Sildistatud ja lipustatud Eesti

Marek Strandberg

Kohaliku sotsiaalteadus võimaldab Eesti alati kaheks jagada: esimeseks ja teiseks Eestiks näiteks, millest ühes on vähe rikkaid ja teises palju vaeseid. Nii lihtne see ongi. Jagan minagi. Kui Eestis oleva ja toimuva saab alati kaheks jagada, siis järelikult saab Eesti jagada ka sildistatud ja lipustatud Eestiks: huvidest juhitud ja väärtustest lähtuvaks Eestiks.   

Sildistamisest

Sildistamine toimub ja toimib. On toiminud tõhusalt ja universaalselt juba sajandi või enama jagu. Jõulise sildistamisega tegid algust Venemaa üle võtnud kommunistid. Kommunistid nimetasid enda rahvaks ning oma vaenlased rahvavaenlasteks. Sõnastati rahvavaenlase nimetusele vastavad tingimused ning tingimustele vastavad isikud lihtsalt kõrvaldati, nii ühiskonnast kui vajadusel elustki. Sildistamisega muudeti maailma XX sajandi esimesel poolel nii läänes kui ka idas. Propagandast sai teadus, tehnoloogia ja terve tööstusharu. Sõdade aegu on tegu olnud lausa kaitsetööstuse sopistusega. Asjaolu, et naabri propagandamasin on jätkuvalt täie hooga käigus vähemasti ühe oma alusmehhanismi, sildistamise kujul, viitab laussõja jätkumisele. Kuid mitte  ainult seal, vaid igal pool. Ei sõdi ainult riigid ja ettevõtted, vaid see sõda on fraktaalselt läbi immutanud terve ühiskonna. Öeldakse küsivalt „eestlane?” või „lätlane?” ja me teame une pealt kohta, kus vastuseks on „fašist”. Siltidele pandu kehtib, mis sest, et me ise teame väga hästi, et meie lemmiklektüüriks öökapil ei ole „Mein Kampf”. Või teine näide: öeldakse „ukrainlane” ja samad vastajad teavad kohe, et „gaasivaras”. Olgu peale, et varguse, mis ukrainlasele sildina kaela riputatakse, on toime pannud riputaja ise.

Kuna sildistatud maailm on lihtne ning juhitavam kui sildistamata  maailm, siis on saanud sildistamisest ühiskonnas tavaline asi. Eestiski harrastatakse seda iga päev kõigil nähtavatel mänguväljadel. Ütled „poliitik”, mõtled – „mingi kahtlane räpaselt ja omakasupüüdlikult susserdav olend”. Roheliste kohta kõlbab seletuseks „kohtlane puudekaisutaja, kel pole reaalse maailmaga mingitki kokkupuudet”. Sildistatud maailma kohta leiab ja piiramatult näiteid sisenemisel näiteks mõne meediaväljaande elektroonilisse kommentaariruumi. On põhjust arvata, et seesama keskkond on tänaseks kujunenud ka sildistamistööstuse üheks sobilikumaks  tootmishooneks. Sildid saavad seal tekkida, ilma et autor oleks teada, ning järgmised avalikud kasutajad võivad karistamatult viidata algallikale kui „rahvasuule”, mis ju ometi ei valeta. Siltidelt saadud teadmistel pole elu ja selle otsustega rohkem pistmist kui muinasjutust pärit infol ja juhisel selle kohta, mida teha, kui saame teada, et hunt on meie lähedase inimese ära söönud. Loos Punamütsikesest on olemas lahendus: tuleb kutsuda jahimehed, kes hundi kõhu lõhki lõikavad ja vanaema koos Punamütsikesega sealt välja päästavad. Nii on muinasjutus ehk sildistatud tegelastega loos. Tegelikkuses pole sellise  päästeoperatsiooni õnnestumise kohta maailma ajaloost fakte teada. Sildistamise abil on tänaseks mütoloogilise veenvuse saavutanud teadmine, et riigivõimu teostamiseks tuleb möödapääsmatult teha enamushäältega otsuseid oponente kuulamata. Huvidest lähtuvalt. Teerullimeetodil. Selle tulemusena on sildistunud ka näiteks meie riigikogu – kummitempel. Silt, et võimu sisuks on enamuse toores jõud ja selle mõjukas kasutamine, aga mitte läbirääkimiste käigus kokkuleppimine. See on juba määrinud demokraatia tähendust ja süvendanud umbusku rahvaesinduse suhtes. Välja riputatud silt teatega, et erakonnavõimu aluseks on range distsipliin ja vaidluste puudumine, on harvade eranditega kärbuma pannud ka demokraatia erakondade sees ning muutmas erakondi ideelise võõraviha keskusteks. Sildid on huvidekeskse maailma lipukirjad, aga lippudeks ei saa need loodetavasti iialgi.       

Lipustamisest

Lipp on lakooniline. Lipp sümboliseerib väärtusi. Eesti lipu semiootikat on Toomas Hendrik Ilves mõned aastad tagasi ammendavalt lahanud. Huvisid ehk egoismi üles tähendavaid riikide ja rahvaste lippe polegi teada. Tõsi, paradoksaalselt hakkas kommunistide punalipp tähistama mitte ebaõiglasele verevalamisele lõputegemist, vaid hoopis senitundmata õigusvastast verepulma, millel ei paistnud lõppu. Mõnel pool vooruseks kuulutatud „pragmaatiliste otsuste” langetamisel kaalutakse vaid huvisid ja tehakse huvidest tulenevaid kompromisse. Huvidest lähtutakse kauplemisel, kui tingitakse hinna pärast. Lipu all või nimel pole kombeks kaubelda, sest see tühistaks väärtused, mida lipp sümboliseerib. Lipu all räägitakse väärtustest. Lipu all kaitstakse väärtusi ja lipu all ka surrakse väärtuste eest. Nii see loodetavasti ka jääb. Lipustatud Eestis on tehtud alati väärtustest juhitud otsuseid.  Meie lipu sündki oli ennekõike väärtustest lähtunud sündmus. Mis huvidest toona sai rääkida? Head asjad sünnivadki siis, kui mõeldakse väärtuste, mitte huvide kategoorias. Lipu all on seistud nii vabaduse kui väärtuse eest. Meie lipu all on püütud taastada ja taastatudki lõpuks iseseisvus kui väärtus. Paraku, jah, ka selleks, et taas minna igapäevase sildistamise ja sildistatud Eesti juurde. Üle aastate võib olla Eestiski taas käes hetk, mil ka valitsemistavades, küll vaevaliselt, aga siiski siltide alt lipu alla tagasi liikuma hakatakse. Vähemusvalitsuse jaoks on möödapääsmatu  alustada arutelusid ja sisulisi läbirääkimisi kõigi riigikogus esindatud vaaterühmadega (juhtmõtteks „kus üksmeel, seal võit”). Arutelusid vajav ja kompromisse otsiv valitsus vabastaks sildikandmise kohustusest ka riigikogu. Inimese loomuses on olla arutlev, kuid siltide maagiline mõju võib selle avaldumist pärssida.

On hea, et juhtumisi just Eesti lipu sünnipäeva ajale sattusid oodatud muutused päevapoliitikas, mis lipu sümboliseeritud väärtused taas au sisse tõstavad. Soovin, et see muutus poleks pelk sünnipäevatort, mille maitse peo lõppedes meelest  läheb. Küll võib lipuga asju sildistada, lootuses, et see annab ka asjale väärtust juurde. Nii on tehtud ja tehakse kaupade puhul. Ja isegi valitavatega – mäletate ju neid lipuvärvides valitavate nägusid mõne aasta eest, katset monopoliseerida lipusümboolika ühe ilmavaate kasutusse? Kui lippu sildistama hakatakse ja see ka õnnestub, on asi juba tõsine. See tähendab, et väärtused on ajale jalgu jäänud või siis sootuks ära kadunud. Lipu varjus ja sildi all saab küll paraku alati pokkerit või turakat mängida, kuid õnneks ei uhu  need mängud maha lipule kirjutatud väärtusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming