Sõit, sõit, sõit linna. Mis sinna minna? Trenni, lasteaeda, kooli

Laste ülekaalulisuse vastu aitab muu hulgas jalgsi või jalgrattaga kooliminek, mida peab toetama linnaruum, aga ka kooli- ja lasteaiakorraldus.

MERLE KARRO-KALBERG

Kooliaasta hakkab seks korraks taas otsa saama ning see tõotab linnaliikluses hõredamat ja kergemat aega. Hommikuti kaovad ummikud imeväel ning õhtul koju minnes pole enam nii pikalt tarvis foori taga oodata. See pole ilm­tingimata seotud sellega, et suviti tavatsetakse linnast maale kolida, vaid pigem ikka sellega, et päevane ränne marsruudil kodu-lasteaed-kool-töö-lasteaed-kool-trenn-pood-kodu lüheneb mitme lüli võrra. On ju suvel koolides, lasteaedades ning enamikus huviringideski vaheaeg ning lapsevanemad on seega sohvri rollist vabad.

Hommikused ja õhtused tipptunnid on halenaljakalt populaarsed. Võtkem või see, et hommikune autos passimine on pakkunud ainest nii mõnelegi raadioreklaamile, kus tanklaketid pakuvad maitsvat kaasavõetavat aja asjalikult kasutamiseks, või reportaažid hambapesust autos koolitükkide tegemiseni välja. Aprilli lõpus avaldas tervise arengu instituut laste rasvumise seireuuringu, mille kohaselt liigub kooli ja kodu vahet autoga üle poole koolilastest.1 Ometi võiks neid olla palju vähem. Suviti vähenev autoga sõidetav vahemaa ja ummikute kadumine annab märku, et alternatiivsed liiklemisviisid kooli ja kodu vahel võiksid mõjuda linnade liikluskaosele kui imevits. Tallinna liikuvusuuringus on välja toodud, et sõiduautode hulk langeb Tallinna tänavatel koolivahe­aegadel 12–15 protsenti. See aga tähendab, et suurte liiklussõlmede asemel tuleks investeerida korralikesse ja mõistlikesse kergliiklusvõrgustikesse, parandada kooliteekonna ohutust (tervise arengu instituudi uuringu kohaselt hindasid õpilased koolitee ohutust kümne palli süsteemis enamasti kolmega) ja lisada koolikohti asumites, kus neid napib (nt Kalamaja või Pirita).

Tervishoiuorganisatsioonides on välja arvutatud, et tervislikuks eluks peab laps päevas liikuma vähemalt 60 minutit. Eestis on piisavalt aktiivsed vaid 13 protsenti kahe- kuni kümneaastastest tüdrukutest ning 27 protsenti poistest. Terviseedendamise küsimuste käsitlustes on enamasti jäetud tähelepanuta asjaolu, et normikohase liikumisaja saaks laps ilma trenni ja aktiivse vahetunnita tegelikult täidetud juba jala või jalgrattaga kooli, koju ja miks mitte ka trenni minnes. Ikka keskendutakse lahenduste otsimisel spordile või koolis aja veetmisele, kooli-kodu ja trenni vahel liikumine jäetakse aga tihtipeale tähelepanuta.

Tekib kummaline nõiaring: ühest küljest tahetakse laps turvaliselt kooli toimetada, kuid palju autoga lapsevanemaid kooli ümbruses tekitab liikluskaose. Tuleks üle vaadata, kuidas koolidele ligi pääseb, kas sinna on mugavam sõita autoga või tulla muul viisil (ühissõidukitega, jala või jalgrattaga).

Arvet Mägi / Virumaa Teataja / Scanpix

Mainitud uuringuga selgus, et iga neljas esimese klassi laps on meil ülekaaluline või rasvunud. Uuringule järgnenud ohtras meediakajastuses käsitleti peamiselt laste toitumist ja koolis liikumist. Räägiti sellest, et kõik algab söögilauast, küsiti toiduainetööstuselt, miks pealtnäha sellistesse süütutesse toitudesse nagu jogurt või kohupiima­kreem ikkagi nii palju suhkrut lisatakse, miks koolide puhvetites energiarikaste jookide ja rasvaste saiakestega kaubeldakse, tõdeti, et rasvunuid on rohkem nende seas, kes jätavad hommikuse eine vahele. Kaalulangetamiseks ja tervisliku kaalu hoidmiseks tuleb suurem osa tööd kahtlemata ära teha toidulauas, s.t jälgida, kui palju ja mida suhu pistetakse, kuid ka uuringus tõdetakse, et liikumisel on tervislikus eluviisis oluline roll. Kokkuvõttes visatakse kivi just koolide kapsaaeda: lapsi vahetundides õue möllama ei lubata (sest riided võivad saada mustaks, koolimaja põrandad poriseks, lapsed võivad jääda haigeks, hoov on kooli töötajate autosid täis pargitud ning veel mustmiljon vabandust) ning nii ei jäägi neil üle muud kui koridorides nutiseadmetes konutada. Koolide kohustuslikud kehalise kasvatuse tunnid ei anna piisavalt füüsilist koormust ning alati pole kooli juures ka sobivaid liikumisega seotud huviringe.

Jalutades õnnelikuks

Jessica Westman on Karlstadi ülikoolis kaitstud doktoritöös uurinud, kuidas ja millist mõju avaldab laste heaolutundele, tujule ja kognitiivsetele võimetele liikumisviis.2 Ta toob välja, et lapsed, kes viiakse kooli ja tuuakse koju autoga, on vähem aktiivsemad. Kui laps saab hommikusel kooliteel kellegagi suhelda, siis tekitab see elevust, aitab päeva positiivselt sisse juhatada ja kasvatab sotsiaalseid oskusi. Autos seda ju enamasti teha ei saa, sest vanema tähelepanu on hõivanud liiklus ning enamasti sisustavad sellised sõidud raadiote hommikuprogrammide saatejuhid. Omaette olemine ja aknast väljavaatamine või muusika kuulamine põhjustavad stressi. Uuringus osalenud laste meelest on iseseisev liikumine lihtsalt parem ning kooliteel sõpradega suhtlemine hea alustus kogu päevale. Westman toob välja sellegi, et lapsevanemate valik auto kasuks ei olegi nii väga seotud koolitee pikkusega, vaid mugavuse ja harjumustega, aga ka sooviga olla hommikul lapsega koos.

Palju on räägitud, et meie tervishoiusüsteem on haiguste ravimise ja sümptomite leevendamise poole kaldu. Liiga vähe tehakse ennetustööd ja toetatakse seda, mis inimese tervena hoiab. 1. juulist hakkab kehtima ühissõidukites nn tasuta sõidu õigus maakonnaliinidel. Ma pole kohanud ühtegi analüüsi või erialaspetsialisti sõnavõttu, mis kinnitaks, et meie ühisveondus seda dotatsiooni vajab. Miks ei võiks seda raha kasutada hoopiski jalgsi või jalgrattaga kooli-trenni-koju liikumisvõimaluste parandamiseks? Ühtlasi on see investeering tervemasse Eestisse, panustamine sellesse, et mootorsõiduki asemel tuleb kasutada kondiauru, mis on tervise, haiguste ennetamise ja hea kehalise vormi seisukohalt palju parem kui auto- või bussisõit. Muuhulgas ütleb rasvumise uuring, et linnas liiguvad lapsed jalgsi või jalgrattaga rohkem kui maal. Seega võiks ehk panustada pigem maakonnasiseste kergliiklusteede edendamisse ja nende mõistliku ning mugava võrgustiku loomisesse koolide ümbruses.

Kodukohajärgne kooli- ja lasteaiakoht

Enamikus meie linnades ja asulates kehtib kodulähedase kooli süsteem: omavalitsus kindlustab koolikoha lapse sissekirjutusaadressile lähimas õppeasutuses. See põhimõte peaks ju tagama, et lastel on turvaline kooli minna ka ilma autota ja iseseisvalt. Pildi löövad ennekõike sassi ehk tekitavad hommikuse ja õhtuse liikluskaose nn teeninduspiirkonnata eliitkoolid, aga ka piirkonnakoolid, kus koha saamiseks kasutavad vanemad fiktiivset sissekirjutust. Neisse tuuakse lapsi kõigist linna- ja maanurkadest. Järgmise hoobi annavad tegelikult hästi kavandatud süsteemile ülelinnalised erakoolid, seejärel paljuski linnaserva kavandatud uued riigigümnaasiumid ning vaat et surmahoobi teeninduspiirkonnata lasteaiad.

See, et lasteaiad pole kohustatud võtma eelisjärjekorras vastu lähikonnas elavaid lapsi, tekitab tarbetu argipäeva sundrände. Suvisel ajal võib koos koolieelikust lasteaialapsega jalgrattaga sõitmine olla tõesti mõnus päeva algus. Jalgrattaga sellepärast, et enamasti ei jaksa ka kuueaastane üle paari kilomeetri kõndida, pealegi peab kohale jõudma kindlaks kellaajaks. Talvel lükatakse lumest puhtaks küll sõiduteed, kuid jalgrattateede hoolduses on meil veel pikk tee minna, nii et lasteaialapsega pimedas ja lumesopasel teel sõita tähendab pigem enesetappu kui meeldivat hommikut. Alla kuueaastase lapsega jala või jalgrattaga pika vahemaa läbimine võtab siiski ka aeglasesse eluviisi uskuja arvates liiga palju aega. Seega on mõistetav, miks niigi närvilisi hommikuid leevendab autosõit teise linna otsa lasteaeda. Kui ka lasteaiakohad jaotataks teeninduspiirkonnas ehk koht lasteaias oleks garanteeritud võimalikult kodu lähedal, saaks liikluspildi veel hõredamaks.

Ma ei arva, et ülelinnalised nn eliit- ja erakoolid tuleb kaotada. Küll aga tuleks üle vaadata, kuidas nendele koolidele ligi pääseb, kas sinna on mugavam sõita autoga või tulla muul viisil (ühissõidukitega, jala või jalgrattaga). Kui kooli linna südames või ka asula servas ei vii ükski turvaline jalgrattatee, kui laps peab hommikul kooli minnes kõnniteel parkivate või käiva mootoriga seisvate autode vahel slaalomit tegema või õhus on oht, et suurtel liiklusmagistraalidel ei arvesta autojuhid jalgsi kooli mineva lapsega piisavalt, siis on lapsevanema otsus teha hommikul autoga tööle minnes jänesehaak kooli juurde igati arusaadav. Tekib kummaline nõiaring: ühest küljest tahetakse laps turvaliselt kooli toimetada, kuid palju autoga lapsevanemaid kooli ümbruses tekitab liikluskaose. Hommikused ummikud ja närviline õhkkond koolide ees põhjustab tihti ohtlikke olukordi. Olen pealt näinud, kuidas vanem, kes püüab koolist võimalikult kiiresti läbi põigata, laseb lapse autost välja keset sõiduteed ning too astub auto tagant teele vaatamata pahaaimamatult vastassuunas läheneva auto ette.

Ehk on tarvis üle saada ka mõtteviisist, et kui autoga juba kodust välja sõidetud, siis peab ilmtingimata igale poole treppi sõitma. Õppeasutuste ja avalike asutuste uste ees on suitsuvabad alad. Ehk oleks paslik kehtestada ka autovaba ala? Autost saab väljuda ju ka mujal, mitte ainult värava või ukse ees. Kui kuni kilomeetrine jalutuskäik teekonna sisse arvata, ei jääda ka kuskile hiljaks.

Kõnniteel töötava mootoriga autod, et lapsi maha- või pärast kooli peale laadida, halvendavad ka õhukvaliteeti. 21. mai Guardianis kirjutatakse, et puhta linnaõhu eest seisjad on Suurbritannia valitsusele saatnud märgukirja, kus soovitatakse keelata laste autoga kooli viimine, sest see saastab tuntavalt linna­õhku.3 Ühtlasi osutatakse, et kooli ees käiva mootoriga peatuvate autode vahel asjatav laps on talle väga kahjulikku sundolukorda pandud: autost koolimajja minnes hingab laps autodest väljuva heitgaasi sisse (auto heitgaasitoru on väikse lapse hingamisteedele palju lähemal kui täiskasvanu omale), mis suurendab kroonilistesse haigustesse haigestumise ja enneaegse surma riski. Siinkohal pole kuigi palju abi ka sellest, et aasta-aastalt on autod justkui näiliselt keskkonnasõbralikumad ja heitgaase püütakse kõikvõimalike filtrite ja tehnoloogiaga puhastada ning nende hulka vähendada.

Olukorra muutmiseks tuleb liikumisküsimusele läheneda teisiti. Ei piisa sellest, et sõidame Teslaga koolimaja või lasteaia väravasse ja hingame kergendunult, et elektriauto saastab ju õhku vähem. Nii toetame ikkagi sedasama süsteemi, kus tahame aina rohkem, kiiremini, odavamalt ja süümepiinadeta tarbida ning pole nõus laiema muutuse nimel oma mugavas ning sisseharjunud elustiilis järeleandmisi tegema. Küsima peab, miks on üldse tarvis autoga linna mööda hommikust õhtuni ringi vurada ja miks ei võiks vähemalt osa sõite asendada jalgsikäimise või jalgrattasõiduga. Selmet õhtuti spordiklubisse jooksulindile jooksma sõita, võiks mõnel päeval nädalas, laps käekõrval, tööle-kooli jalutada. Soovituslik liikumisaeg 60 minutit ning 10 000 sammu on hõlpsasti elluviidav nii lapsele kui ka lapsevanemale. Koos veedetud kvaliteetaeg veel lisaks.

Kui last autoga kooli, lasteaeda ja trenni ei viida, mõjub see hästi nii lapse tervisele kui ka tema iseseisvaks kujunemisele. Seda otsust peavad toetama nii turvaline keskkond, näiteks loogiline ning võimalikult lühike ja ohutu teekond, kuid ka esmapilgul asjasse mitte puutuvad tegurid, nagu kooli- ja lasteaiakohtade määramise kord või trennide ja huviringide paiknemine kodu ja kooli lähedal. Mugav keskkond, mis soosib ka muid liikumisviise peale mootorsõiduki, tabab mitu kärbest ühe hoobiga: saame füüsiliselt ning vaimselt tervema ühiskonna ja autovabamad asulad.

1 Euroopa laste rasvumise seire. Tervise Arengu Instituut, Tallinn 2018.

2 Jessica Westman, Drivers of Children’s Travel Satisfaction. Karlstad University Studies, 2017.

3 Matthew Taylor, Clean-air campaigners call for ban on school run to cut pollution. – Guardian 21. V 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht