Sisult globaalne, vormilt pärandkultuuriline?

Aet Annist

Üleilmastumist peetakse üldiselt nähtuseks, mille tagajärjel moondub kohalik kultuuriline paljus ühtlaseks globaalseks püreesupiks. Niisugusele hirmule on vastatud mitmeti, muu hulgas on ka UNESCO suulise ja vaimse pärandi ja maailmapärandi nimekirjad loodud kohalike iseärasuste väärtustamiseks ja mitmekesisuse alalhoidmiseks. UNESCO hoole all on juba Eesti laulu- ja tantsupeod, Kihnu kultuuriruum  ja Tallinna vanalinn, õige pea võib sinna lisanduda seto leelo. Organisatsiooni tegevuse algusajal polnud aga sihiks niivõrd mitmekesisuse kaitse kui rahvaste rahumeelse kooselu saavutamine.

Maailmasõdade-järgses maailmas tunti valusalt vajadust vähendada eelarvamusi inimerinevuste suhtes. Natsi-ideoloogia eluvõimaluse takistamiseks oli organisatsiooni teavituskampaaniate teravik suunatud just inimeste, täpsemalt rasside erinevuste ebaolulisuse tõestamisele ja erinevuste kultuurilistele põhjustele. Nagu  märgib UNESCOga toimunud muutusi uurinud prantsuse antropoloog Wiktor Stoczkowski, pakuti möödunud sajandi keskpaigas ebavõrdsuse ajastule iseloomuliku lahendusena moodsa teadusliku mõtlemise levitamist tagurlike kohalike ideede asemel ning lääne põllumajandusmeetodite ja sündimuse kontrolli juurutamist. Teisiti üteldes tegeleti kultuuriliste erinevuste ühtlustamisega lääne suunas. See tõotas silmapiiri, millel terendas pigem globaalne sarnasus kui kohalikud eripärad.

Uuel sajandil on UNESCO tegevuses aga olulisimal kohal  just kultuuriline mitmekesisus ja kaitstava hulka on lisandunud vaimse kultuuripärandi element. Kui varasemad UNESCO maailmapärandi nimekirjad – ja tegelikult kogu lähenemine positiivsetele protsessidele – olid kahtlaselt Euroopa ja lääne suunas kaldu, siis nüüd püütakse sellest vabaneda, sealhulgas moodsat teadust traditsioonilisega sünergeetiliselt rikastades; lääne hariduski tuntakse ära imperialistliku domineerimisvahendina. Niisiis kaitstakse üleilmastuvate protsesside eest kohalikku eripära seda tunnustades ja selle väärtust nii kohapeal kui globaalsel  tasandil rõhutades – mingis mõttes ehk kuradit peltsebuliga välja ajades. On osutatud, et UNESCO kaldub kaitstavaks pärandiks pidama folkloristlikke või eelindustriaalseid, mitte meie kaasaegseid ja populaarseid kultuurinähtusi. Sellisel alusel võtab pärandikaitse enamasti poliitilise ülesande rahvusliku ürgsuse kui positiivse identiteedi kinnitamiseks. Vaidlustes selle üle, mida võib tunnustada pärandina, kes on selle autorid, keda tohib lasta pärandi defineerimise või UNESCO bürokraatia tarvis redefineerimise juurde, tõusevad ja vaovad mitmed grupid, kel antud nähtusega seoses huvid mängus.

Säärastesse tunnustavatesse nimekirjadesse lülitamine aktiveerib sotsiaalse välja, millel on pärandile ettearvamatu mõju. Ja see ei pruugi tähendada sugugi üleilmse sarnasuse suurenemist, vaid hoopis teatavat „põlistumist”: tunnustuse leidnud kultuuripärand muutub kooliprogrammide, rahastamisskeemide ja avaliku elu ning turistidele suunatud kultuuriliste representatsioonide osaks. Traditsiooni teatavat tänapäevast fabritseerimist toetades  või isegi esile kutsudes osaleb UNESCO kohaliku pärandi „heaks” või „halvaks” jaotamises. Meie kontekstis on „halb” pärand küllap nõukogude mõjuga nähtused. Parimal juhul pääseb see periood dokumentidesse vaid ajana, mille üleelamine annab kinnitust säilitatava pärandi elujõust. Kolmas jaotus on „ebaoluline pärand”, väärtustatud pärandiga paralleelselt eksisteeriv kultuuriline praktika.

Niisuguses kontekstis pole see privilegeeritud, tegu võib olla näiteks kohaliku kultuuri hübriidsete variantidega või pärandkultuurilisest kultuurielust vähem huvitatud kohalike  vajadustega, mille toetamine paratamatult väheneb. Paradoksaalsel kombel leiab nii aset ühtlustamine, kuigi pigem kohalikul kui üleilmsel tasandil, ja teatud kohalikke iseärasusi põlistavas suunas. Tegemist ongi ju altpoolt tuleva initsiatiiviga, kohalike edukamate huvigruppide suutlikkusega lääne „kultuurikontseptsiooni” enda vajaduste tarvis ära kasutada. Seda protsessi võib nimetada ka „üleilmastumiseks altpoolt” – ja võrrutada nõukogudeaegse suutlikkusega sotsialistliku katusrahastamise mütsi all oma asja ajada. Nii nagu vormilt sotsialistlikes kultuurimajades  aeti tihti rahvusliku sisuga asja, peidab end globaalsetes protsessides võimalus kohaliku tugevnemiseks, kuigi just kohaliku mitmekesisuse hinnaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming