Sildade põletamise kaitseks

Silver Rattasepp

Vaidlus analüütilise või kontinentaalse filosoofia paremuse üle paistab kemplemisena, kas parem tööriist on mutrivõti või kruvikeeraja. Filosoofia ja analüüs. Analüütilise filosoofia seminar 20. Koostanud Bruno Mölder ja Jaan Kangilaski. EYS Veljesto, 2011. 284 lk. Oma kahekümnenda sünnipäeva kingiks ilmutas kogumiku pealkirjaga „Filosoofia ja analüüs” Tartus läbi viidav iganädalane analüütilise filosoofia seminar, seda just niisuguse olulise täpsustusega: kogumiku alapealkirjaks on „Analüütilise filosoofia seminar 20”, millise täpsustuse kõnekuseni jõuan hiljem. Siit seest leiab artikleid neilt, kes seminaris algusest peale on osalenud, ja neilt, kes on sellega liitunud alles hiljaaegu; artikleid, mis lähevad otse filosoofia tuumprobleemide, näiteks tõe juurde, ja neid, mis annavad ülevaate päris algajaile; ja isegi niisuguse, mille seos otseselt analüütilise filosoofiaga näikse olevat üsna teisejärguline – ehkki Bruno Möldri suurepärane artikkel analüütilise filosoofia ajaloost annab mõista, et niisugune liigitamine ise võib olla üsna teisejärguline või vähemalt pigem retooriline või tunnetuslik (et mitte öelda: kambavaimulik). Kuna aga kriitiku ülesandeks võiks olla midagi enamat kui pelk arvamusavaldus arvustatava raamatu kõlblikkuse kohta, siis võiks katsuda raamatule kommentaariks lisada parem midagi filosoofiategemise enda teemal üldisemalt. Enne aga arvustaja kohustus eest ära: jah, absoluutselt suurepärane raamat, eriti paljutahksuse tõttu, soovitan! Siit leiab nii sisulist, nimelt seda, mida üks filosoofiasuund on pidanud probleemideks ja kuidas ta on neid üritanud lahendada, kui ka tunnetuslikku või kogemuslikku: näha saab ka, kuidas üks võimalik mõtlemise moodus töötab, mida seal eelistatakse (nt täpsus, probleemikesksus) ja mis jäetakse tagaplaanile või mida ei puudutata üldse (nt ajalooline sattumuslikkus, sotsiaalne tingitus). Artiklitega kaetud sisuline temaatika on üsna muljetavaldav: lisaks klassikalisele triaadile tõde, teadmine, tähendus ka füüsika, matemaatika, dualism ja teadvus (õnneks mitte sugugi ainult käsikäes nagu tavaliselt), eksperimendid filosoofias ja poeesia sealsamas, filosoofilised eksimused (ehk ka mõni ekslik artikkel?) ja palju muud.

Arvustuste põhjal poodlemisotsuseid tegev lugeja võib siinkohal lugemise lõpetada. Mul aga on siin parajasti just käepärast kaks raamatut, mis täpselt õige nurga all „Filosoofia ja analüüsi” teemast mööda lähevad. Üsna sarnaste pealkirjadegagi nad: üks „Postanalüütiline ja metakontinentaalne”1, teine „Post-kontinentaalne filosoofia”.2 Ehkki teemaks on praegu analüütilise filosoofia kogumik, saab neist kahest siiski hästi tõukuda, et lõpuks öelda: on hea, et see Bruno Möldri ja Jaan Kangilaski toimetatud kogumik on just analüütilise filosoofia seminari, mitte analüütilise filosoofia kui sellise oma. Selleks tuleks öelda mõni sõna üleleierdatud eristuse kohta analüütilise ja mandrifilosoofia vahel. Seda ekskurssi analüütilise ja kontinentaalse filosoofiategemise eristamise valda antud kontekstis õigustab ehk osalt Bruno Möldri ülevaade analüütilise filosoofia ajaloost. Selle suuna käänulisi radu läbides jõuab ta üsna toreda järelduseni, et kahtlemata on olemas selline asi nagu analüütiline filosoofia, seda küll tingimusel, et jätame kõrvale kõik loendamatud, kuid kogumiku teises artiklis üles loetud vastuväited tema olemasolule või vähemalt sidususele. Olgu siis alljärgnev väikeseks lisandiks imaginaarselt vastaskaldalt.

Mainitud raamatutest esimese sissejuhatus võtab hästi kokku tolle levinud kemplemise kahe suure filosoofiavoolu vahel: „Kui filosoofia ülesandeks on tegeleda modernsuse kriitikaga või kui tal tuleb tunnistada enda ajaloolisust, siis on kiusatus analüütiline filosoofia võlts-neutraalse ja ajalootuna kõrvale heita. Kui filosoofial tuleb omaks võtta argumenteeriva diskursuse normid, mida piiritlevad formaalsed loogilised süsteemid või tõenäosusteooria, või kui ta peab olema samal tasemel loodusteadustega, siis on sama ahvatlev nonsensi, müstitsismi või kirjandusena kõrvale heita kontinentaalne filosoofia”. Niisugune erinevus on aga ennastkehtestav illusioon, tõdetakse teises raamatus: „… ta seisneb just nimelt tajutud erinevuses filosoofiate vahel, või teisisõnu, teatud eneseteadlikkuses või grupiteadvuses, mis, olgu ta siis ekslik või mitte, on tõepoolest tekitanud erinevuse kontinentaalse ja analüütilise filosoofia vahel. Parimal juhul on tegemist iseennast täideviiva ennustusega”.

See aga ei tähenda, nagu võiks selle eristuse kambavaimule toetuva fiktsioonina kõrvale heita, sest sildajate pingutustest hoolimata näib, et on küllaga probleeme, mille lahendamiseks leiab paremaid meetodeid kord ühest, kord teisest. Ja lihtne tõik, et mõni viis probleemile läheneda on parem kui teine – tõsiasi, mis on ühelt poolt küll sõnakõlksuks kulunud, mis aga sama sageli unustatakse –, tuleb kogumikust väga hästi välja, seda võib näitlikustada kahe meelevaldselt valitud artikliga, Vivian Bohli ja Jaan Kangilaski omaga.

Vivian Bohli artikkel „Sotsiaalne tunnetus kui hübriidelevant” kirjeldab teadvuse filosoofilist uurimist nii vaimufilosoofias kui fenomenoloogias ja viimasega praegu tihedalt seotud kognitiivteadustes. Eristus analüütilise ja kontinentaalse vahel seisneb siin teiste vaimude probleemis ühelt poolt ja intersubjektiivsuse probleemis teiselt poolt. Üks pool küsib, kuidas me teame, et teistel inimestel on vaim, teine pool aga, mis seal vaimus toimub ja kuidas ta kujuneb. Peab tunnistama, et raske on artiklit lugedes jääda traditsioonilise vaimufilosoofia pooldajaks. Analüütiliselt poolelt pakutakse meile üksipäini iseenda üle hämmeldunud filosoofi mõtteid, kes, kasutades vana head kartesiaanlikku meetodit, kus absoluutset kahtlust vahendiks võttes üritatakse saavutada absoluutne tõsikindlus, imestab nüüd juba teiste inimestegi olemasolu üle. Teine võimalus on vaadata ontogeneesi, sotsiaalses keskkonnas kasvava inimese taju ja tunnetuse arengut teiste, teda juhendavate ja suunavate inimeste seas, ja uurida, kuidas tunnetus ajapikku välja kujuneb. Teadmistahe on kätega asja kallale viinud ainult ühe neist kahest suurest suunast, teine on jäänud suursilmselt puurima teadvuse kohta käivaid õigustatud lauseid või võluma teiste vaimude olemasolu välja mõne käepärase mõiste loogilisest analüüsist.

Kuid Jaan Kangilaski artikliga „Deflatsionism ja tõetingimused” on lood sootuks teisiti. Ta küsib: kas tõe mõiste seisneb üldse milleski enamas kui lihtsalt predikaadis „on tõene” ehk kas sellise lausejupi lisamine või selle vaikimisi eeldamine üldse panustab midagi teadmisse või mitte? Või teisisõnu: kas tähendus sõltub üldse kuidagi mingitest tõetingimustest, kas tähendusteooria on sõnastatav ka ilma tõemõistet appi võtmata või mitte?

Küsimus tõest on vahest kõige arhetüüpsemaid filosoofilisi teemasid, ja kuna meie täpne väljendusvõime piirdub suuresti keelega (olgu formaliseeritud kujul või mitte), on küsimus tõe funktsioonist filosoofiale suisa loomuomane, ja nii on Kangilaski artikkel peaaegu kõige klassikalisemalt filosoofiline. Ja siin on jällegi, vastupidiselt Bohli artiklile, üsna selge, et analüütiliste riistadega saab seda küsimust märksa tõhusamalt puurida. Niisuguse küsimuseasetuse korral – kuidas funktsioneerib lausetes predikaat „on tõene” – on tõepoolest märksa raskem näha, mida saaks siin ära teha mandrifilosoofiale omase tahtega ajaloostada, sotsiologiseerida, narrativeerida. Kuidas saaks selle konkreetse küsimuse üle otsustada filosoofia, mille ideaaliks on tõlgenduste juurdetootmine, hermeneutiline ringkäik, ajalooline kontekst, mõistepoeesia (meenutagem: „filosoofia on mõistete fabritseerimine”), radikaalne subjektiivsus, jne?

Eelneva valguses hakkab vaidlus analüütilise või kontinentaalse filosoofia paremuse üle paistma kemplemisena, kas parem tööriist on mutrivõti või kruvikeeraja. Eri filosoofiategemise viiside paljunedes ja nende eri rollide ja erineva tõhususe mõistmise tagajärjel võib aga mõnikord selguda, et pusitakse hoopis naela kallal. Ja nagu ökoloogid hästi teavad, on ökosüsteemi tervise ja elujõulisuse aluseks tema liigirikkus. Samamoodi võiks vaadata ka filosoofiat ja tema erinevusi aina paljundada, mille tulemusena muidugi iga kindla suuna või valla piirid kitsenevad ega ole enam nii kõikehõlmavad (see valmistab kahtlemata suuremat meelehärmi just mandrifilosoofia esindajatele, kelle teoste pompoossus on üldteada), aga – kui vahest natuke jõuetut metafoori edasi kanda – kogu filosoofia oleks elutervem. Kahe suure koolkonna eristust ei peaks mitte katsuma ületada, nende vahel silda ehitada või kuulutada erinevuse kokkulangemist, vaid vastupidi: erinevusi tuleks igapidi paljundada, ja kui tarvis, isegi vastuolusid õhutada. Mitte iga sokraatiline dialoog ei päädi vastastikuse mõistmisega või ühe poole veenmisega teise õigsuses, vaid hoopis oma positsiooni suurema täpsustumise ja peenenemisega, mille tulemusel lõhe vastuvaidleja seisukohtadega võib suurenedagi, ja ongi hea.

Need on kahtlemata üsna lihtsakoelised mõtted, aga mõte kipubki minema lihtsaks seal, kus filosoofiategemise erinevusi märgates hakatakse kohe pirtsutama või, viisakamalt, kus ennast õigustatakse ja kaitstakse oma filosoofilist identiteeti üsna primitiivse diametraalvastandamise teel (teame ju: hämamine ja ilukirjandus! eluvõõras pedantlus!). Õigupoolest on nende kahe suure filosoofiavalla vaheline kemplemine päris tüütu, eriti kuna need sisutühjaks üldistatud filosofeerimisviisid on ühetaolised vaid vastaspoole silmis, ja endale lähem on enda silmis täis mitmekesisust ja vastuolusid, milline veendumus on üks otsene ignorantsuse märk.

Ehkki on õige, et nende kahe suure filosoofia erinevus on virtuaalne, et seda kehtestavad suuresti institutsioonid ja kambavaim ja see pole sellisena muud kui iseend täide viiv ennustus, tuleks filosoofidel sellest hoolimata ennustuse täideviimisele sisu tasandil aktiivselt hoogu juurde anda. Nii on kogumiku koostajad teinud hästi, et on raamatu alapealkirjastanud just analüütilise filosoofia seminari kogumikuks, mitte aga lihtsalt analüütilise filosoofia omaks, sest nii saab kohe selgeks, et meie käes on ühe üldtunnustatud ja üleilmse filosofeerimisviisi üks partikulaarne variatsioon, lisaks veel niisugune variatsioon, mille tegemisi võib ka ise kohale minnes oma silmaga näha.

1 Reynolds jt (toim), Postanalytic and Metacontinental: Crossing Philosophical Divides. Continuum, 2010.
2 John Mullarkey, Post-Continental Philosophy: An Outline. Continuum, 2006.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming