Sissejuhatus XX sajandisse

Janek Kraavi

„Pöörastes aastates” on üsna selgelt märgata kultuuriteooriate mõju, mis puudutab vähemuste ja marginaalide tähendust kultuuriprotsessile.        Philipp Blomi raamatu sissejuhatav peatükk käsitleb 1900. aasta Pariisi maailmanäitust ja reaktsiooni seal demonstreeritud moodsa maailma imedele. Kuid kuna tekstidel on komme teinekord iseeneslikultki üllatavaid seoseid või selgitusi genereerida, siis juhatabki siinse lühikese ülevaate sisse üks teiselt maalt pärit, kuid sama ajastu vaimust lähtuv paralleelpilk. Sajandi esimesel aastal väljub Gare du Nordi vaksalis rongist üks Eesti toonaseid esieurooplasi Eduard Vilde, kes oma reisikirjas dramatiseerib kohalejõudmise „koju” kõigepealt nii minajutustaja kui oma reisikaaslase kõnekate reaktsioonide kaudu: „Me olime Pariisis! Tõesti Pariisis! Veri hakkas surisema ja tõusis palaval vool põske. Ma tõmbasin Tõnu Põllu oma rinna vastu ning andsin talle suud. Ta vaatas mulle uniste silmadega näkku ja küsis kas ma teel salaja puhvetis olen käinud või kas Miitavi kooliõpetaja pika kaelaga pudel mu  lähedal on olnud. „Ma ei musuta mitte teid, ma musutan maailma südant, maailma aju!” hüüdsin mina. [---] Tõnu aga vaatas ringi ja pomises midagi tohtrist, keda varem vaja üles otsida kui võõrastemajas”.1    

Sellest poolbelletristlikust episoodist võiks välja lugeda kõigil järgmistel aastatel justkui „pöörisesse” sattunud inimestele või rahvastele iseloomulikud positsioonid ja suhtumised. Üsna utreeritult võiks väita, et eks see katkestusega tsiteeritud lühike „kultuuristseen” on omamoodi Blomi raamatu mikroallegooria.  Me kuuleme siin ääremaalt pärit ja keskusse jõudnud „Teise” kaksikhäält, mis jaguneb tingimusteta kõige euroopaliku imetleja ning oma kainuses tursaga sarnaneva eesti talupoja hääleks; tajume ülimat, vaat et vaimuhaigusele viivat erutust kiiresti muutuvast ja laienevast suurlinnast, „maailma südamest”; kuid entusiasmi kaksikvennana iseloomustab Tõnu Põllu konservatiivne hoiak umbusku ja võõristust kogu selle järjest kiirema ja keerulisema  maailma suhtes. Ja muidugi kerkib lõpliku vastuse ootuses see Tõnu Põllu nii segadusse ajanud suudluse teema … Moodne maailm oli kohale jõudmas.     

Nende emotsioonide konkretiseerimiseks võtan möödunud sajandi esimese poolteist aastakümmet Blomi raamatut linnulennult vaadates veel kokku. Raamatus „Pöörased aastad” on kirjeldatud modernistliku ajavaimu sünnikeskkonda koos mitmete ekskurssidega minevikku. Kultuuriline ja poliitiline väli hakkasid suuremate ja väiksemate sündmuste tagajärjel kiiresti muutuma. Tekkisid „uued” inimest uurivad või foucault’likult üteldes inimest  „loovad” teadused, ennekõike psühholoogia, seksuoloogia, eugeenika. See oli silmapaistev tehnoloogilise arengu ajajärk: järjest igapäevasemad olid telegraaf, telefon, grammofon ja kino. Riski täis tuleviku sümboolse märgina muutsid inimeste suhet vahemaadesse lennukid, laevad, rongid ja muidugi autod. Kuid teisest küljest juhtisid ajastu vaimsust fantaasiad, mille tuumaks oli terviklikkuse lagunemisest tekkiv pessimism: kõneldi rahvuse („suurrahvuse”)  ja inimkonna allakäigust üldiselt, naise ja mehe muutunud positsioonist ja suhetest.   

Suureks teemaks sai ühiskondliku makrokosmose vastupeegeldusena ka üksikisiku psüühiline mikrokosmos, mis reageeris kiirele arengule neurasteenia, hüsteeria või skisofreenia avaldumisega. Tasapisi hakkavad selgeks saama tulevase tarbiva maailma piirjooned. See on üleminekuaeg,  mille keskne tunnetusviis on ambivalentsus ja peajooneks ühetähenduslikkuse lagunemine ja sellest lähtuv entusiasm või ebakindlus. Põhimõtteliselt on siin tegemist ei vähema kui ühe kultuuriperioodi üleminekuga teiseks. Üleminekuaegu iseloomustab mõlema kultuuritüübi tunnuste kooseksisteerimine ja see teeb nende perioodide kirjeldamise ka märgatavalt  keerulisemaks ülesandeks kultuuriloolasele. Blom ise kinnitab oma kokkuvõttes sama seisukohta järgmise lausega: „Kahekümnenda sajandi algust iseloomustavad kompromissid. Selle kõige silmatorkavamale ilmingule, 1900. aasta Pariisi maailmanäitusele, oli sümptomaatiline umbusk uue maailma esteetika vastu ja püüd rüütada homse ilmingud eilselt laenatud hilpudesse” (lk 471). Autor kasutab (eriti) saksakeelsetes riikides käibel olnud terminit „üleminekuinimene”, mis oma iseenesestmõistetavuses võikski olla kahe ajastu piirialal elava indiviidi üldnimetus.     

Üldjoontes on ju aja- ja kultuurihuvilisele  lugejale need XX sajandi alguse sündmused teada. Miks seda siis taas jutustada? Minevikku rekonstrueeriva narratiivi puhul on viimastel aastakümnetel aktsepteeritud mitmeid mainstream-käsitlusest erinevaid võimalusi, näiteks poliitilise või kõrgkultuuri ajaloo kõrval argikultuuri ajalugu või „väikest ajalugu”. Blomi raamatu eripäraks on nende kahe lähenemisviisi ühendamine: suure poliitiku või teadlase kõrval saavad õiguse (tihtipeale ka nt päevikutsitaadi kaudu konkreetse hääle) kohale ajalooprotsessis ka kooliõpetaja, kurjategija või naine. Märkimisväärne ongi niiöelda intiimsemate või ka argielulisemate või „teisejärguliste” materjalide kasutamine (olukirjeldused, pihtimused, reklaamid, ajalehenupukesed, lendlehed jne). Meie tänasesse biograafilise surve konteksti sobib selline võte seega loomulikult ideaalselt.       

Teine kontseptuaalne eripära seisneb selle perioodi ekstrapolatiivsest käsitlemisest loobumises. Sageli kohtab sajandialgust käsitlevas retoorikas hoiakuid ja sõnavara, mis esitavad kogu seda loomise ja lagunemise diskursust Esimese maailmasõja eelloona: näiteks rääkides futuristide tehnika- ja sõjaihalusest esteetikas, seotakse see järeldustes ikka tulevaste traagiliste sündmustega ja lõpuks sedastatakse, et sõjasündmused tühistasid futuristide utoopilise maailmavaate ja kunstilise programmi. Blom lähtub mängulisest eeldusest, et kogu dokumentatsioon, mis puudutab aega  pärast 1914. aasta juulit, on hävinenud: „ Ainult niisugune vähetõenäoline väljavaade võimaldab minu meelest mõista paremini ajajärku, mida nii tugevasti varjutasid järgnenud sündmused ja mida liigagi tihti on käsitletud ajaloolise paratamatuse pantvangina, ning anda sellelegi ajajärgule tagasi oma tulevik” (lk 483). Kuid raamatut lugedes tunneme siin muidugi ära XX sajandi, mille jooksul valdkonnad edasi arenesid ja teinekord ka oma lõpuni jõudsid.  Sajandialguse kaks peamist motiivi „masinad ja naised, kiirus ja seks” (lk 470) saavad sümboli kaalu ka edasisi kümnendeid ja miks mitte ka tänast päeva silmas pidades. Seda möönab Blom ka raamatu lõpus: „Mitmes mõttes tegi kahekümnes sajand lihtsalt teoks need unistused ja luupainajad, mis aastate 1900–1914 viljakalt pinnaselt olid võrsunud” (lk 484).  Blomi raamat koosneb viieteistkümnest peatükist, kusjuures igaühes on käsitletud üht sajandialguse aastat. Iga peatüki materjali raamib üks ajalooline isik ja selle „tegelase” ümber põimuvad mingid konkreetsed sündmused ja ajavaimu aspekt. Lähtuvalt sellest ei käsitle Blom tegelikult siiski mitte ühe või teise aasta tähenduslikkust, vaid kujutab seda konkreetsel aastal  alguse saanud ühe või teise teema kaudu. Näiteks alustab ja lõpetab ta 1913. aasta peatüki looga saksa marginaalkirjanikust ja kooliõpetajat Ernst August Wagnerist, kes tappis ühel septembrihommikul 13 inimest. Kuid selle osa sisuline raskuspunkt on toonastel kuritegevust ja hullust käsitlevatel autoritel ja materjalil ning sedakaudu ühe ajavaimulise mandumisfantaasia selgitamisel. 

„Pöörastes aastates” ongi üsna selgelt märgata kultuuriteooriate mõju, mis puudutab vähemuste ja marginaalide tähendust  kultuuriprotsessile. Sellest johtuvad ka minu jaoks vahest selle raamatu kõige huvitavamad peatükid või materjali valik. Blom on toonud esile Euroopa imperialistliku poliitika tumedad tagamaad, mis laiemas plaanis haakuvad postkoloniaalsete uuringute valdkonnaga. Kuid seda pole tehtud siin loosungliku lähenemise või ülihermeetiliste teoreetiliste mõistete toel, vaid väga konkreetsetest olukordadest või valusatest pealtnägijate tunnistustest lähtuvalt. Euroopa koloniaalmissiooni tsiviliseeriva mõju äraspidisema sümbolina kaasab autor oma teksti ilmestama näiteks foto (lk 130), kus sajandi alguses Kongo külas elav pereisa vaatab oma viieaastase tütre äraraiutud jalga ja kätt. „Valge inimese koorem” hakkab nendest aastatest järk-järgult kasvama ja tegelikku sisu omandama. Huvitav on muidugi see, et Blom eristab siin selgelt ja irooniliselt oma koloniaaldiskursuse kriitika ja klassikalise  postkoloniaalse teooria. Blom väidab, et suur osa impeeriumikultuuri sümbolitest on pärit Esimese maailmasõja järgsest ajast: „Huvipakkuva intellektuaalse mõtteharjutusena (küll ilma igasuguse huumorivarjundita) püüdis kadunud Edward Said pöörata seda seisukohta pea peale, väites, et just nimelt igasuguste vihjete puudumine kolooniatele enne 1914. aastat näitab, kui sügavalt oli Suurbritannias juurdunud kolonialistlik ja orientalistlik ideoloogia  – nii sügavalt, et see oli alltekstis kõikjal kaudselt olemas. Ajaloo pakutavad tõendid seda aga ei kinnita” (lk 144).     

Teine kõrva- ja silmatorkav muutus oli neil aastatel naise positsiooni esiletulek. Peatükis „Naised loobivad kive” teeb Blom suurepärase sissevaate naisõigusluse algaastatesse, naiste hääle kuuldavakssaamise ajaloosse. „Uuest naisest” räägiti juba XIX sajandi lõpul (tuletagem meelde kas või Henrik Ibseni „Nukumaja” Norat ja tema mängukannist iseseisvaks subjektiks saamise lugu). Sajandialguses tekitab naisõiguslus ajastule iseloomulikult vastuolulisi  suhtumisi. Ühelt poolt hõlmab „uue naise” sünd seksuaalse vabaduse ideed, kinnitades naise sõltumatust, teiselt poolt aga tekitas naise rolli kasvamine avalikus elus diskussiooni traditsioonilise naist defineerinud emaduse idee hülgamise üle. Naise senise rolli muutumine aga tõstatab toona omakorda laiema ühe või teise rahvuse tulevikuga haakuva mõttevahetuse. Ja Blom rõhutab naise mõjukuse kasvust (ja masinate levikust) lähtuvalt eriti mõju  vastassugupoolele: mehe senise tähenduse (julgus, au, jõud jne) hajumist, sellest tulenevat ebakindlust ja ka „uue mehe” tekkimist. Raamatu kolmas viimastel kümnenditel kanooniliseks saanud kontekst puudutab gaykultuuri. Siinses homofoobilises ühiskonnas iseenesest äramärkimist vääriv teema. Keith Stern selgitab selle teemaga kaasnevat „väljajätmist” oma raamatu („Queers in History”, 2009) sissejuhatuses üldjoontes järgmiselt.  Enamik peavoolu ajaloolasi peab kunagiste ajalooliste isikute seksuaalsust tähendusetuks, sest näiteks gay-identiteet on paljuski moodsa aja loodud kontseptsioon. Arutluskäik on ligikaudu selline, et kui kui kaks meest või kaks naist armastavad teineteist, siis on see ennekõike aseksuaalne sõbrasuhe. Kui neil samasoolistel paaridel ka on seksuaalsuhe, siis üldise arusaama kohaselt ei mõtle nad endast traditsioonilise romantilise armastuse retoorikat kasutades. Kuid isegi sel juhul väidavad „eksperdid”, et samasooliste romantiline suhe ei ole avaldanud nende avalikule (nt poliitilistele otsustele, kunstiloomingule jne) elule mingit mõju. P. Blom ei võta oma raamatus selle seisukoha kummutamist küll oma suureks südameasjaks, aga queer-identiteedi äramärkimine läbib seda käsitlust silmatorkava joonena, haakudes muidugi õigustatult ka ülalnimetatud fantaasiatega allakäigust ja  mandumisest.     

Raamatu põhiline võlu peitub selles, et autor on tahtnud kõneleda „ajastust selle enese seisukohalt” (lk 20), kus samaväärsete subjektidena saavad ajavaimu tähenduslikeks esindajateks Inglise kuningas, Venemaa rahandusminister, austria kunstnik ja prantsuse insenerist lennunduspioneer. Tavapärane otsustajate hierarhiline mudel täieneb mainitute kõrval veel paljude eripäraste tegude või hoiakutega massist esile tõusvate indiviidide võrra. Midagi olulist kõigile tuntud poliitilises või avalikus elus toimunust ei jäeta ütlemata, aga seda täiendatakse värskena mõjuvate seoste  ja hästi valitud detailide või juhtumistega. Kui lisada veel „Pööraste aastate” autori selge ja kohati väga vaimukas väljenduslaad, siis on tulemuseks väga köitev ja vanas uusi asju leidev sissejuhatus möödunud sajandisse. 1 Eduard Vilde, Teosed. Reisikirjeldused. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1956, lk 106-107.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming