanemuise-kontserdimajas

5 http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/uuring-eestlaste-kaitsetahe-uletab-margatavalt-venelaste-oma?id=73813501

6 16. II 2015 teatas peaminister Rõivas riigikogu infotunnis, et hindab keskmaa õhutõrjet efektiivsemaks kaitseks ega pea vajalikuks juba olemas hoonete täiendamist varjenditega, kuid see ei tähenda, et uusehitistele ei võiks peagi varjendinorm kaela sadada.

7 Steven Pinker, The Better Angels of Our Nature: Why Violence Has Declined. Viking Books, 2011. „Paremad inglid“ on ameerika kultuuris tuntud väljend ajast, mil president Abraham Lincoln kasutas seda oma inauguratsioonikõne lõpulõigus. Oletatavasti on ta selle siiski laenanud Charles Dickensilt.

8 John Gray, The Soul of the Marionette: A Short Inquiry into Human Freedom. New York, 2015.

9 Sama mõtet väljendab Margus Ott essees „Inimkonna tulevik“, Sirp 4. III 2016, osutades, et kui meie ehk 99% inimkonnast ei taha sõdida, siis sõjad lakkavad.

10 E. M. Remarque, Läänerindel muutuseta. Tlk Viktor Tomberg. Tallinn 1983, lk 175.

11 Roland Dorgelès, Puuristid. Eesti k 1939, siin ingl tõlke järgi, vt http://www.eldritchpress.org/wwone/wc.html

12 Väino Linna, Tundmatu sõdur. Tlk Helmi Eller. Toronto 1957, lk 432.

13 Siegfried von Vegesack, Balti tragöödia. Tlk Tiiu Relve. Tallinn 2009, lk 584.

14 Vt näiteks: https://en.wikipedia.org/wiki/Civilian_casualty_ratio

15 A. H. Tammsaare, Meeleolu. Kogutud teosed, nr 16, lk 53.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar