Sildid tehtud, arutelu lukus

JOOSEP TIKS

Filip Markiewitczi installatsioon Luksemburgi paviljonis selle aasta Veneetsia biennaalil.

Filip Markiewitczi installatsioon Luksemburgi paviljonis selle aasta Veneetsia biennaalil.

Ott Karulin

Millalgi kevade lõpus algas arutelu pagulaste üle, mis vältas terve suve. Olin äsja naasnud kaitseväe suurõppuselt „Siil 2015“ ja märkasin poes ajalehte suure pealkirjaga pagulaste kohta. Olin päris üllatunud, et olin nädal aega metsas – ja ikka veel see arutelu käib. Mida seal küll rääkida on? Veerand aastat hiljem pole kära selle küsimuse üle endiselt vaibunud. 1000 või 150 – selliste arvude üle ei kesta tavaliselt ükski arutelu nii kaua. Sõdurid välismissioonidel, narkosurmad, kodutud … Need on kõvasti suuremad inimhulgad, aga laias laastus ei koti need kahjuks kedagi. Ja siis järsku jaurame pagulaste teemal mitu kuud. Kuidas see üldse võimalik on?

See ei ole enam ratsionaalne arutelu. Juba vana hea kooseluseadus lõi lahti midagi palju sügavamat. Nõustun siin Yana Toomiga, et see kisma läks lahti, kuna ühiskonnas kõigile präänikut ei jätku. See tähendab, et massides tekitavad viha pigem nende enda sotsiaalsed kitsaskohad ja toimetulekuprobleemid. Nii oli homodebatis, nii on pagulastega. Rahvas jääb pooleks lööduks ka edaspidi, kui ühiskondlikus võrrandis midagi ei muutu.

Selline tugev pooldumine on Eestis võrdlemisi uus nähtus. Arenevas riigis olid kõik võrdselt vaesed. Nüüdseks on välja kujunenud teatav stabiilne majanduslik lõhe, mis on osa inimesi lootusetusse surunud. „Rikkad saavad rikkamaks, aga vaesed on ikka vaesed. Tuli vabariik, tuli EL, tuli euro – ent pärast 25 aastat tööd ja lubadusi on jõukust ikka vajaka, et ära elada (kui sedagigi),“ võiks vihaselt hüüda. Äng inimväärse elu puudumise pärast nõuab süüdlast.

Kuidas on homod ja pagulased seotud vaesusega? Tegelikult ei olegi. Loomaks võimalikku dialoogi vastaspoolte kaevikute vahel on kaevikutesse saadetud valed inimesed. Taavi Rõivas, kes on kõike muud kui keskealise töölis­klassi esindaja. Ta on noor, edumeelne, hõbelusikas suus sündinud ja elanud. „Proovigu, onju, ühe kuu kuskil vabrikus töötada, räägime siis!“ sisistab sisemine vihamina. Ent mitte ainult Rõival, vaid liberaalidel laiemalt on probleem enda kuuldavaks tegemisega. See mure on ka MTÜdel, kes soovivad edendada avatud demokraatiat ja arutelu, meedial ja poliitikutel. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et need, kelle muutmisest arvamusfestivalil räägiti, ei olnud seal kohal. Ega ole nad ka Salliva Eesti Facebooki-lehel või muudes ringkondades. Nii saadamegi aina prohveteid juba uskujate sekka.

Augustis sattusin sedasama arutelu pagulaste üle pidama oma sugulastega ja nad olid oi, kui vastu. Pärast leidsime, et on asju, milles me jäämegi erinevale seisukohale, ent pagulastega pole asi üldse nii hull. Põhiline oli esialgu meie arutelus mõlema poole kogutud infot vahetada, et kes ja millised on pagulased. Ning hiljem siis ühiselt nõustuda, et postimees.ee võib sirgelt perse minna.

Kuid siiski. Kuigi mina sain oma sugulastega maailmapildi selgeks räägitud, oletan, et meil on sadu tuhandeid veel, kes on vihased. Vooglaiu kultuurisõda joonib alla leerid. Isegi mitte niivõrd kultuuriliselt, vaid identiteedi poolest. Kultuuriliselt on Vooglaid ja Rõivas täitsa sama värk. Seetõttu ei ole tegu mitte kultuuri-, vaid identiteedisõjaga.

Identiteedi osas domineerib paljudel justkui id: instinktid ja alateadlik käitumine. Id ei otsigi arutelu, vaid annab meile sügavama tahte olla ise, tajuda ennast ainsana kogu olemasoleva keskel. „Kui keegi 25 aastat minust ei hooli ja ma pean pidevalt vaesuses virelema, siis hakkangi neid vihkama ja karjuma, et kurat küll, mina olen ka oluline!“ võiks karjuda. Klassi-rassi-usu-ideoloogia-võitlus on kõik ühes pajas, kui end defineerida välistusmeetodi abil. Olen, seega mõtlen – mistõttu teised on lollid/teistsugused ja ei saa asjadest õigesti aru. Selles sõjas ei vali keegi oma kuuluvust. Valitakse grupp, kuhu ei kuuluta. Keegi ei soovi ju olla nagu need, kes kannavad Breiviku T-särki ja on natsid, või hoopiski nagu emo/homo/ISISe pooldajad. Ja põmaki. Sildid tehtud, arutelu lukus: „Nendega mul küll mingit juttu ei ole!“ Me võtame asja isiklikult.

Tarmo Jüristo pani kord ette, et poliitiline korrektsus oleks palju paremini arusaadav, kui asendaksime selle vastastikuse austuse mõistega. Arvan, et see austus ei peaks laienema ainult vähemustele, vaid kõigile. Ka neile, kellega me üldse nõus ei ole.

Ega mul ei ole ühtegi lahendust, kuidas seda lõhet meie mõttemaailmades lappida. Võiks ju öelda, et vähem šampanjasotsialiste ja yuppie-liberaale ning rohkem vastasseisu asemel ühisosa otsimist. Ehk isegi veelgi olulisemana: võiks tegeleda selle vaesusega meie oma ühiskonnas. Varsti plahvatab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar