Sikud ja lambad

Inimlikud lood kodakondsusest tõstatavad küsimuse, kas inimesel peaks olema mitu moraali.

PEETER SAUTER

Kui tühine teema tundub kodakondsus, kui endal ja lähedastel on kodakondsus elukohariigis olemas, ja kui kõrge on see latt hüppamiseks siis, kui kodakondsust (ja isegi väljavaadet seda saada) ei ole. Kui pole näiteks õigust legaalselt töötada ja on oht saada maalt välja saadetud.

Mäletan, kui arusaamatu tundus raamatuid lugedes orjus Antiik-Kreekas või Kodusõja-eelses USAs ja näiteks kodakondsuseta saksa-juudi immigrandi elu Prantsusmaal Remarque’i romaanis „Triumfikaar“. Romantika missugune … Ei saa ju ometi tõsi olla, et inimesi võidakse osta-müüa-omada ja suvaliselt tappa või vangistada ja maalt välja saata. Ei saa olla, et nii elatigi.

Ja kui mõttetu tundus siis korraga brittidele seletada oma olukorda 1990. aastate Inglismaal, kus mul polnud tööluba, riiki olin lubatud legaalselt, aga vaid kuueks kuuks. Mis sest briti semudele, kellega koos kõrtsus istun, seletada. Neid ei huvita. Nad ei saa mulle kaasa tunda, sest olen illegaal. Kes teab, mis sanktsioon võib neid oodata, kui ära räägin, kes olen, ja kui nad keelt ei kannagi, kas nad teevad siis mulle veel õlut välja? Ei teadnud seda täpselt mina ega nemad isegi. Kuigi mõni neist andis mulle tööotsa ja teine elupaiga, ei olnud selles miskit romantikat.

Need asjad on sama erinevad nagu (õnnetu) armastus ja eksistentsiaalsed enesetapumõtted romaanis versus oma või lähedaste elus. Või ameerika turvaline kohtudraama telkast versus ise kohtu all ja kongis olla. Räägin siin, millest tean.

Eesti jooksja Tiidrek Nurme teeb Keenias trenni koos sealsete jooksjatega. Ühtlasi aitab ta keenialasi Euroopasse võistlustele. Viimase Tartu maratoni võitis Nurme treeningukaaslane Ibrahim Mukunga Wachira, kes püstitas sokkide väel rajarekordi.

Margus Ansu / Postimees / Scanpix

Ženja ja Omeiza

Illegaalse immigrandi elu on paradoks. Talle tuntakse kaasa, aga teda aidata ei juleta. Immigrandi aitamine on inimlik heategu, mis läheb vastuollu seadustega. Põnev on olla Robin Hoodi või Rummu Jüri aitaja ja varjaja. Samal ajal mõtled, mis siis saab, kui selgub, et varjatav lindprii on paras kõrilõikaja?

Kolmandat, riigiametniku vaatepunkti, ei oska ma paraku või õnneks üldse ette kujutada. Ka ametnikust, kes immigrante liistule tõmbab, võib saada varjaja või ootamatult hoopis illegaal. Ja see on veel keerulisem lugu. Ma pole seda omal nahal läbi teinud.

Küll aga pidin Inglismaalt pärast kuut kuud immigrandielu 1991. aastal illegaalselt välja reisima kas Prantsusmaale või Saksamaale (kuhugi pidi minema, et tagasi tulles uus poole aasta viisa saada, aga Eestisse lendamise raha polnud, kord sai siis mindud sinna, teine kord tänna) ja tagasi üle piiri minnes seletama, mil moel ja mis vahenditest Inglismaal elan. Kui Saksas tuttavate juures peatudes välja tuli, et olen illegaal, plaksutas perepoeg, et olen nende esimene illegaalist külaline, aga ta isa, koolidirektor, muutus murelikuks ja oligi pärast plindris, kui piirivalve hoopis teda minu mahitajana vastutusele tahtis võtta.

Ja alles eelmisel aastal olin valmis Eestis fiktiivselt abielluma Valgevenest tulnud juudi tüdrukuga, kes elas minu juures ja kel aegus Euroopa Liidu elamisluba. Jah, Liverpoolis elades kuulsin, et draamakursuste juhendaja Jo Jo abiellus idaeurooplasele kodakondsuse tekitamiseks raha eest. Summat, mis idaeurooplane britile maksis, ei mäleta. Väike see polnud. Tookord mõtlesin nukralt, et Briti kodakondsus või isegi elamisluba poleks paha, aga minul sellist raha fiktiivabielu eest maksta poleks võtta.

Valgevene Ženja, kena habras tüdruk Eugenia, kaalus võltsabielu minuga ja loobus. Pidime veel koos Islandile minema ja ma nägin vaeva, et teha selgeks, kas tal õnnestub koos minuga Islandile tulla (tuli sealsete ametnikega läbi islandi keelt oskava vahendaja telefonitsi suhelda). Jah, lõpuks ta võis Islandile tulla, kuna tal siis veel oli Eestis elamisluba. Aga loa saanuna Ženja keeldus tulemast ja ma arvan, et seepärast, et asi tundus alandav.

Nii on ta praegu kihlatud tüdrukuga Brüsselist, aga keeldub temaga samuti abiellumast, kuigi saaks Belgia seaduste järgi seda teha. Alandav on sel moel kodakondsust vastu võtta. Pealegi tuleks siis koduses Minskis kinni maksta neli aastat ülikooliõpinguid, aga seda ei suudaks katta ei valgevene tüdruku Belgia pruut ega mina. Kuigi Ženja meile sümpatiseerib.

Umbsõlmed missugused.

Ja mis te arvate, kus Ženja praegu resideerib? Itaalias, kus ta on ennegi elanud. Täiesti legaalselt, aitab vabatahtlikuna seal erivajadustega lapsi. Aga keegi meist ei tea, mis saab temast edasi.

Nagu näete, ei ole mul tõde, on vaid inimlikud lood eri kohtadest, eri aegadest. Nende üle võib järele mõelda, kuigi järelemõtlemine midagi ei lahenda. Ehk annab vaid veidigi selgust, kuidas suhtuda, kui järgmine juhtum eluteel ette veereb – kui näiteks püüan Aafrikas ebaseaduslikult piiri ületada või kui kohtan Eestis illegaalset immigranti.

Selge, et Vao külas on nii sikke-kavalpäid elukunstnikke kui ka tõesti plindrisse sattunud lambukesi. Läinud aastal võimlesin, et Nigeeria kutile Omeizale Tallinnas tegevust leida – vahva poiss lasi jalga, kui pakkusin talle legaalset tööintervjuud või näiteks telesaates osalemist. Küll aga oli Omeiza valmis mind Nigeerias (kuhu plaanisin minna) lahkelt vastu võtma ja koos minuga ringi sõitma ja ma arvan, et tal polnud mingit paha plaani. Oli vaid selge, et mul on Aafrika-huvi ja tal teenimishuvi.

Tõehetk ongi vist seal, kui satume ise seadusesilmaga vastakuti, nagu näiteks siis, kui hiljuti koos oma lastega linnabussis sõitsin. Ühel lapsel polnud piletit, kui kontroll peale tuli. Situatsioon oli tiba naljakas, aga ka murelik, sest ei lapsel ega minul polnud trahviraha. Aga mina ei teadnud, et mu laps on jänes, enne kui tuli kontroll.

Kelle poole ma pidin asuma? Õigustama lapse jänesesõitu (taevake, nagu ma ise jänes poleks olnud!) ja rikkuma tema mentaliteeti? Või kaitsma last iga hinna eest ja kas või seaduse vastu?

Annaks jumal, et need proovikivid (millistest me elus ei pääse), oleks sama süütud ja tillukesed kui püüd jänesest last päästa ja rikkuda tema arusaamu õigusest – kinnitades ometi tema arusaamu õiglusest.

Jenny, Mukunga ja Barack

Kui mullu sui Valgevene Ženjat püüdsin aidata, ei teadnud ma, et see polegi Eestis nii lihtne. Alles hiljuti kuulsin juhtumist, kus Eesti kodanik abielluski Eestis Vene kodanikuga, nad asusid elama Inglismaale, ja abiellumine ei andnud venelasele automaatselt Euroopa Liidu kodakondsust mitte teps. Vene poiss pidi kõigepealt loobuma Venemaa kodakondsusest. Nii ta ka tegi. Ja siis sooritama ikkagi Eesti kodakondsuseksami. Mida ta ka tegi. Aga vahepealsel ajal, ennäe, jäi poiss paariks kuuks hoopis passita täismehe seisundisse ehk kodakondsuseta. Olgu, kuulsin seda lugu tolleltsamalt tüdrukult ja ei saa pead pakule panna, et viimne kui detail on täpne ja tõde. (Kuigi kahelda pole mul põhjust.)

Või teine näide pentsikust olukorrast. Selle aasta veebruarikuus elasin nädalakese või pisut kauem Jenny juures Eldoreti linnas Keenias. Sattusin sinna üsna juhuslikult. Jenny on mustanahaline kirurg, günekoloogiakirurg. Keenialasena on tal korralik Ühend­kuningriigi ülikooliharidus ja hea praktika haiglast, kus ta saab juba aastaid pikkade vahetuste ajal vett ja vilet. Selle vee ja vile pärast pidasidki Keenia arstid juba kolmandat kuud streiki ja nõudsid inimlikumaid töötingimusi. (Streigist olid saabunud lookest kirjutama Šveitsi meditsiiniajakirjanikud, kellega hiljem hostelis koos elasin.)

„Jen, aga mis su patsientidest saab sel ajal, kui sa inimlikumaid töötingimusi nõudes tööle ei lähe?“

„Midagi ei saa. Kes läheb tagasi koju, kes sureb ära,“ vastas malbe Jenny külma rahuga.

Jenny ei teadnud, mis tast endast saab. Streik oli üleriigiline ning Keenia võimud olid valmis suure osa arstidest töölt vabastama ja võtma uued arstid sisse Pakistanist või Indiast (samuti Ühendkuningriigi maadest). Jenny teadis, et ta võib iga kell arstina saada tööd Austraalias või Kanadas. Aga Euroopa Liidus (isegi Suurbritannias) mitte nii lihtsalt. Uurisin oma kodumaalt, mida Jennyl Eestis arstina töö leidmiseks teha tuleks, sest meil ju arste napib. Ei midagi paljut. Eestis arstina töötamiseks tuleks tal teha oma kirurgieksamid uuesti, aga eesti keeles. Sain aru, et Jenny sooritaks need sama lihtsalt kui mina suahiili keele ja kirjanduse eksamid Keenias, et leida seal tööd kirjandusõpsina. Ehk siis – ega ei sooritaks küll.

Kahju, sest ma oleks hea meelega arstiga, kes mul tsiklilt kukkumise tõttu küünarnukile jäänud niidid käe seest välja võttis, Tallinnas jalutanud ja koos õlut joonud, nagu jõime Eldoreti kõrtsudes. Meie vestlused kohaliku töötu tippkirurgiga jäid pooleli. Aga pooleli nad vist jäävadki.

Õnneks suhtub vist ka Eesti Vabariik praegu immigrantidesse, pagulastesse just nii, et vaatab iga juhtumit eraldi. Ainult et riigiametnikul pole mahti iga tulijaga koos kõrtsu minna õlut jooma, et tema iseloomu, seadusekuulekusse ja motivatsiooni süüvida. Need peaksid selguma ametlike vestluste käigus. Aga kes meist avab end ametnikuga vesteldes siiralt? Eriti kui ametniku suhtumisest ja otsusest sõltub meie saatus. Pakun, et mitte keegi. (Ja sest saab loomulikult aru ka toosama ametnik.)

Üks teine kord peatusin koos Maris Kaskmanniga Nyahururu linna lähedal Keenias jooksja Tiidrek Nurme juures. Tiidrek ütles õhtul, et läheb hommikul vara jooksma, et kas tahame autoga kaasa sõita. Jooksma läheb ta kahe keenia jooksjaga ja nad sõidavad välja hommikul viie paiku pimedas. Läksime kaasa.

Sellid jooksid umbes 30 kilomeetrit päris heas tempos. Vahepeal ajasid taga kaelkirjakuid, kes kõrval puude vahele ilmusid, et neid meile tee peale vaatamiseks ette ajada, aga pelglikud kaelkirjakud jooksid Tiidreku ja Mukunga üle, teise keenialase samuti.

Tol korral olid Mukungal kenad tossud jalas. Aga küllap on ta samas kandis paljajalu trenni teinud. Keenia värk.

Sealsamas Keenias oli veel üks kena paradoks, mis tegi nalja ja niisamuti mõjus nukralt.

Mitte väga ammu käis Keeniat külastamas Barack Obama, kes on Keeniast pärit. Käis külas ka oma sugulaste ja hõimlaste juures Kisumus. Selle tulemusel on terve hulk hiljutistel aastatel sündinud musti poisse saanud eesnimeks kas Barack või Obama (ei ole siin muidugi vaja kahtlustada mustanahalist presidenti). Ühtlasi elab USAs terve hulk Keeniast illegaalselt Ameerikasse rännanud immigrante, kes on leidnud tööotsa, saadavad kodustele raha ja käivad vahel kodus külas.

Aga varsti enam ei käi. Sest uus valge president tõmbab neile USA piirid kinni. Ja kui nad Keenia-sugulasi (keda elatavad) vaatama tuleksid, siis ei saaks nad enam tagasi oma uude koju ja uute lähedaste juurde Ameerikas.

No kel siin on õigus ja mida tuleks teha? Mina ei tea. Ega siis illegaalsed sisserändajad ole seal ainult tublid autopesijad ja supermarketi kassiirid. Nende hulgas on kindlasti pinude viisi ka neid, kel tööotsa pole või kes ei julgegi töötada, sest siis võiksid nad tähelepanu äratada. Tõsi, tähelepanu äratada võivad nad ka siis, kui püüavad ära elada illegaalselt töötamata. Teenida elatist nii, et isegi illegaalselt ei tööta. Mõelge ise, millega ja kuidas.

Hm, alles hiljuti on olnud juttu ka Eesti kodanikest, kes USAs illegaalidena töötasid. Armastatud telestaar Maire Aunastest teiste hulgas. Mis me nendega siis nüüd peaksime tegema? Lintšima?

Või kas peab mul olema igaks juhuks mitu moraali? Üks omade, võõramaal pusivate laste ja lähikondsete, ning teine võõralt maalt siia tulnute, lammaste ja sikkude jaoks – ja lisaks palve, et armas jumal aitaks mul nende vahel vahet teha.

Aga kes olen mina siis nende meelest, lammas või sikk?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht