Sinnapoole head ja kurja

Jaakko Hallas

Transpersonalistid tõrjuvad väidet, et nende tegevust võiks pidada (uus)religiooniks või lausa ajupesuks.

 

“Transpersonaalne” peaks tähendama midagi üleisikulist, isiksuseülest, isiksusetagust, seal- või teispool isiksust (isikut) olevat. Transpersonalismi, kitsamas tähenduses transpersonaalse psühholoogia kohta leiab märksõnu ka “Võõrsõnade leksikonist” ja “Eesti entsüklopeediast”: usundipsühholoogiast ja usundiloost lähtuv interdistsiplinaarne uurimisvaldkond, mis ühendab inimpsüühika uurimise inimese ontoloogilise tausta uurimisega. Transpersonalismi problemaatika sõnastas USA psühholoog Abraham H. Maslow ja selle tähelepanu keskmes on nn teadvuse muutunud seisundite (Maslow’ peak experiences) valdavalt eksperimentaalne uurimine. Asjaga tegelejate endi sõnul on selle õpetuse või maailmanägemise viisi alusdistsipliiniks ennekõike psühholoogia, kuid transpersonalismi valdkond on tohutult laienenud, hõlmates ka psühhiaatriat, antropoloogiat, sotsioloogiat,  ökoloogiat. Multidistsiplinaarsusesse pürgiv transpersonaalne liikumine üritab katta teisigi, peamiselt humanitaariasse kuuluvaid alasid. Võib-olla leiab juba praegu kusagilt transpersonalistlikke ajalookäsitlusi, kunsti- ja kirjandusteooriat. Võib-olla kunagi transpersonaliseerub kõik.

Kirjastus Väike Vanker on üllitanud juba palju tõlkeraamatuid juhtimise, psühholoogia, pedagoogika ja eneseabi vallast. Käesolev raamat on rohkem kui veerandsaja aasta eest ilmunud “Beyond Ego: Transpersonal Dimensions in Psychology” jätk ja edasiarendus, kuigi mainitut ennast pole meil veel tõlgitud. See siin, tsükli teine raamat, on esimene transpersonaalse mõttesuuna niivõrd mahukas tutvustus eesti keeles. (Tõlketeose soovitajat tähistab esikaane ülaservas väike viieharuline Tavidi kroon.) Tegemist on artiklite ja esseede süstematiseeritud, tervikut moodustava koguga 38 autorilt, kellest suur osa on akadeemiliselt kõrgesti gradueeritud mehed, peamiselt Ph.D-d ja M.D-d. Autorite lühitutvustused on raamatu lõpus. Üsna mitmed on tegutsenud või tegutsemas California ülikooli juures. Võimalik, et mõnegi õpingud kulgesid hipiliikumise harjal, mil tekkis elav huvi psühhedeelsete nähtuste vastu. Naisi autorkonnas paraku napib, möönavad teose saatesõnas toimetajad-koostajadki. Kahjuks pole esitatud eluloolisi daatumeid, samuti puudub isikunimede register. On päris palju tundmatuid, vist vaid kitsamates ringkondades ettejuhtuvaid nimesid, kuid Aldous Huxley ja Tema Pühadus dalai-laama on seevastu kõigile teada. Ken Wilber ja ka Abraham Maslow, keda teatakse inimvajaduste hierarhia mudeli loojana (nn Maslow’ püramiid), ei ole eesti lugejale enam võõrad. Ei tea, kas Stanislav Grofi, Judith Malamudi või Charles Tarti kirjutisi, mida esoteerika- ja paranähtustehuvilised omal ajal poolsalaja õhinal lugesid, ongi üldse varem eesti keeles avaldatud?

 

Ebalus takistab ka Freudi ja Jungi lõplikku paikapanemist

Kõik need raamatusse koondatud, tegelikult äärmiselt haaravad ja põnevad teemad, mis paljudele tuttavad Kolmandas Silmas, Avanemises jt seda tüüpi žurnaalides ilmunud lihtsustatud refereeringute ja kehvade tõlgete kaudu ning seetõttu jätnud asjale veidruse või ebateaduse maigu, on siin käsitlemist leidnud akadeemilises väljapeetuses ja korrektses vormis. Siiski ei oska öelda, kas transpersonaalsed uuringud, mida traditsioonilised koolkonnad ei pruugi tunnustada, on ikka tõsiselt võetav teadus. Ebalus takistab ju seni veel ka Freudi ja Jungi lõplikku paikapanemist (ja see ongi hea!), rääkimata seisukohavõttudest meditsiini või ajaloonägemuste alternatiivsete suundade puhul. Väljaspool reaalteadusi on palju ebamäärasust, ülearust hinnangulist, uskumuslikku.

Leidsin via.ee foorumist transpersonaalse psühholoogia ühe alusepanija Anthony Sutichi (kelle kirjutisi siinsest raamatust millegipärast ei leia) formuleeringu, mis ütleb mõndagi uurimisvaldkonna, opereeritava ainese ja enesemääratlemise kohta, kuid ei ava põrmugi uurimistöö põhimeetodit: “Transpersonaalne (või “Neljanda Jõu”) psühholoogia on nimetus, mis on antud psühholoogia valdkonnas esile kerkinud uuele jõule grupi psühholoogide ja teiste valdkondade professionaalide poolt, kes tunnevad huvi inimese ülimate võimete vastu, millele ei ole süsteemset kohta “Esimese Jõu” (positivistlik või biheivioristlik teooria), “Teise Jõu” (klassikaline psühhoanalüütiline teooria) ega “Kolmanda Jõu” (humanistlik teooria) psühholoogias. Esilekerkinud “Neljas Jõud” (transpersonaalne psühholoogia) käsitleb peamiselt teaduslikke uuringuid ja nende rakendusi seoses isiksuseks saamise ning liikidevaheliste metavajadustega, ülimate väärtustega, ühendava teadvusega, tippelamustega, B-väärtustega, ekstaasiga, müstiliste kogemustega; õuduse, olemise, eneseaktualiseerimise, olemuse, õndsuse, imestuse, ülima tähenduse, eneseületamise, hinge, ühtsuse, kosmilise taju, individuaalse ja liigisisese sünergia, maksimaalse interpersonaalse kokkupuute, igapäevaelu sakraliseerumise, transtsendentaalsete fenomenide, kosmilise eneseiroonia ja mängulisuse, maksimaalse sensoorse taju, reaktsioonide ja väljundite ning nendega seonduvate mõistete, kogemuste ja tegevustega.”

Kõlavaks, ent üldsõnaliseks jääb Ray Greenleafi sealtsamast leitud määratlus: “[Transpersonaalsest psühholoogiast] on saanud integraalsem ja holistlikum mudel, kus teadvuse kõik aspektid, olemise viisid ning arenguprotsessid on uurimisainena võrdselt olulised. See [s.t transpersonaalne psühholoogia] pühendub inimese seisundi paljudele dimensioonidele, sisemisele ja välimisele, individuaalsele ja kollektiivsele jumaliku müstika igavesti laienevas kontekstis.”

Kuigi raamatuski kohtab nii hämaraid definitsioone kui ka vabamüürlasliku paatosega illumineeritud pealkirju (nt “Maailma eest hoolt kandes: teenimine ja jätkusuutlikkus”, lk 311), saab sealt siiski ettekujutuse, mida kõikvõimalike transpersonaalsete fenomenide all on silmas peetud. Transpersonaalsuse uurijad leiavad, et inimkonna evolutsioon on alles algusjärgus, kuid juba esineb ka taandarengut (näiteks meelte ja vaistude tuhmumine). Nad püüavad ületada tavataju piire ja uurida erinevaid teadvuse tasandeid. Keda üldse võikski lohutada agnostiline  ignoramus et ignorabimus – saksa füsioloogi Emil Du Bois-Reymond’i (1818–1896) resigneerunud tõdemus tunnetuse jäädava piiratuse kohta?

 

Praktilist nõu, kuidas libahundiks hakata ei leia

Raamatus on edastatud tähelepanekuid ja teoreetilisi arutlusi meditatsiooni, valgustumise, teadliku unenägemise üle, teadvuse avardamise kohta lämmastikoksiidi (ilmselt mõeldud ainsat mittemürgist lämmastikoksiidi N2O ehk naerugaasi, mis suures koguses mõjub narkootiliselt), LSD või mõne muu psühhedeelikumi abil, käsitletakse egost vabanemist, meeltevälist taju, transpersonaalseid teraapiaid, vahetuid sünnijärgseid ja surmalähedasi kogemusi, kundalini ehk maoenergia äratamist, šamanistlikku (hinge)rännakut, “kuradi” küüsi langemist, jungiaanliku teooria seost transpersonalismiga jne. Kuid päris praktilist nõu, kuidas näiteks astraalkehana hulkuma minna või libahundiks hakata, ei leia. Seda sorti konkreetsusi peab otsima ikkagi parakirjandusest. Ka teadlikku unenägemist (unenägude juhtimist) tuleks harjutada pigem Carlos Castaneda kui selle ala suure spetsialisti Judith Malamudi siinse kirjutise järgi.

Transpersonalistid ise tõrjuvad väidet, et nende tegevust võiks pidada (uus)religiooniks või lausa ajupesuks, ehkki kattumusi new age’like õpetustega ju on, ega rõhuta peamist lähtumist usundipsühholoogiast ja usundiloost, nagu sedastab entsüklopeedia. Religioosne elamus, ekstaas, müstika ja muu seesugune võib aga olla uurimisobjektiks. Stanislav Grof, psühhiaater ja International Transpersonal Association’i (ITA) endine president, on öelnud, et transpersonaalsed psühholoogid eristavad selgesti personaalsetel kogemustel baseeruvat spirituaalsust tegevustest, mis seonduvad organiseeritud religiooniga. Transpersonaalseid kogemusi on võimalik uurida teadusliku tõsidusega ning koondada saadud avastused kõikehõlmavaks maailmavaateks, kuid on võimatu omavahel lepitada organiseeritud religioonide dogmasid ja teadust – nii traditsioonilist kui ka “uue paradigma” teadust.

Küllap igal inimesel on olnud mingeid kogemusi n-ö sealpoolsusega ja paranormaalsete nähtustega. Me ei tea aga, kas need kummalised aistingud ja tajud on pärit meie enese mingisse arusaamatusse seisundisse vajunud või kerkinud teadvusest või saadud tõepoolest kusagilt “sealt”, väljastpoolt. See raamat tutvustab üht võimalikku teooriat, mida saab muu hulgas kasutada seletamatute  ilmingute seletamiseks, pakkudes ühtlasi nii mõnelegi teelisele tuge ning varju täiustumise ja paremaks muutumise rajal.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming