Sirbi laureaadid 2017 – Johannes Saar

REET VARBLANE

Johannes Saarest on saanud vaatleja, kes on marssalikepikese vahetanud väärnähtusi lahkavate raamatute vastu.

Arno Saar / Õhtuleht / Scanpix

Johannes Saar on ikka olnud vahedalt vaimukas kirjutaja. Mõnigi kord on tema süütu nali, lihtne parafraas, kasvanud üle küll lausa lõikavaks irooniaks. Aga sedagi on olnud nauditav lugeda, iseäranis kui irooniakäpp on tabanud midagi, mis on ennastki häirinud. Johannes Saar ei ole oma kirjutistes midagi kahe silma vahele jätnud: (peen)häälestatus on alanud juba pealkirjast ning kestnud viimaste fraasideni, seda nii lühivormide kui ka pikemate sissevaadete või üldistuste puhul. Võtame või kakskümmend aastat tagasi Postimehes avaldatud Jaan Toomiku rahvusvahelise edu üle mõtiskleva „Telesild jumalaga“ (17. IV 1997) ja selle lõpulaused „Alateadvuslike tungide pärssimine perversseteks hobideks on olnud kultuurikaanonite teene, millest tuleb otsustavalt loobuda. Aitab jumala maapealsetest asemikest, kooripoiste koraalidest, gospelhittidest ja telepastorite mäejutlustest. Miks peab osaduse pälvimiseks alati kõigepealt mingit nuppu vajutama?“ Või Kiasma Baltimaade, Soome ja Venemaa ühisnäituse „Kiirem kui ajalugu“ kommentaari „Eesti on omadega täiesti sees“ Eesti Päevalehes (2. II 2004) ja veendumuse, et „tuumik-Euroopa jaoks pole me veel „üdini kultuursed“ ning Venemaaga vennastumiseks ei ole meil piisavalt „hingeavarust“ ega „dostojevskilikku meeleheidet“. [—] Aga noh, ega meilt vist eriti rohkem oodatagi kui ontlikke õukonnamaneere, sest kuninga narri amet on igavesest ajast igavesti kinnistatud Siberi poegade päritavaks privileegiks.“

Ei saa väita, et vormi ja sõna valdavatest meistritest ja sonetipärgadest meil päriselt puudus on ja et Johannes Saar on üksiküritaja. Kuid kui tema kunstikriitikat ja arvamusi üle lugeda ning iseäranis nooruspäevade epateerimis- ja konstrueerimisiha kõrvale jätta, siis on oma ja võõra, tõesuse ja kaasajooksikluse teema teda aastakümneid vaevanud. See tuleb välja ka eespool toodud, vahest juhuslikestki näidetest. Ainult aeg ja ilmselt ka elukogemus on pannud ta mõningaid hoiakuid ja eelkõige positsioone üle vaatama ehk tühjendama oma irooniapüssi mitte ainult väärnähtuste (teiste), vaid ka enda pihta. Möödunud aastat, aga tegelikult laiemalt viimase aja suundmusi kokku võtvas käsitluses „Konnad ja seks „kaasaja“ serval“ (Sirp 22. XII 2017) ei osuta ta mitte ainult neile, pealinnas tegutsevatele „kaasaegsuse“ agentidele, kelle käes on võim ja vägi, vaid ka endale, kes ta oli üks „kaasaja“ direktoritest kesklinna köetud kontoris, peaaegu et kultuuriministeeriumi akna all. Tähtsamgi veel kui pelgalt negatiivne (igal juhul lahtiütlev, tõrjuv) suhtumine oma kunagisse privilegeeritud positsiooni on selle kirjeldamiseks valitud metafoor ehk keksiva lühikese kleidikesega võilille kujund. Usun, et Johannes Saar on teadlikult jätnud kõrvale laulusalmi lõpuread, kus võilillelast manitsetakse jääma akna alla, et ta üksinda kuhugi ei eksiks. Saar on teisestki oma kunagist positsiooni või täpsemalt eluhoiakut iseloomustavast metafoorist tsiteerinud vaid osa („Olin minagi Arkaadia teel“) ja heitnud kõrvale staatuse märgi („marssalikepikese paunas“) ning, mis veelgi olulisem, teelt eksimise („kaotasin käest tee juba enam kui ammu“).

Mis võiks aga inimest, kes on teinud teadliku valiku ja öelnud lahti millestki, millesse ta ei usu või millesse pole päriselt kunagi uskunud (kui mõelda ka varajaste kirjutiste peale), paremini iseloomustada kui üks meie teine populaarne lastelaul: „Üks mehikene elutseb männikus, ta jalgupidi sügavas samblikus. Kuub tal valge nagu sai, kübar tumepruun ja lai.“ Iseäranis kui mõelda seente võime peale salvestada päikese­energiat. Veel enam aga salapäraste kõike ühendavate seeneniidistike peale.

Johannes Saarest on saanud vaatleja, kes on marssalikepikese (loe: virvatulukese) vahetanud postkolonialismi ja teisi väärnähtusi lahkavate paksude raamatute vastu. Saar saab aru, mida loeb, ning teab, mida ja kuidas loetust oma käsitlustes kasutada. Eks siis ükskord „me lapsukesed metsa siis lähevad ja mehikest nad samblikust otsivad“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming