Siirdemeditsiin on kuulutatud läbimurdealaks

Aleksander Laane

Sellest ei saa ehk Eesti meditsiini peavoolu, kuid visionäärikalduvustega arstid ja teadlased nihutavad kindlasti meditsiini praegusi piire. Jaan Eha ja Mihkel Zilmer on riigi 2013. aasta teaduspreemia saajad siirdemeditsiini valdkonnas. Siirdemeditsiin kogub teadusmaailmas üha rohkem kuulsust. Ka tänavused teaduspreemiad anti TÜ kliinikumi südamekliiniku juhatajale prof Jaan Ehale ja TÜ Biomeedikumi meditsiinilise biokeemia prof Mihkel Zilmerile suuresti biomeditsiinilise uurimistöö ja kliinilise praktika sünergia eest, mida nimetataksegi siirdemeditsiiniks. Siirdemeditsiinil ei ole organite siirdamisega vahetut seost. Tegemist on valdkonnaga, kus eri allikatest kogutud teabest sünteesitakse uusi teadmisi. Organismi talitluses on palju paika pandud inimese genoomiga, kuid silmas tuleb pidada, et genoom on ennekõike reeglite kogum – nagu inseneriteadustes joonised –, mille alusel võetakse ette inimese kokkupanek. Organismil on aga ühe toimiva joonisepaki – genoomi – raames võimalik olla mitmes olekus. Füüsikaliste ja biokeemiliste tähelepanekute ja mõõtmiste tegemine võimaldab siirdemeditsiinis kokku viia muutuste kohta käivad tähelepanekud hilisema kujuneva haiguspildiga. Siirdemeditsiini alastes uuringutes on avastatud biokeemilisi jm näitajaid, mille põhjal saab hinnata veresoonte seisundit, diagnoosida ning prognoosida haiguste kulgu ja tagajärgi.

Tõdemuseni, et veri ringleb kinnises soonestikus, jõudis ilmselt juba XVI sajandi alguses Leonardo da Vinci inimkeha joonistamise käigus, kuid kirja sai see alles 1628. aastal inglise teadlase William Harvey poolt. Kes jõudis mõtteni, et ka veresoontes võib põletik olla?

Jaan Eha: Aus vastus on, et ega seda saagi päris üheselt öelda. Põletik on ateroskleroosi tekkemehhanismi üks selgitusi. Tõenäoliselt on seda esmalt kirjeldatud sepsise ehk veremürgitusena inimeste uurimise puhul. Ega veremürgitus ole ju muud, kui veresooni pidi leviv põletik ehk sepsis.

Mihkel Zilmer: Küsimus on, kas põletikuvastus on patoloogiline ja kas on veresooneseinas. Kui pind läheb näppu, on põletikuvastus organismi normaalne vastus. Kui aga normaalse vastuse piir on veresoones ületatud, muutub see patoloogiaks. Definitsioon, et ateroskleroos on põletikuline haigus, on minu arust harukordselt õnnestunud.

Kuidas teie jõudsite veresoonte põletiku teemani?

J. E.: Ikka lugedes! Kust see arst ja teadlane ikka muidu infot saab! Ma arvan, et arste on painanud see küsimus, et millest ikkagi ateroskleroos alguse saab. Olen tudengitele rääkinud, et see, kes teeb detailselt selgeks ateroskleroosi tekkemehhanismi ja põhjused ning leiab siis adekvaatse ja universaalse vältimise tee, saab mitte ühe, vaid kaks Nobeli auhinda.

Miks kaks?

J. E.: Sest see on nii suure probleemi lahendus!

M. Z.: Kui nüüd minna mööda biokeemilisi tunnuseid ehk markereid, siis pole kolesterooli keegi kunagi põletiku täpseks tunnuseks nimetanud! Kolesterool ei peegelda põletikku. Liigne kehakaal, kolesterool jne on ju kõik ateroskleroosi omamoodi põhjused, kuid veresooneseina tegelik tervis on asja iva. Ja seina tervist näitavad põletikumarkerid. Sinna ongi meie ühise teadustöö fookus suunatud.

Oluline on leida ravimeid, mis vähendavad põletikuprotsessi veresooneseinas. Toon ühe näite. Ka kõrgvererõhktõbi on põletikulise taustaga haigus. Kõrge vererõhk venitab lihtsustatult öeldes veresoont liialt ja veresooneseinas kujuneb põletikuline olukord. Nii nagu on sinu veresooneseinte tervis, nii on ka sinu aterosklerootiline seisund. Seinte tervisest saab aga ülevaate kahtepidi: veresoonte talitlust – elastsust jne – uurides ja põletikumarkereid mõõtes. Seegi on meie uuringute oluline osa.

Jaan Eha, teie kasutasite juba 1982. aastal südame aterosklerootilise pärgarteri laiendamiseks balloonsondi, mille paigaldamine traumeeris teistest kirurgilistest protseduuridest vähem. Kas siis oli veresooneseina põletiku ja ateroskleroosi seostest midagi teada?

J. E.: Ateroskleroosi erinevad teooriad on käinud lainetena kümneid aastaid. Iga segase asjaga on nii, et alguses hakkab üks mõte domineerima ja kui see pole väga hästi tõestatud, siis laine taandub ning mingi uue teadmise, diagnoosimise võimaluse või uue markeri leidmise mõjul tekib uus laine. Ateroskleroosi puhul pole nii üksühest tekitaja–tagajärje seost teada nagu näiteks tuberkuloosi puhul.

M. Z.: Me oleme aastaid koostööd teinud – ja kardioloogidega eriti tihedalt. Me oleme otsinud ühiselt vastust küsimusele, kuidas on asi tegelikult. Nüüdseks on ammu selge, et kolesterool kui marker näitab ära üsna tagasihoidliku osa asjast – sedagi siis, kui see on väga kõrge. Koostöös kardioloogiakliinikuga, mida prof Jaan Eha juhatab, ja noorte kolleegidega, on üha rohkem selgeks saanud, et veresoonte enda seisund on asja sisu. Seda enam et saame veresoonte elastsust uurida ilma veresoone sisse minemata, seostada seda biokeemiliste tunnustega. Meil on koos dr Jaak Kalsi, dr Priit Kampuse ja teiste kolleegidega õnnestunud leida tunnuseid, mis näitavad toimunud muutuste ulatust ja ennustavad nende muutuste arengut. Püüame saada jälile ka neile markeritele, mis on muudetavad meie elutegevuse ehk käitumisega.

Kuidas teie koostöö kulgenud on?

J. E.: Koostöö jaoks on vaja päris mitmeid tingimusi. Hakatuseks peab olema ideede, suundade, metoodikate sobivus. Uurimisrühmi saab ja peab metoodiliselt ning tehnoloogiliselt õigesti kokku panema – ilma selleta ei tule midagi välja –, kuid meeskonna koostoimimise võime on peaküsimus. Kõige olulisem on ikkagi mentaalne, vaimne sfäär. See on meil väga sarnane, me saame üksteise ideedest väga kiiresti aru, oskame teise mõtet kohe edasi mõelda ja järeldusi teha. Me oleme valdkonna fännid! See on asi, mida ei teadusfondi ega muu raha eest osta ei saa. Kuigi fännid on tihti „rasked tüübid”, oleme meie väga sõbralikult koos töötanud ja rolle jaganud.

M. Z.: Ega mul midagi lisada ole – Jaan sõnastas selle väga hästi ära, aga ma jätkaksin siirdemeditsiini teemal.

Sinna ma jõuda tahtsingi …

M. Z.: Inglismaal kui tugeval fundamentaalteaduste maal tehti kolm aastat tagasi põhjalik analüüs küsimusega – kuhu edasi? Üha täpsemalt saab küll uurida molekulaarseid toimemehhanisme, kuid kas sellest on alati meditsiinile otsest praktilist kasu. Otsustati, et uuringutesse tuleb kaasata praktilise ravitöö tegijad, sest fundamentaalteadlane ei saa minna haiglasse ja öelda, et tehke nüüd nii või teisiti. Teadmiste siirdamiseks praktikasse on vaja ravitööpartnerit, kellel on ka ettekujutus ja tahtmine teaduses kaasa teha. Mul on maru hea meel, et kardiovaskulaarses valdkonnas õnnestus meil Eestis esimesena siduda fundamentaalteaduslik külg tubli tööga kardioloogiakliinikus ja mitmed klinitsistid teevad õppetööd arstiteaduskonnas, ka biokeemia instituudis. Kui mõlemad pooled on huvitatud teaduse konverteerimisest patsiendi kasuks, siis see ongi siirdemeditsiin. Ilma selle siirdelise aspektita on üha raskem näiteks Inglismaal ja USAs saada meditsiinilisteks teadusuuringuteks raha, sest siirdemeditsiin on kuulutatud läbimurdealaks ja alati küsitakse, et mis on sellest uuringust sisulist kasu. Eestiski läheb uuringupatsientidelt saadud teadusinfo nende endi ja ka järgmiste patsientide puhul kohe käiku.

J. E.: Saan tuua praktilise näite meie tegevusest. Vahepeal tekkisid kahtlused, kas üks vererõhu ravimite rühm – beetablokaatorid – peaks ikka olema esimese valiku ravimite seas. Meie arvasime, et selles rühmas on erineva koostisega ravimeid ja selline kogu rühma ühtemoodi käsitlemine ei ole õigustatud. Võrdlesime siis kaht ravimit ja selguski, et need mõjuvad veresoontele erinevalt. Nebivololil oli teisest sama rühma ravimist selgelt parem toime nii vererõhu langetamisel kui oksüdatiivse stressi ning ateroskleroosiohu vähendamisel.

Heameel on märkida, et meie ühine siirdemeditsiinitöö on avaldatud valdkonna juhtivas ajakirjas USAs, see on rahvusvaheliselt väga suurt tähelepanu äratanud ja kolleegide tunnustust leidnud. Veresoonteuuringute koostöösse on nüüdseks haaratud ka lastekliiniku ja närvikliiniku uurijad ning saab rääkida pigem juba avatud ja paindlikust võrgustumisest. Siirdemeditsiin ei saa ehk Eesti meditsiini peavooluks, kuid visionäärikalduvustega arstid ja teadlased nihutavad kindlasti meditsiini olemasolevaid piire.

Kas on võimalik saada prognoosi oma südame-veresoonkonna tervise kohta näiteks viieks või viieteistkümneks aastaks?

M. Z.: Ma saan aru, et inimestele meeldivad sellised viie- ja viieteistkümneaastased prognoosid. Sellisel riski etteütlemisel nii pikaks ajaks pole aga erilist väärtust ega anna see mingit tagatist. Pigem on soovitatav mõelda nii, et kui suguvõsas on palju probleeme südame-veresoonkonna haigustega, siis järelikult on soodumus olemas. Järelikult tuleb aeg-ajalt käia uuringutel – neil, kellel suguvõsas haigusi, sagedamini, kellel pole – harvemini. Kui isegi haiguste tausta suguvõsas pole, siis ülekaalu ja suitsetamise ja muude teadaolevate riskiteguritega tuleb igapäevaselt tegelda ikkagi. Ka söömine peab olema normaalne. Kui mitmekülgselt läbiviidud biokeemilis-kliinilised analüüsid-uuringud on korras, siis on vähe võimalusi, et midagi nagu välk selgest taevast ootamatult lähiajal kaela tuleb.

J. E.: Suhtun väga skeptiliselt sellistesse garantiidesse ja ennustustesse. Kui on ikka mingisugune viide südame-veresoonkonna probleemidele, siis esimese asjana tuleb oma eluviis üle vaadata. Kui tohter ütleb, et midagi on valesti, siis on see sinule kui esimene kell – võta ennast kätte, õpi sööma ja liikuma, ravi ennast korralikult!

Kuidas Eesti tervishoiu ja meditsiiniteaduse tervis on?

M. Z.: Eesti meditsiin on patsiendi jaoks igati võrreldav Lääne-Euroopaga ning kättesaadavuselt sageli isegi parem. Ka teaduses oleme taristu mõttes üldjoontes väga heal rahvusvahelisel tasemel. Väga hästi töötavad ka mitmed uurimisrühmad. Meie arstiteaduse suurt potentsiaali arvestades tuleb selle valdkonna uuringuid märksa paremini rahastada.

J. E.: Eesti tervishoid minetab oma jätkusuutlikkust. Rahastuselt oleme Euroopas viimased, probleeme lahendatakse personalikulude arvelt, mis tähendab meedikute lahkumist, jääjate töökoormuse kasvu ja läbipõlemise ohtu. See ja õppejõudude palgasüsteem seab kahtluse alla ka arstide õppe, sest varsti pole enam õpetajaid. Tervishoid kõnnib noateral ja sealt kukkumine võib olla järsk ja valus.

Häirib ka paljude patsientide ükskõikne suhtumine tervisesse – see vähendab oluliselt arstimise edu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming